Jumal on... Kui kaugele armastus ulatub?

Ma mõistan, et püüdlusega kohandada meie Jumala-pilti käin pühal pinnal. Mõni neist piltidest on põhjus, miks me saame või jääme kristlaseks.

Ma soovin olla teema suhtes tundlik, aga samas meeles pidada, et meie kujutlus Jumalast on just seda – kujutlus, ja ajuti on muutused nendes vajalikud. Üks kujutluspilt Jumalast, mis on väga tugevalt juurdunud, seostub Graham Maxwelli, Jack Provonsha ja Dan Smithiga.¹  See mudel väidab, et korrigeerib kõik teised moondunud kujundid ja paljuski ta seda just teebki. Kuid mina (ja paljud teised) usun, et MaxProSmithi mudel (ma nimetan seda nii) on tarbetult eemaldanud mõned Jumalale omased võtmeomadused ja teod. Püüdes tarmukalt vigu kustutada, on nad paberi katki hõõrunud; see artikkel soovib toimida teibina.

Mis see on?

Kui MaxProSmithi mudel oleks laul, siis kolm esimest salmi sedastaksid rõõmsalt, et Jumala iseloom on suunatud armastusele, isiklikule suhtele ja armule – rohkem, kui keegi suudab ette kujutada. Neljas salm oleks haripunkt, tunnistus sellest, et sellise Jumala avastamine – täiesti usaldusväärne ja alati meie poolel – päädib meie patuhaige ja ennasttäis hinge tervenemisega ning me saame taastada oma esialgse läheduse Jumala ja üksteisega. Pärast iga salmi tõdemusega sellest, missugune on Jumala mittesundiv loomus ja Talle omane soov, et me suhtleksime Tema kui sõbraga, mitte kui hirmust juhitud teenijad, kõlab refrään. Kes ei tahaks laulda sellist laulu?

Enamus oma täiskasvanuelust olen aidanud teistel seda laulu laulda. Milles on siis probleem? Vastuolu seisneb selle ülistuslaulu liiga väikestes viidetes. Esimene viide ütleb, et seda laulu ei saa tegelikult laulda see, kes hoiab oma silme ees risti (mis esindab lunastust), millel Jumal valab meie pattude karistuse ja viha Jeesusele. Teine viide ütleb, et seda laulu ei saa tõeliselt laulda, kui Jumalat  tajutakse kurjade aktiivse hävitajana. Nagu me väga hästi teame, on kristlased, kaasa arvatud adventistid, oma vaadetele väga truud. Just selles ongi konks.

Olen selle teema uurimisega õnnistatud, kuna MaxProSmithi mudel kirjeldab Jumala iseloomu nii kaunisti. Selle tulemusel olen veendunud, et mõlema vaidluspoole esindajad võivad omada Jumalast täpselt ühesugust ettekujutust. Tegelik probleem on: kas maksimaalselt armastavat Jumalat saab seostada Jumalaga, kelle käes on nii legaalne võim, asenduslik lunastus kui ka õelate igavene häving. Öeldakse, et ei. Kutsun teid ümber mõtlema.

Kattuvad metafoorid võivad olla ohtlikud

Hiljuti rabas üks hingamispäevakooli õpetaja mind oma kommentaariga: „Ma arvan, et apostel Pauluse hinnang enda ja Jumala suhtes oli ebaküps, kui ta ütles, et on Jeesuse Kristuse ori. Ma arvan, et Jumal soovib, et me suhtuksime Temasse kui sõbrasse.” Kui me ei ole hoolikad, võivad metafoorid tekitada segadust.

Metafoore kasutatakse selleks, et mõelda Jumala ja lunastuse peale – see võib olla ootamatu. Mõni ei pruugi seda üldse uskuda. Mõtle hetkeks sellele, kuidas me viitame Jumalale kui isale ja abikaasale (5Ms 32:6; Js 54:5). Ilmselgelt tekitaks mõte isast kui abikaasast vastikust, kui me just ei kõnele sümbolite keeles. Piibel on täis rikkalikke metafoore, mis kirjeldavad Jumalat ja Tema tegutsemist.

