Inimkonna ajaloo suurim tragöödia keerleb selle ümber, kuidas inimesed mõistavad Jumalat. Tõepoolest, inimesed mõistavad Jumalat sageli vääriti ja kasutavad Tema nime asjata. Looduskatastroofe peetakse tihti „Jumala tegudeks”. Ebaõnn asetatakse Tema jalge ette. Tema nime asjata kasutamine on muutunud igapäevakeeles tavapäraseks. Inimesed mustavad Jumalat iga nurga peal.
Ka kristlikes kogudustes ja kristlikes jutlustes ja Pühakirja tõlgendamisel mõistetakse Jumalat valesti. Kas Jumal tõesti valib ühe hulga inimesi, kelle Ta päästab ja ülejäänud heidetakse kõrvale? Kas Jumal lubab mõnel sündida kadununa ja jäädagi kadunuks? Kas Jumal annab valitutele külluslikult armu ja hülgab kõik teised?
Selles artiklis püüan selgitada, miks Jumalat vääriti mõistetakse ja lähtepunktina võtan aluseks piibelliku maailmavaate, mis kinnitab Jumala vääritimõistmist alates Saatana kahtlustest Jumala iseloomu suhtes, mis viis mässuni taevas Jumala ja kõige selle suhtes, mida Jumal esindab (Ilm 12:7–10). Universumi suur võitlus on Saatana rünnaku alus Jumala iseloomu ja Tema motiivide suhtes. Alates ajast, mil Saatan pettis Aadamat ja Eevat, on ta juhtinud lahingut Jumala vastu maa peal. Me peame keskenduma Piiblis kirjapandule, millest saame teada, mis toimub inimajaloo eesriide taga, ja saame ka õige arusaamise Jumalast ning Saatana petlikest viisidest.
Suur võitlus
Adventteoloogia keskmes on maailmavaade, mis põhineb suurel võitlusel Jumala ja Saatana vahel.1 Jesaja 14 ja Hesekieli 28 annavad lühikese ülevaate sellest võitlusest ja ka sellest, kuidas Saatan jätkab oma eesmärgi nimel Jumala laimamist. Enamus uurijaid tõlgendab neid peatükke kui (vastavalt) Babüloonia ja Tüürose kuningate kirjeldust. Nad ei näe nendes peatükkides viiteid suurele võitlusele. Nende hulka kuuluvad Ma rtin Lutheri2 ja John Calvini3 kommentaarid Jesaja 14. peatüki kohta. John Oswalt märgib, et „reformatsiooni suured eestvedajad olid ühehäälselt selle vastu”, et need peatükid räägivad Saatanast.4
Siiski on kirikuloo arvamusliidrid haaranud nende peatükkide sügavamat olemust. Nende hulka kuuluvad Origen (185–254), Peter Lombard (1100–1160), Thomas Aquino (1225–1274) ja John Wycliffe (1328–1384). Mõned teoloogid, näiteks Hieronymus (340–420) ja Augustinus (354–430) nägid Jesaja 14. peatükis laiemat pilti. Enamus kirikuisasid alates Augustinusest kuni Gregorius Suureni (u 590–604) uskus, et Jesaja 14 viitab Saatanale.5
Mõned tänapäeva teadlased mõistavad samuti Jesaja 14 ja Hesekieli 28 sügavamat tähendust. Näiteks Gregory Boyd ja William Dembski usuvad, et need peatükid kirjeldavad Saatanat.6 Boyd usub õigesti, et „kosmiline sõjapidamine on üks kesksemaid lõimi, mis punub kokku terve vaimuliku narratiivi tausta”.7
Jesaja 14 ja Hesekieli 28 sisaldavad andmeid, mis lähevad kohalikust rakendamisest kaugemale. Näiteks ei olnud Baabüloni kuningas kunagi olnud taevas (Js 14:12), ega Tüürose kuningas elanud Eedenis või ilmunud taevase trooni juures kui kaitsev keerub (Hs 28:13, 14). Mõlemas lõigus heideti kuningas taevast välja uhkuse pärast (Js 14:12, 15; Hs 28:16, 17). Tüürose kuninga kohta on öeldud, et ta oli täiuslik, kuni temast leiti pattu (Hs 28:15), mida ei saa öelda ühegi inimese kohta pärast langemist Eedenis (Rm 5:16–18).
