ELAV – millised mõtted, seosed, assotsiatsioonid tekivad selle sõnaga? Liikuv, energiline, rõõmus, ...
Laps on elav, elavaloomuline. Ta peab tegutsema ega suuda kaua paigal püsida. Kui vaatame meie lapsi kirikus, siis teame kõik, et laps ei suuda istuda tervet tundi vaikselt nagu täiskasvanud. Ja me peame seda loomulikuks. Pigem vastupidi, kui laps on liiga vaikne ja loid, on midagi viga.
Sõnapaar „elav kristlane” – kuidas kõlab? Hästi! Just see sõna sobibki iga kristlast iseloomustama.
„Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” Jh 7:38 Kas te olete istunud jõe ääres ja jälginud voolu – aina voolab ja voolab. Mina olen istunud ja mõelnud: küll on imeline ja otsa ei saagi. Voolab terve päeva, nädala, kuu ja nii aastaid.
Kui olen elav kristlane, siis minust voolavad läbi elava vee jõed. Jumal tõotas Aabrahamile: „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!” 1Ms 12:2
Jumal õnnistab sind ja mind samuti selleks, et oleksime teistele õnnistuseks. See ongi see jõgi, mis peab meist läbi voolama.
Mis või kes on meist läbivoolava jõe lätteks? Piiblist teame lugu, kui Jeesus istudes väsinuna ja janusena kaevurakkel, küsis juua Samaaria naiselt, kes oli tulnud kaevule vett ammutama. „Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.” Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?”
Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” Jh 4:9–14
Jeesus on elava vee jõe lätteks. See jõgi sisaldab rahu, armastust, julgustust, kosutust, aga ka tõe kalliskive, samuti kogemusi ja palju rõõmu. Kui oleme kõigest sellest osa saanud, siis on loomulik, et see tulvab meist edasi. Just nii tegi ka Samaaria naine. Kui Jeesus oli temaga rääkinud ja pakkunud talle esmalt kõige lihtsamat inimlikku hoolivust ning seejärel ka õpetussõnu, kiirustas naine seda jagama teistega, unustades füüsilise janu, unustades oma põlatud seisuse. Temast voolas läbi see elava vee jõgi.
Mõnikord aga juhtub, et jõe vool jääb aina vaiksemaks ja vaiksemaks ning siis lakkab üldse. Vesi alaneb ja muutub roheliseks, mõnikord hakkab lausa haisema. Mis on juhtunud? Voolavast jõest on järel sumbunud tiik. Miks? Kui mõtleme Jeesusest välja voolavale allikale, siis kas allika lättest lakkas vool? Ei! Kui katkeb edasivool, ei suuda me ka uut värsket allikavett vastu võtta. Elava vee jõevool toimib nii, nagu on kirjutatud: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.” Õp 11:25. Imeline!
Aeg-ajalt peab meid üks või teine asi mõtlema panema. Kas ikka olen elav kristlane?
Mõni aeg tagasi võtsime abikaasaga osa ühe kristliku suvelaagri üritustest. Seal osales väga kirev seltskond, seda nii rahvuste kui konfessioonide poolest. Seal oli aega suhtlemiseks, toimusid ühissöömaajad ja ka ühised telgikoosolekud. Paljud rääkisid oma kogemusi, kuidas nad olid Jumala leidnud – ei, mitte nii, et äkki tundsin, et olen päästetud, vaid kuidas Jumal pikameelselt ja armastusega juhtis samm-sammult, ka siis, kui tulid tagasilöögid. Palju lauldi ülistuslaule ja kõige selle juures oli hooliv ja soe suhtumine. Kellel olid probleemid, püüti leida lahendusi, tehti eestpalveid. See oli eriline kogemus, selle kinnituseks on tõsiasi, et algselt plaanisime laupäeva õhtuks juba koju tagasi sõita, aga tegelikult jõudsime koju alles pühapäeva õhtuks.
Seal jagasime abikaasaga omavahel olles muljeid nähtust-kuuldust ja tõusis küsimus: kes on ükskord taevas? Ei tea. Jumal teab. Aga mõtlemisainet see andis.
Meil on teadmised Piiblist, ja see on suurepärane! Tegelikult peaksime oma Piiblit veel rohkem uurima. Me oleme väärikad, tasakaalukad – ka see on suurepärane. Mõeldes sellele laagrile, tunnen ma, et minul isiklikult jääb puudu just sellest osast, kui Jeesus ütleb: ma olin haige – te tulite mind vaatama, ma olin näljas – te andsite mulle süüa, ma olin vangis – te tulite mind vaatama, ma olin seltskonnas tõrjutud – te pakkusite mulle sõprust, ma olin rentslis – te pesite mind puhtaks, ma olin sõltlane – te saatsite mind rehabilitatsiooni keskusesse. Kas Piiblis ei olnud päris nii kirjas – igaüks võib kodus lugeda, kuidas seal täpselt kirjas on.
