Väike pilguheit adventkoguduse tööle Hiinas

Kunagi uskus rühm adventiste, et Piiblis ei ole Hiinat misjonipiirkonnana määratletud, ent seitsmenda päeva adventistide usk kannab seal täna vilja kogukonnas, mis on suures osas kodumaine ja väljaspool seda tundmata.

Seda väideti möödunud nädalal Hong Kongis peetud esimesel omalaadsel konverentsil, kus 100 adventkoguduse juhti ja teadlast otsisid viise, kuidas võiks adventkogudus Hiinas saavutada ühiskonnas paremat mõistmist.

Hinnangud selle kohta, kui palju adventiste on maailma suurima rahvaarvuga (1,35 miljardit) riigis, on erinevad, ent konverentsil esinejad ütlevad, et see arv on umbes 500 000.

Adventkogudus ei ole Hiinas ametlikult esindatud ja adventismi viis haru on seal tekkinud alates 1949. aastast pärast kommunistlikku revolutsiooni. Kõik need viis haru peavad tegema koostööd ühinguga Three Self Patriotic Movement (TSPM), mis on koos Hiina Kristliku Nõukoguga ainsad riigi loal tegutsevad kristlikud kirikud Hiinas.

Täna teavad vähesed adventistid, et 20. sajandi esimesel poolel tehti Hiinas ka misjonitööd.

„Evangeeliumikäsk ütleb, et me läheksime kõikjale maailma, kaasa arvatud Hiinasse,” ütles Hiina uniooni misjonipõllu president Bob Folkenberg noorem konverentsi intervjuus. „Hiina rahvas on olnud Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse misjonitegevuse fookuses terve 20. sajandi vältel.”

Et mõista adventismi lugu Hiinas paemini, uuriti konverentsil ka ajalugu. Edward Allen, Unioni College'i religiooniprofessor, märkis, et esimene artikkel Hiina ja misjonitöö kohta kirjutati aastal 1974 George W. Anadoni poolt, kes oli Review and Heraldi kirjastuses trükkal. Amadon uskus, et „Siinimimaa”, millest on juttu Jesaja 49:12, viitas just Hiinale. Salmis on kirjas: „Vaata, nad tulevad kaugelt. Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt.”

Piibliuurijad väitlevad täna selle üle, kas see salm tähendab viidet Hiinale.

Allen ütles, et vaatamata tõlgendusvõimalustele on oluline see, et adventistid „hakkasid mõtlema üle piiride”, nii et evangeeliumi ei kuulutatud enam ainult ühendriikides, kus kogudusele pandi ametlikult algus 1863. aastal.

Hiina on Allenile südamelähedane. Filipiinidel teeninud misjonäride pojana kasvas ta üles, mõtiskledes „keelatud maast”, mille 1949. aasta revolutsioon misjonäride jaoks sulges.

Esimene adventistist misjonär Hiinas oli Abram LaRue, ta jõudis Hiinasse 1888. aasta 3. mail oma kulu ja kirjadega pärast seda, kui peakonverents oli keeldunud teda palkamast, viidates tema kõrgele eale. LaRue elust ja tööst ei ole palju teada, kuid ta innustas teisi misjonäre tema eeskuju järgima. Konverentsil osalenute grupp külastas tema hauda Hong Kongis.

Esimesed inimesed Hiinas ristiti adventkogudusse sajandivahetuse paiku. Misjonär J. N. Anderson, kes saabus oma perega 1902. aastal, korraldas esimese koguduse tööd ja ordineeris esimese hiinlasest pastori.

„See on oluline osa adventismist ja see vajab veel uurimist,” ütles konverentsi korraldaja Bruce W. N. Lo (pildil).