Metafooriga kaasneb oht, kui 1. me unustame, et tegu on metafooriga, 2. kui me venitame tähendus(varjundi)t metafoori kasutusalast kaugemale ja 3. kui me kasutame ühte metafoori, ka piibellikku, selleks, et teised metafoorid välistada. Tabel näitab meile patu ja pääste kohta käivate metafooride rohkust Piiblis.²

See tabel on õpetussõna-laadne punane lipp igale teoloogile, kes võtab ühe metafoori ja laiendab seda tervele Piiblile. Piiblipõhise mõtlemise tarvis peame vastu panema kiusatusele suruda oma Jumala-pilt lemmikmetafoori raamesse. Just seda arvan olevat juhtunud, kui kohandame teatud suhte- või sõprusekujundeid, et mõista Jumala viha. Pange tähele Maxwelli vestlust ühe lasterühmaga:

„Me rääkisime, et Piiblis on palju juttu sellest, kuidas Jumal hävitas õelad. Ma küsisin lastelt, kas nende ema on kunagi öelnud: „Kuula sõna või ma tapan su!”

„Jah,” vastas rühm rõõmsalt.

„Kas ema tõesti mõtles seda?” uurisin edasi.

„Ei, muidugi mitte,” vastas väike Tina. „Me teame, et see on selline ütlemine.”

„Mis te arvate, kas Jumal kasutab ka kõnekäände?” jätkasin küsimist. Nad vastasid, et ei usu. „Kas see tähendab siis, et teie ema armastab teid rohkem kui Jumal?””³ 

Maxwell ütleb, et üks laps, Casey, purustas vaikuse ja ütles: „Vau!” See huvitav suhe toetub lapse ja vanema metafoorile ning annab ligipääsu selle suhte sisemistele emotsioonidele. Lastele esitatakse loogilist dilemmat: kas uskuda, et Jumala surmaähvardus on kõnekäänd või kui Ta tõesti lubab sõnakuulmatud hävitada, siis armastab Ta sind vähem kui su ema.

Kuidas peaksid lapsed sellele vastama? Kui väike Casey oleks hommikusöögiks söönud akadeemilisi krõbuskeid, oleks ta öelnud: „Sa oled meile esitanud metafooride sasipuntra. Meil ei oleks mingit raskust rääkida Jumalast, kes hävitab, kui sa oleksid kasutanud võrdleva metafoorina kohtuniku, kuninga või sõjamehe pilti. Nende metafooride kasutusala tähendab sageli kättemaksu, kaitsmist ja, jah, ka tapmist. Aga sina kõrvutasid Jumala tegusid emaga, kes tapab, ja me arvame, et see on metafoori väärkasutamine.”

Kui me kasutame Jumalast rääkides peamiselt sõbra või lapsevanema metafoori, siis mõte hävitavast Jumalast kõlab jubedana, kuna see tekitab emotsionaalset viha, nagu tapaks sõber sõbra või vanem oma lapse. Jumal on aga suurem, kui üks metafoor suudab haarata ja kui me ajame ühe metafoori tähenduse segamini teise metafoori tähendusväljaga, siis me ei tegutse ei Jumala Sõna ega Tema maine huvides.

On irooniline, et MaxProSmithi pooldajad toovad sageli esile mõtte, et ülejäänud kristlaskond kasutab liiga palju Piibli käsuga seotud metafoore ja on teinud Jumalast seega õiglase, ent vihase kohtuniku. Olgu. Võib-olla ongi paljud kristlased selle poole peale kaldu, aga ma annan nõu, et nemad ise hoiaksid silma peal oma tiival ja peaksid meeles, et ka vanemlikud, abielu ja sõprusega seotud pildid Jumalast on samuti metafoorid (niiväga kui me kõik neid ka hindame).