Asjaolu, et Lutsifer (Saatan) oli Jumala trooni kattev keerub, näitab, et Jumal andis talle eesõigusega positsiooni. Jumal teadis tema tulevast langemist ja andis talle seega kõik võimalused olla tänulik, mis omakorda näitab, et tema mäss oli põhjendamatu. Ta oli loodud täiuslikuks, kuid muutus siiski uhkeks – see näitab, et Jumal ei loonud kurjust. Lutsifer langetas ise oma valiku. Ta langes sellepärast, et tal oli moonutatud pilt Jumalast – tema enda kujutluse vili. Tema on kõigi moonutuste allikas. Kristus nimetas teda „kõigi valede isaks” (Jh 8:44).
Jesaja 14. peatükis ütleb Saatan: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal. Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” (s 13, 14) On selge, et ta soovis tõusta Jumala kohale. Sõna „kuri” tähendab kreeka keeles (diabolos) „süüdistama, vaenuliku kavatsusega süüdistama” ja sõna „Saatan” tähendab kreeka keeles (Satanas) „vastane” või „laimaja”. Hesekieli 28:16 „suur kaubitsemine” on rekullah, heebrea sõna, mis siin kontekstis tähendab laimamist (Jumala kohta kuulujuttude levitamist).8 Siin tuleb päevavalgele Saatana skeem moonutada tõde Jumala kohta. Uhkus viis ta selleni, et tal oli enda kohta liiga kõrge arvamus, mis vähendas tema arvamust Jumalast.
Saatana strateegia
Pühakiri kirjeldab, kuidas Saatan võidab ingleid enda poole (Ilm 12:4, Jd 1:6). Ta saavutas selle, moonutades tõde Jumala kohta. Kuidas me seda teame ja kuidas ta seda tegi? Kuidas sai Saatan õõnestada Jumala headust, kui inglid ei teadnudki midagi peale Tema headuse? Kas Saatan vihjas kuidagi, et Jumal hoiab neid nende täieliku potsentsiaali saavutamisest tagasi? Kas tema lähenemine oli selline? Sellele küsimusele vastamiseks peame vaatama, kuidas kiusas Saatan Eevat Eedeni aias. Me teame Piiblist, et Saatan oli „Eedenis, Jumala aias” (Hs 28:13), et ta oli „muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad” (Ilm 12:9). Me teame, et Saatan kasutas Eeva kiusamisel vahendajana madu.
Vaadakem Saatana taktikat Eedenis. Madu küsis Eevalt: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” (1Ms 3:1, kursiiv lisatud) See on üllatav küsimus. „Kas te ei tohi süüa mitte ühestki puust?” tähendas teisisõnu „Miks Ta selle siis lõi, kui te ei tohi sellest süüa?”. Saatan teadis, et selline küsimus nõuab vastust. See toimis. Eeva vastas: „Me võime süüa kõigist puudest, aga üks on keelatud. Me ei tohi sellest süüa ega seda puutuda, või me sureme.” (vt s 3)
Jah, Jumal ütles, et kui nad söövad keelatud vilja, peavad nad „surma surema” (1Ms 2:17). Saatan mängis Jumala sõnadega, öeldes: „Te ei sure, kindlasti mitte.” (3:4) Saatan ütles seda kindlasti viisil, et Eeva ei tulnud selle pealegi, et ta seab kahtluse alla Jumala öeldu. Me teame, et Eeva ei kahelnud mao sõnades. Ta oli vastamisi vastukäivate väidetega ja mõtiskles selle dilemma üle. Tema Looja Kristus (Kl 1:15, 16; Hb 1:1, 2) oli andnud talle elu, abikaasa, aia külluslike puuviljadega, lilled ja palju rohkem – kõik see vabadusega suhelda Temaga. Saatan ei olnud andnud midagi peale vastuväite Looja suhtes. Miks väljendas Eeva usaldamatust selle suhtes, kes andis talle kõik, ja usaldas seda, kes ei andnud talle midagi?
Madu ütles: „Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” (1Ms 3:5) Uimastav jutt! Eeva oli selle hammustuse suhtes haavatav: „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi.” (s 6) Kust ta teadis, et tarkus tuleb vilja söömisest? Ta nägi madu rääkimas. Kui vili andis tarkust maole kõneleda inimkeeli, siis peaks tema inimesena muutuma Jumala sarnaseks.
