Ma olen terve elu olnud kristlane, see pole kunagi olnud teisiti ja ei ole ka tulevikus. Olles seda öelnud, tean ma, olen Kristuse siiski leidnud lugematuid kordi, lihtsalt väga teistmoodi. Ma olen Ta leidnud läbi Tema abi, kingituste ja õnnistuste. Ilma Jumalata ma ei oleks see, kes ma hetkel olen, kui mind üldse siin veel olekski. Jumal on olnud mu kõige suurem tugi, see, kes on olnud minuga siis, kui mul olid kõige raskemad ajad. Ma ilmselt räägin veel natukene rohkem sellest, et teistele toeks olla, teistest hoolida, sest mul on lugu jagada ja ka piibel räägib sellest.
Ma olen terve elu endas hoidnud saladuslikku elulugu, mida ma pole soovinud kellegagi jagada. Ma arvan, et on aeg ennast põhjalikumalt tutvustada. Kui aus olla, valmistab see kerget hirmu. Kas see muudab minu suhteid kellegagi? Kas mind vaadatakse teisiti? Aga see ei loe, sest kui ma vähemalt ühte inimest mõjutan positiivses suunas, on eesmärk täidetud. Ma olen oma eluga edasi liikunud ja pigem üritan minevikust õppida, et keegi teine ei peaks seda kogema. Palun tutvuge minu valusate kogemustega.
Nagu enamus lapsi, olin ka mina väiksena agar ega pööranud kristlusele ja usule suurt tähelepanu. Ma käisin kirikus, sest mu vanemad käisid, ma olin nende laps. Pärnusse kolides leidsin esimese parima sõbra, kellega sai iga päev koos mängitud ja temaga oli tõesti lõbus. Ta polnud kristlane. Tuli periood, kui ma läksin kooli, ja minu elu hakati hävitama. Esimese kooliaasta lõpuks sai minu parimast sõbrast reetur ja peagi teadis terve klass, et ma olen kristlane ja seetõttu pandi minu erinevust tähele. Mind valiti kiusamise ohvriks. Minu peal elati oma probleemid välja ja selle tegi kõige valusamaks see, et minu parim sõber oli see, kes julgustas teisi rohkemaks. Asi ei olnud enam selles, et ma olen kristlane, vaid asi selles, et ma lihtsalt olin see, kelle peal end välja elati.
Peagi olin ma üksik ja ainuke viis oli end sundida gruppidesse, taluda mõnitamist, võtta kõike naljaga, et mitte üksindusse langeda. Ma arvasin ja lootsin, et see läheb üle, kuid ei, sest kiusamine muutus füüsiliseks. Juba varsti oli minu kardetuim ja vihatuim tund kehaline kasvatus, sest „õnnetusi seal ju juhtub“. Ma mäletan jalgevahelist valu ja lugematuid pallihoope. See on põhjus, miks ma kardan pallimänge siiani. Isegi siis, kui ma mängin sõpradega, pärast mitmeid-mitmeid aastaid, reageerib mu keha endiselt sellele, kui keegi lööb palli tugevalt. Ainult kristlaste keskel olen suutnud võrkpalli üsna normaalselt mängida, teades, et pallid vastu nägu ja prille ei ole meelega.
Vanemates klassides muutus kiusamine vaimseks. Füüsilist vigastust on ju näha, öelda võib aga kõike.
Kõikide aastate kõige vastikumaks ja võib ka öelda, mingil määral ka kõige rohkem kahju tegev „nali“ oli minu muusikatund, kui minu häält mõnitati ja öeldi, et kui ma laulan, laulan, nagu mul oleks nina kinni. Kui ma pidin heliredelit laulma, et aru saada, kui hästi või kõrgelt ma suudan laulda (ma suutsin tollel ajal väga kõrgele), siis tehti samal ajal kõrval hääli, lollitati, karjuti, et mind segada. Õpetaja ütles mulle pidevalt, et mu hääl on ilus ja korralik, kuid ma polnud selles kindel – surve kõrvalt oli liiga suur. Ma ei julgenud enam laulda, ma ei tahtnud ja nii ma olin esinemistel vaikne, vahel liigutasin ainult suud, sest ma kartsin, et mu hääl on kole. Ma olen praeguseks selgeks saanud, et ei, ma oskan laulda, ma oskan viisi pidada, ma tulen toime, aga ometi eelistan mälestuste tõttu rohkem kuulata kui ise laulda.