Mis kõlbab ühele

Kirjeldused ja metafoorid Jumala kohta pärinevad kultuurist, aga nende vägi ei tohiks olla sellega piiratud. Kui suhteliselt selged piiblisalmid räägivad Jumala iseloomust ja tegudest ja kirjeldused tegelikust Jumalast arvatakse olevat kultuuripõhised, siis peaksime Maxwelli, Provonsha’ ja Smithi tekstid üksipulgi lahti võtma modernse kultuurilise mõju kontekstis. Mis kõlbab ühele, see kõlbab ka teistele.

Me peame olema ettevaatlikud hiiliva üleolekutundega antiikaja suhtes ja tõdema, et 1. minevikuaja inimesed ei olnud oma mõtteviisi poolest nii barbaarsed, et ei oleks suutnud selgelt näha, kes Jumal on ja 2. meie siin olevikus ei ole nii valgustatud, et oleksime saavutanud immuunsuse oma kultuuriliste eelarvamuste suhtes. Püüdes mõista Vana Testamendi Jumala-pilti, mis ei kattu Jeesuse kujuga, ütleb Smith, et Jumal alandas „ennast, et rääkida terminitega, mida tolle aja inimesed mõistaksid”.⁴  See on hea eksegeetiline põhimõte, ent Vana Testamendi pildid Jumalast peaksid olema selged, kuigi Jumala ilmutus Jeesusest peaks olema selgem (Hb 1:1–3). Vana Testamendi pildid Jumalast ei ole mõeldud vaid minevikuinimeste ja -kohtade tarvis, need on meile siin ja praegu (1Kr 1:10).

Tapmine kontekstis

Mul on üks perekonnaliige, kes on tapnud inimese; võib-olla oled sinagi tapnud või tead kedagi, kes on. Kas sa arvad, et see pereliige on tapja, kangelane, mõrtsukas või pühak?

Ebaaus küsimus, kas pole? Kas tegu oli õnnetusjuhtumiga? Kas ta on sõdur? Kas tema koju murti sisse? Kas ta on politseinik? Kas see oli enesekaitse? Tapmine ilma kontekstita ei ütle meile midagi.

Süüdistus, et sa usud „Jumalat, kes tapab”, on praktiliselt tähenduseta, sest sellel pole konteksti. Jõupingutused eraldada „tapmine” Jumala reputatsioonist võiks suunata parem kahe piibelliku teema peegeldamisele: õigus ja kohus. Isegi meie enda kõhutunne ütleb, et kui inimene või rahvas seisab vastakuti surmavalt agressiivse vaenlasega, siis võib tapmisega vastamine olla õigustatud, kui kõik teised teed on järele proovitud. Mittereageerimine võib parimal juhul olla ebaõiglane ja vastutustundetu, halvimal juhul võid olla kurja kaassüüdlane. Hiljem näitan, kuidas see põhimõte on kohaldatav õelate lõplikus hävitamises.

Maxwell kirjeldab aktiivselt tapvat Jumalat seoses esimese surmaga,⁵  kuid usub, et lõplik häving saavutatakse passiivselt, kuna kurjus on toodud Jumala au ette.⁶ 

Ka Smith möönab, et need, „keda häirib traditsiooniline mudel, usuvad, et Jumal ei tapa patuseid, vähemalt mitte teise surma tähenduses”⁷  ja et Jumal ei tapa aktiivselt kedagi, vaid „hoiab tagasi oma eluandvat väge”.⁸  Kinnitus Jumala aktiivsest osast „esimeses surmas”, aga Tema osa eitus „teises surmas” on huvitav, ent küsitava väärtusega. „Esimese surma” häving, mille taga on Jumal, on lõpetanud inimese katseaja ja kinnitanud nende saatuse. Teisisõnu, esimene surm on igavese surmanuhtluse de facto. Seda on raske seedida, aga see annab meile puhkust Jumala iseloomu õigeksmõistmisest läbi selle, et toetume radikaalsele dihhotoomiale Jumala millenniumieelse ja -järgse viha vahel.