Nägemine on uskumine – see tõmbas Eeva lõksu. Ta arvas, et tal on empiirilisi tõendeid selle kohta, et madu on usaldusväärsem kui Jumal. Eeva libisemine sai alguse sellest, et ta kahtles Jumala sõnades ja Jumala sõnades kahtlemine viis sõnakuulmatuseni. Ta oleks pidanud uskuma Jumala sõnu, sest usk Jumalasse annab jõudu Saatana pettustest üle saada. Et inglid hakkaksid täiuslikus taevas mässama ja et inimesed hakkaksid mässama täiuslikus maailmas – selleks on vaja teha tööd Jumala tõe moonutamise nimel. Saatanat saatis edu nii taevas kui maa peal. Tema taktika oli hävitada usaldus Jumalasse nii taevas kui maa peal. Kuna see toimis nii hästi taevas, kasutas ta sama lähenemist ka maa peal.
Tänapäeva kristlased
Näib loogiline oletada, et Saatan on kasutanud sedasama lähenemist kogu ajaloo vältel. Need, kes kuulavad jutluseid, on sama haavatavad kui Eeva, kui nad keskenduvad sellele, et nägemine on uskumine, mitte sellele, et Jumala Sõna uskumine on Saatana pettuste läbinägemine. Teisisõnu, kahtlemine Jumala kirjutatud Sõnas täna ei erine millegi poolest kahtlemisest Jumala räägitud sõnas Eedenis. Saatana esimesed sõnad maailmas seadsid kahtluse alla Jumala sõnad. Ta on seda teinud kogu aeg. Ta tekitab isegi olukorra, kus kristlased ei usalda Jumalat.
Saatana eesmärk on väänata Jumala Sõna, viia inimesed selleni, et nad mõistavad vääriti Jumala iseloomu, ja petta lugematul arvul kristlasi. Näiteks 1. Moosese 1 annab meile teada, et Jumal lõi maailma ja kõik selles kuue päevaga. Paulus kinnitab loomisaruannet: „Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.” (Hb 11:3) Kui Piibel on nii selgesõnaline, kuidas saab olla, et enamus kristlasi aktsepteerib evolutsiooni, mõned ütlevad, et Jumal kasutas seda uute eluvormide loomise meetodina?
Vastus on selge. Evolutsioon, olgu see teistlik või mõni muu, on vaenlase petuskeemi meistriteos. Miks? Sest teistlik evolutsiooniteooria ütleb, et Jumal lõi miljonite aastate pikkuse evolutsiooniprotsessi kestel läbi surmade, mutatsioonide ja arengute inimese, Ta oleks saanud seda teha hetkega, aga Ta otsustas teha teisiti. Missugune Jumal Ta on? Kas Ta on tõesti Armastus?
Kui parimate ellujäämine oli Jumala valitud viis inimese loomiseks, nagu teistlikud evolutsionistid väidavad, miks on Jumal siis selle vastu, et inimene end ise lunastaks? Kui inimesed tekkisid juhuse tahtel, evolutsioonilise juhuse läbi, kas inimese elul on siis eesmärk? Kui inimese loomine ei olnud Jumala armastuse isiklik avaldumine, on tagajärg kohutav: loomulik asendab üleloomuliku, võlts asendab Looja. Saatanale see sobib, sest ta soovib asendada Jumalat, isegi kui ta ei suuda luua rohulibletki.
Lähme edasi. Evolutsiooniteooria väidab, et tal on empiirilisi tõendeid enda ehtsuse kohta. See tõendusmaterjal seab kahtluse alla piibelliku loomisaruande ja Jumala sõnad, nii nagu Saatan tegi Eedenis.
