”Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”
Lk 16:13
Üks armuand, mis mul tõenäoliselt on, on materiaalse vaesuse and. Millegipärast raha ei armasta mind ja õigupoolest ega ma seepärast väga kurvastagi, sest seda enam kogen, kui palju Jumal mu eest hoolitseb! Tänu Talle selle eest! Olen seda meelt, et raha teenib paremat otstarvet Oskar Schindleri taoliste inimeste käes kui minu käes. Kuid seoses selle sama rahaga on seotud üks minu usukogemus. Sellest ei ole kuigi kaua aega tagasi, kui meie peres oli olukord, kus sissetulek oli väiksem kui väljaminek. Makse tuli maksta rohkem, kui vara oli. Olen oma ristimispäevast peale Jumalale ustavalt kümnist andnud. See pole minu jaoks kunagi probleemiks olnud. Võtsin tõe kümnise kohta usus vastu ja asi korras... kuni selle päevani, kui raha ei jätkunud isegi arvete maksmiseks. Sel hetkel tuli käed allaandmiseks üles tõsta ja tõdeda, et Jumal, ma ei suuda kümnist maksta. See oli aeg, kus meie pere pidi toetuma üksnes kiriku abile. Usun, et Jumal mõistis meie olukorda tol hetkel täielikult. Vastasel juhul poleks Ta kiriku liikmete südametele pannud soovi meid abistada. Õigupoolest Jumal ei vaja meie ohvreid, sest on ise juba meie eest Jeesuses Kristuses täiusliku ohvri toonud. Ohvrimeelsust vajame eelkõige meie ise õppimaks väljendama oma tänu selle eest, mida Jumal meie heaks on teinud.
Kui olime kiriku abist veidi aega sõltunud, tajusime, et peame oma kulude lasti kergendama hakkama. Majandusliku olukorra paranedes oli aga kümnise uuesti maksmisega alustamine juba veidi keeruline. Enne nii enesestmõistetav asi oli ühtäkki raske. Tundus, et iga senti oli vaja endale hoida. Ja nii kaua, kui selline suhtumine kestis, kestis ka ootamatu sissetulekuga ootamatu väljaminek (Murphy seadus). Avastasin, et olin langenud Mammona teenimise ohvriks. Minule tuli üllatusena teadmine, et Mammon oli Jeesuse aja kaananlaste ebajumal, keda kummardati ja kellelt paluti rikkust. Avastasin oma suureks kohkumuseks, et olin hakanud Jumalat kasutama vahendina, et paluda Temalt raha Mammona teenimiseks! Olin nii rabatud oma käitumisest, et see sai mu taas võtma ususammu ja hakkama kuulekalt maksma kümnist, et vabaneda rahaorjusest. Ja Jumal tõesti on hea ja Tema ustavust tasub proovida, sest üle pika aja hakkas mul raha üle jääma!
Kuulsin kord lugu naisest, kes oli rahadega alati hädas. Tal ei jätkunud kunagi palgast kuu lõpuni elamiseks ja nii pidi ta kogu aeg küsima võlgu oma sugulastelt. Naine pöördus isegi kiriku poole rahalise abi saamiseks. Kiriku pastor oli naise olukorraga kursis ja palus naisel teha ühe kuu proovi kümnise maksmisega. Naine maksku oma vähesest Jumalale ja proovigu Malakia raamatu tõotuse paikapidavust, kus Jumal ütleb oma rahvale: ”Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust ja proovige mind ometi sellega /-/ Tõesti ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistusi küllastuseni!” (Malakia 3:6-12). Naisel polnud midagi kaotada ja nii ta siis maksis esimest korda oma elus kümnist – andis 10% oma sissetulekust kirikule. Ja imet küll, esimest korda polnud tal vaja kuu lõpus võlgu küsida. Raha jätkus järgmise palgapäevani! Olen kuulnud ka teise juhtumi, kus pereisa maksis ustavalt kümnist ja kui ta aasta lõpuks majapidamises kasutatava raamatupidamisarve kokku lõi, oli ta 10 000 tolleaegset Soome marka kuskilt juurde saanud!
Jumal ootab meilt selliseid usutegusid, kus võtame konkreetselt Teda Tema sõnast ja proovime järgi! Tühipaljas uskumine ei aita. Jumala tõotuste paikapidavuse peab ise testima.
Sattusin kord televiisorist nägema invervjuud Craig Hilliga, kes oma intervjuus õpetas inimesi rahaasjadega õigesti ümber käima. Tema sõnul maksab suurem osa inimesi palgapäeval esmalt arved ja alles siis annab osa kas annetusteks või paigutab investeeringuteks. Kuid nii talitades ei pruugi arvete maksmise järel raha muuks jäädagi. Huvitav oli saates kuulda, kuidas seevastu juudid oma raha kasutavad. Selle asemel, et raha paigutada ühte kohta, paigutavad nemad raha mitmesse kohta. Et asja näitlikustada, õpetab juudi isa oma last järgmiselt. Ta astetab poja ette viis tühja klaaspurki ja ütleb: ”Annan sulle 10 eurot. Ära pane kogu raha ühte purki. Üks euro pane purki, kus on silt ”Kümnis”. Õpi kasutama Jumala rahasid. Üks euro eralda annetusteks – pane purki, kus silt ”Annetused”. Üks euro pane hoiule purki, kus silt ”Hoiused”, kaks eurot kasuta investeeringuteks – need lähevad purki, kus on silt ”Investeeringud” ja samas sa usud, et see raha paljuneb. Kulutamiseks jääb viis eurot – pane purki, kus silt ”Kulutamiseks”.
Kasuta raha õiges järjekorras:
- Kümnis
- Annetused
- Hoiule
- Investeeringuteks
- Kulutamiseks.”
Isa õpetuse järgi õpib juudi poiss investeerima raha nii, et see toob kasumit.
Lugesin hiljuti väga head raamatut Jumala iseloomu kohta – adventpastor Dan Smithi ”Lord, I Have a Question” (raamat, mis vääriks ka eesti keelde tõlkimist). Üks mõte raamatust jäi mulle eriliselt meelde. Nimelt mainib autor üsna raamatu alguses ühe Saatana vale Jumala kohta, kus too väidab, et Jumal röövib inimese elust kõik toreda ja Saatan alles tõelist elu inimesele pakubki. Piiblis Jh 10:10 seisab aga mustvalgel Jeesuse tunnistus: ”Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” Kaks nii erinevat väidet. Keda meie oma elus usume? Kas usume, et kui oma elu 100% Jumala kätte usaldame, siis kaotame endi jaoks midagi väga olulist – vabaduse ja sellega kaasnevad rõõmud? Nagu mina arvasin, et tulen paremini toime, kui hoian kõik sissetuleku endale? Nii tehes uskusin Saatana valet, et Jumal ootab inimeselt vaid ohvreid! Ja selline mõtteviis võib ilmneda ükskõik mis eluvaldkonnas. Ometi ütleb Jeesus, et ta on tulnud andma meile elu – tõelist ja täiuslikku elu – ja kõike ülirohkesti, et võiksime olla õnnelikud!
Kui võtame Jumala Sõna kogu selle täiuses oma elu juhtnööriks ja astume Tema teenistusse, võime elada tõeliselt elamisväärset elu! See väide on minu elus tõestatud!
In English