„Kuidas ma suutsin vastu pidada?“ See on küsimus, mida paljud ja ka mina võiksin esitada. Vastus on väga lihtne. Ma ei suutnudki vastu pidada. Ma murdusin kordi. Ma leidsin end kordi masendunult oma nurgas mõtlemas, mis elu see on. Ma ei tundnud naudingut paljudest tegevustest, mis mulle varem meeldisid ja ma hoidsin end tegevuses, et ei peaks mõtlema koolile. Järgmine koolipäev oli minu jaoks õudus. Ma ei tahtnud magama minna, sest ma kartsin uut päeva.
Ükskõik kui palju ma maha kukkusin, kokku varisesin, oli Jumal mu kõrval, Ta võttis mu käest kinni ja aitas mu üles. Jumal ütles mulle, et kõik saab korda, et ma tulen toime. Ta ütles seda mulle erinevatel viisidel: minu pere kaudu, minu sõprade kaudu, koguduse kaudu. Vahel pani mõne koguseliikme lihtne naeratus mind vastu naeratama ja uuesti positiivsust otsima. Tänu Jumalale, Tema toele pidasin vastu ja suutsin jälle ühe koolipäeva vastu pidada. Isegi kui ma murdusin eriti tugevalt ja ei suutnud kellegagi isegi suhelda, oli Jumal mu kõrval, lihtsalt seltsiks, kuulas kõik minu värisevad sõnad ära, nii, et ma suutsin end järgmiseks päevaks kokku võtta.
See, et ma kristlane olen, see et mul on Jumal, tänu sellele, et meil on põhimõtted, olen ma suutnud paljudest depressiooniga kaasnevatest mõtetest eemale hoida. Kuid, kui mul poleks Jumalat ja Tema tuge, ma ei tea, mis siis oleks saanud. Ma ei tea, kas ma oleksin suutnud end püsti ajada ja järgmisele päevale vastu vaadata.
Eriliseks toeks oli ka perekond. Kuigi ma olin arg ja me ei rääkinud sellest väga, olid pereliikmed erineval moel toeks. Samuti koguduse pere. Ma mäletan, kuidas Sulev koos meie perekonnaga Steffanis käis ja kuidas ma Toomi-poistega nalja tegin. Ma tahaksin andeks paluda Silveri käest, sest ma polnud tema vastu tollel ajal kõige viisakam ja ilmselt ma elasin osa oma stressi tema peal välja. Vabandust, kuid ka sina oled osa sellest perekonnast, kes oli ja on mulle endiselt oluline.
Ka sina, lugeja, oled mulle ilmselt mõnel momendil toeks olnud, ilma et sa ise seda oleksid märganud, ja kui sa pole, oled äkki kellelegi teisele tuge pakkunud. Ma palun sinult ainult ühte: palun, ole olemas! Oma olemasolekuga naerata, tervita ja kallista tuttavaid, sõpru, lähedasi, sest äkki sa teed kellegi päeva ilusaks ainsa naeratusega. Äkki sa suudad aidata kellelgi end püsti ajada ja homsele päevale vastu vaadata. Nagu ma juba eelmises ajakirjas kirjutasin: pole mõtet oodata, et keegi tuleb ja palub abi, sest sageli ei tulda. See ei tähenda, et sina ei või seda teha. Oma perekonda, kogudust, sõpru ja tuttavaid tuleb hoida ja alustada võid kõige lihtsamast. Naerata!
In English