Jumala eneseilmutus
Ainus viis, kuidas näeme Saatana paljusid pettusi Jumala suhtes läbi, on lasta Pühakirjal täita enda meeled ja süda Jumala eneseilmutuse ja armastusega. See sünnib siis, kui me õpime Tema Sõna tõsidusega ja palves ja kui Sõna jutlustatakse Vaimu väes. On teolooge, kes usuvad, et Jumala armastus on üks Tema paljudest omadustest. See ei ole nii. Jumal on oma olemuselt armastus ja kõik teised omadused on määratud selle armastuse poolt.9
Jumala armastus peab saama kogu aeg asetatud koguduse ette. Kuidas seda teha, kui inimesed pidevalt Pühakirja ründavad? Isegi teloogilistes koolides kahtlevad professorid Jumala Sõnas, olles kaja Saatana häälele Eedenis. Paljud ei pea enam Pühakirja Jumala eneseilmutuseks. Selle asemel nähakse, et ilmutus on Jumala ja Piibli kirjutajate suhe. Pühakirja vaadatakse kui inimeste vastuseid ilmutusele, mitte kui Jumala eneseilmutust. Selline vaade muudab Piibli inimlikuks, mitte jumalikuks raamatuks. Kui loomulikkus asendab üleloomuliku Pühakirja allikana, oleme ilma jäänud kõige võimsamast relvast, millega astuda vastu Saatana salakavalusele ja pettusele.
Pangem tähele ka piibellikku õpetust pääsemisest. Enamus tänapäeva kristlasi usub armu ja vähendab seaduse olulisust. Nad väidavad, et meid päästetakse armu läbi ja me ei vaja seadust. Aga see on petlik argument. Piibel ütleb, et patt on seadusest üleastumine (1Jh 3:4). Kui seadus lükatakse kõrvale, ei ole olemas patu definitsiooni ja seega pole vaja ka päästet ega armu. Jumala armastus avaldub Tema seaduses samapalju, kui Tema armus. Seadus, nagu Jumal selle plaanis, kaitseb, mitte ei piira inimest. Saatan võitleb Jumala seaduse vastu, sest ta võitleb Jumala valitsemise vastu, mis põhineb Tema seadusel.
Kokkuvõte
Seega, Saatan püüab igal võimalikul moel Jumalat vääriti esitada ning viia Tema rahvast Temast kaugemale. Sel moel saab ta sõdida suures võitluses. Pastorite ja jutlustajate vastutus on tunnistada suure võitluse kontekstis Püha Vaimu väes, näidates, kes Jumal on ja missugune Ta on. Jutlused peaksid esile tõstma Looja Jumala, Sõna andja, Jumala, kes on meid nii armastanud, et andis oma ainusündinud Poja Jeesuse, et Temast saaks meie Lunastaja. Jutlused on püha võimalus võtta vastutusele Saatana pettused. Jutlustage Jumala Sõna. Koguduse sügavaim vajadus jumalateenistusel on kuulda Piibli-põhist Kristuse- ja Kolgata-keskset jutlust. Lubagem Jumalal end avaldada oma sõnades. See kirjeldab meie püha kutsumist. Ainult Jumala ilmutus saab võita pettused Jumala kohta. Iga jumalateenistus peaks olema Jumala imelise armastuse kuulutus (2Ms 34:6; Jr 9:23, 24; 1Jh 4:8–16).
Norman R. Gulley on süstemaatilise teoloogia professor adventkoguduse ülikoolis Tennessees Ameerika Ühendriikides
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1. Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse 8. põhitõde. Vaata Norman R. Gulley, Systematic Theology: Prolegomena (Berrien Springs, MI: Andrews University Press, 2003), 1:387–453.
2. Luther’s Works (St. Louis, MO: Concordia), 16:140, 141.
3. Calvin’s Commentaries (Grand Rapids, MI: Baker, 1989), 7/1: 442–444.
4. John N. Oswalt, The New International Commentary on the OT: The Book of Isaiah: Chapters 1-39 (Grand Rapids, MI: Eerdmans, 1986), 320.
5. Loe nende isikute kohta José M. Bertoluci, “The Son of the Morning and the Guardian Church in the Context of the Controversy between Good and Evil” (doktorikraadi väitekiri, Andrewsi ülikool, 1985), 4–8.
6. Gregory A. Boyd, God at War: The Bible and Spiritual Conflict (Downers Grove, IL: InterVarsity, 1997), 157–162; William A. Dembski, The End of Christianity: Finding a Good God in an Evil World (Nashville, TN: B & H Publishing Co., 2009), 134, 135.
7. Boyd, 24, 25, tsitaat leheküljel 25.
8. Loe Richard M. Davidson, “Cosmic Metanarrative for the Coming Millennium,” adventteoloogia ühingu ajakiri 11, (2000) no. 1:2:108.
9. Loe Gulley, Systematic Theology: God (Berrien Springs, MI: Andrews University Press, 2011), no. 2, peatükk 1 ja 2.
In English