Mitmetahuline lunastus

Samamoodi nagu metafoori tähendusel on vastutus, on ka lunastuse mudelitega. Maxwell nimetab enda oma „usalduse, tervenemise, suure võitluse lunastusemudeliks”.⁹  Smithil on „ilmutusliku asenduse” mudel.¹⁰ Jeesus sureb inimkonna eest, et paljastada patu tegelikud tagajärjed, näidates seega Jumalat, keda saab usaldada, kes parandab meie rikutud sõpruse Temaga ja vastab suure võitluse süüdistustele, mis Jumalale on esitatud. Nende mudelite vahel on variatsioone, aga nad kõik näivad olevat ühel meelel selles, et seaduslik/kohtulik mudel õõnestab Jumala iseloomu väärikust. MaxProSmithi materjalid annavad küll sageli lühiülevaate ajaloo teistest lunastusmudelitest, aga nende enda mudel ei kata lunastuse mitmetahulist loomust:

• asendus – Jeesus sureb minu pattude pärast (Rm 5:7, 8),
• karistus – Jeesus võtab enda peale minu karistuse (Js 53:5, 6),
• suur võitlus/kosmiline – Tema veri toob rahu taevastesse õuedesse (Kl 1:20),
• Võitja Kristus – Jeesus võidab kurja (1Jh 3:8; Kl 2:15; Hb 2:14),
• moraalne mõju – Tema surm ilmutab Jumala armastust (1Jh 3:16; 4:7–12),
• lunastus – Tema elu on minu lunaraha (Mk 10:45),
• eeskuju – Jeesuse kannatused on meile eeskujuks (1Pt 2:21).

Nagu metafooridega ikka, ei saa ükski neist haarata kogu sügavuses seda, mis tol päeval Kolgatal toimus, ei peakski. Ühe vaate külge klammerdumine teiste arvelt ütleb vältimatult liiga vähe, jättes välja liiga palju.

Armastuse ebatõenäoline allikas

Vaatluse all olev mudel ja traditsiooniline mudel mõlemad näivad väärtustavat armastust Jumala iseloomustajana. MaxProSmithi mudel on empaatiliselt kinnitanud, et Jumal, kel on surmas aktiivne osa, olgu see ristil või kõige lõpus, ei saa nende nägemuses olla samas ka armastav. Nagu üks sõber, kellele see arusaamine on väga armas, ütles mulle: need karakteristikud rikuvad pildi armastavast Jumalast.

Mina soovin omakorda näidata, kuidas MaxProSmthi mudeli passiivne Jumal ei saa olla samas imelise armastuse Jumal, keda meile esitatakse maailma ajaloo viimases peatükis.

„Mina olen teid armastanud, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?” (Ml 1:2) Jumal tuletab Malakia kuulajaskonnale meelde, et Ta väljendab oma armastust oma rahva vastu, ajades täielikult ja lõplikult välja nende avaliku vaenlase, Edomi rahva. Peatu hetkeks ja lase sellisel pildil Jumala armastusest endasse vajuda. Nüüd pane tähele, et osa Vana Testamendi keelekasutusest põrgutule kohta Ilmutusraamatus on laenatud Edomi hävitamisest ( vrd Js 34:9, 10 ja Ilm 14:9–11) ja Jumala lubatud tulehävingust Googile ja Maagoogile (vrd Hs 28, 39 ja Ilm 20:8, 9). Esile kerkib põhimõte, mille järgi Jumal näitab oma armastust, kui Ta kaitseb ja hoiab oma rahvast nende eest, kes nad hävitaksid.