Ja kinnituseks, et just seda viimast osa napib kõige rohkem, oli kogemus tagasiteel samast laagrist. Nimelt sõitis meiega sealt laagrist Pärnumaale ka üks noor naisterahvas. Ta oli valmis tegema oma elus muutusi, ta haaras rõõmuga iga tõetera, iga soovitust meie vestlusest autos. Me viisime ta koju ja jätsime Jumalaga. Õhtul magama minnes aga jõudis minu teadvusesse, et ma ei võtnud ju ta telefoninumbrit. Sel korral ma sain oma vea parandada, juba järgmisel päeval sain selle noore telefoninumbri ühe teise inimese kaudu. Me oleme suhelnud ja ta lubas ka meile külla tulla.
Olla elav kristlane – see ei välista Piibli tundmist, samas elav ei tähenda ka pühakut, seda, kes ei eksi. Elav kristlane on see, kes kõnnib päev-päevalt koos Jumalaga (ka komistades) ja läbi kelle voolab elava vee jõgi.
„Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!” Mt10:8 Need on Jeesuse sõnad, nii Ta läkitab oma järelkäijaid. See on väga suur väljakutse. Mina tunnen, et ma ei ole selleks valmis. Kuidas ma suudaksin midagi sellist teha.
„Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.” 2Kr 1:4
See tundub midagi reaalsemat – julgustada teisi. Kui oleme tundnud Jumala julgustavat lähedust, siis meie ülesanne on seda edasi anda. Ma saan alustada väga lihtsatest asjadest: naeratada, aidata, kus vaja, olla lahke, olla sõber, kutsuda külla, jutustada oma õnnest (me oleme ju õnnelikud!), jagada õnnistusi – olgu need materiaalsed või siis kogemused ja võidud Jumalas, ja lõpuks saan ka kutsuda kirikusse.
Kord sõitsin autoga koos oma poja Silveriga linnapiirist välja ja tee ääres oli hääletaja: pisut üle keskea meesterahvas, õlgadeni ulatuvate juuste ja veidi räsitud riietusega, kompsud maas jalgade juures. Mina ohkasin kuuldavalt, et kes sellist küll auto peale võtab. Sellepeale vastas Silver kiirelt, et vanaisa võtaks ja annaks talle raamatuid lugeda. … Mul oli pikaks ajaks mõtteainet – tõepoolest, isa võtaks ta peale ja annaks raamatuid. Ja mul ei olegi ühtegi raamatut ega ajakirja autos… Tean, et abikaasa on mõnikord varunud raamatuid oma autosse inimestele andmiseks. Tol päeval aga pidin tunnistama, et nii lihtsaid asju peab keegi teine meelde tuletama.
Vee vool, õnnistuste vee vool peab jätkuma. Jumal ootab, et meie, kes oleme pöördunud, ühineme selle tööga, et aidata teistel tõusta ja leida pääste Jumalas. Kõike head, mida me saame Jumalalt, ei tohi egoistlikult endale hoida. Me saame selleks, et anda. Keegi on öelnud: „Hing, kes otsib päästet ainult endale, on hukkunud hing.”
Kui Jumala elava vee lättest alguse saanud jõgi voolab meist läbi päev-päevalt, kui oleme valmis naeratusteks, julgustamiseks, abistamiseks..., siis ühel päeval, kui aeg on küps ja Jumal näeb vajadust, saab Jumal meie läbi ka tervendada, kurje vaime välja ajada, surnuist üles äratada – nii nagu ennist lugesime. Loomulikult ei saa see olla eesmärk omaette, kuid ammutades elava vee lättest ja päev-päevalt edasi andes Jumalalt saadud õnnistusi, ei tea me ju, milliseks ülesandeks Jumal tahab meid kasutada. Peame olema valmis, iga päev valmis.
Iisraeli rahvale kõlas kord Jumala hinnang prohvet Jeremia kaudu: „Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.” Jr 2:13 Karmid sõnad. See on meile hoiatuseks. Kui me ei jaga tõde ja õnnistusi, siis kõik see kaob meiegi käest nagu pragulisest kaevust, või roiskub nagu kinnises tiigis seisev vesi.
Täna on aga meie käes imelised võimalused olla ühenduses allikaga, mille vool ei lõpe. Olla elava vee jõeks, olla nendes värskendavates voogudes, nautida ise ja külluslikult teistele edasi jagada.
Veel on ilusad ilmad, minge jõe äärde ja vaadake, kas saab vesi otsa. Veenduge, et ei saa. Ja kui juba Pärnu jõe vesi otsa ei saa, siis ei saa vesi otsa ka elava vee lättest.
„Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage – sest õnnistamiseks te olete kutsutud –, et ka teie võiksite pärida õnnistuse.” 1Pt 3:8, 9
In English