Tere, armas lugeja, mina olen Madis Ploompuu, olen pärit kristlikust perest. Ma olen olnud terve elu kristlane, mille tulemusena mul ei pruugi olla Jumala avastamise lugusid või kogemusi, sest Ta on olnud minuga sellest ajast peale, kui ma mäletan, kuid mis mul on, on Tema juuresoleku kogemusi. Selle epiloogi kirjutamise hetkel olen ma 21aastane ja ma õpin Tallinnas, Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikuks. Kõige suuremat rõhku panen ma programmeerimisele, millega tõenäoliselt on seotud minu tulevane töökoht.
Ma ei erine teistest inimestest: mul on rõõmsamaid momente, halvemaid momente, unetuid öid ja muid hetki, millest ma leian end üsna tihti mõtlemas. Kuid ma tean seda, et igal halval ja negatiivsel momendil on alati mingi positiivne osa, ma pean seda lihtsalt nägema. Ma olen üsna kindel, et mõnest neist ma ka räägin järgnevatel kuudel.
Septembrikuu on väga eriline kuu. Seda võib nimetada põhimõtteliselt uueks aastaks: näiteks koolilastele, õpetajatele, tudengitele ja ma olen kindel, et ka vanematele, kellel hakkab olema palju rohkem vaikust. See on periood, mil hakkab suure osa jaoks ühiskonnast uus tsükkel – kool, vähemalt Eestis on nii.
Aga ainus erinevus pole see, et kool hakkab, sellel kuul muutub ka ilm üsna drastiliselt, sest suvi saab läbi. See on väga suur muutus ja paljudele kindlasti uue tsükli alguseks. Mina näen selle uue hooaja algusega ka uusi võimalusi, uut algust. Õpilastel on võimalus koolis uuesti alustada, sest hakkab värske uus kooliaasta, on võimalus end käsile võtta ja eelnevate aastate hindeid positiivses suunas parandada. Minu iga kooliaja septembri üks mõtetest oli: “Okei, Madis, sel aastal võtad end käsile ja teenid rohkem „viisi” kui kunagi varem!” Ma lihtsalt ei jõudnud kunagi tulemuseni, aga motivatsioonina see mingil moel töötas.
Ükskõik kui palju ennast motiveerida ja ükskõik kui palju inimene üritab ennast kokku võtta ja midagi puhtalt lehelt alustada, kui ta teeb seda üksi, on see meeletult raske. On raske alustada positiivsete hinnetega, kui laps on selles üksi ja keegi tagant ei lükka – see käib kõikide asjade kohta. Tahangi jõuda ühe konkreetsema punkti juurde, millest ma tahan tulevikus natukene pikemalt rääkida: aidake lähedasi, olge toeks, inspireerige. On väga tavaline, et ei otsita abi või ei taheta abi, kuid see ei tähenda, et ei peaks andma. Sa saad alati kuidagi aidata ja kuigi keegi ei pruugi seda tähele panna, tähendab see aidatule väga palju. Mis on aitamine? See pole ainult otsene füüsiline aitamine või lapsel kodutööd teha stiilis aitamine. See võib olla lihtsalt ka iga paari päeva tagant lausumine “Sa suudad seda!” või “Ma tean, et sa suudad sel aastal koolis paremad hinded saada!” Kui sa tõesti ei oska mitte midagi inspireerivat öelda, on alati olemas kaks kolmesõnalist lauset: “Ma armastan sind!” või natukene tagasihoidlikum “Ma hoolin sinust!”.
Sõnad on vahel rohkem väärt kui teod, sest sa ei pruugigi midagi teha saada. Kuid hoolivad sõnad soojendavad südant ja inspireerivad edasi minema, eriti kui algab uus raske periood. Kui septembrikuu on möödas ja start läinud, siis ära lõpeta teise inspireerimist ja aitamist, sest kuigi algus on möödas, on vaja teda aidata, et ta suudaks ennast ka lõpuni vedada.
Meie, eestlased, oleme tagasihoidlikud ja vaikivad. Me mõtleme, et küll me saame ise hakkama, kuigi tegelikult otsime abi, et keegi tõukaks ja aitaks. Kuid sina, armas lugeja, võid olla eriline ja võid olla aitaja. Kui sa aitad teist, oled ta vastu hea ja tekitad temas hea tunde, võib see abi liikuda abisaajalt järgmisele inimesele veel edasi, sest soojendatud süda tahab oma soojust edasi jagada.
Niisiis, kõikidele õpilastele, tudengitele, õpetajatele ja vanematele soovin ma head kooliaega, olge üksteisele tuleval õppeaastal toeks ning ei saa kohe mitte unustada: head sügise algust!
In English