Seda stsenaariumi on kirjeldatud Ilmutuse 20:7–9: „Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära.”¹¹ 

Kui olin selle lõigu oma naisele ette lugenud, tõdes ta: „See pilt Jumalast ei tee Temast tapjat, vaid Päästja.” Kui Saatan ja õelad kogunevad linna ümber, on nad seal mitte läbirääkimise eesmärgil, vaid lunastatute hävitamise ja Jumala kukutamise eesmärgil. See on uus Edom. Jumala viimane tegu suures võitluses on oma rahva armastav kaitsmine. Jumal, kes laseb passiivselt õelatel oma tegude tagajärjel kuidagi surra, ei anna edasi selle hetke kirge ja kangelaslikkust.

Ilmutuse Jumal sekkub aktiivselt, et päästa oma rahvas ja hoida ära veel rohkem valu. Läbi aegade kajanud karjed „Kus oli Jumal?” „Miks Ta ei sekkunud ega hoidnud juhtunut ära?” või „Kuidas Ta lasi sel edasi minna?” leiavad siin oma haripunkti. Jumal astub vahele ja lõpetab selle. Ülistagem Teda selle eest ja ühendagem oma hääled nendega, kes laulavad uut laulu: „Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa paganate kuningas!” (Ilm 15:3)

Kokkuvõte

Ma usun, et Jumala viha on meeleheitlikus kontekstis Jumala armastus, seepärast saab Teda usaldada. Jah, lunastus ja hävitamine näitavad armastuse teravamaid kontuure, ja meil on kiusatus neid servi pehmendada, aga kui me neid õigesti mõistame, võivad need muuta selgemaks pilti sellest, kes Jumal tegelikult on. 

Joseph Olstad on lõpetanud Andrewsi Ülikooli. Ta elab Ameerika Ühendriikides Montanas.

Ajakirjast Adventist Review tõlkindud Averonika Beekmann

1. Selle mudeli kokkupanemise peamised allikad on Graham Maxwell, Servants or Friends? (Redlands, Calif.: Pine Knoll Publications, 1992); Graham Maxwell, Can God Be Trusted? (Redlands, Calif.: Pine Knoll Publications, 2002); Jack Provonsha, You Can Go Home Again (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1982); Dan Smith, Lord, I Have a Question (Nampa, Idaho: Pacific Press Pub. Assn., 2004) ja mitmesugused artiklid ning audiofailid aadressil www.pineknoll.org/. Vabandan Tim Jennigsi ees, et ma teda ei kaasanud. Leidsin tema materjali liiga hilja, aga uurin tema panust edaspidi. Selle artikli tabeli koostas Richard Beck.

2. Richard Beck, Unclean (Eugene, Oreg.: Cascade Books, 2011), lk 34, 35.

3. Maxwell, Servants or Friends, lk 177.

4. Smith, lk 101.

5. Ühe tema peatüki pealkiri on „Can the God Who Stoned Achan Be Trusted?”, kus ta kirjutab, et „Jumal... oleks pidanud nutma, kui Ta käskis Aakani ja terve tema pere hukata” (Servants or Friends, lk 41). Ta ütleb, et jüngrid soovisid teada „Jumala kohta... kes oli uputanud kogu maailma... hävitanud Soodoma ja Gomorra... hukanud Naadabi ja Abihu, avanud maa mässumeelse Korahi neelamiseks” (Can God Be Trusted, lk 107).

6. Maxwell, Servants or Friends, lk 134.

7. Smith, Lord, I Have a Question, lk 35, 36 (kursiiv lisatud).

8. Ibid., lk 176. Woodrow Whidden vaatab passiivne/aktiivne debatist üldse mööda: „Kas ei näi, et Jumal on vastutav patuste surma eest, tõmmates tagasi oma eluandva väe, täpselt samamoodi, kui Ta hävitaks nad ise põrgutulega? Kuna Jumal on kõige elu allikas, on üsna ilmne, et Ta on lõpuks see, kes annab loa surmale! Kas selline surm on aktiivselt põhjustatud või passiivselt lubatud, ei muuda midagi, kui keegi soovib patuste surma lõpliku vastutuse Jumala pealt ära võtta. Tegelik küsimus ei ole, kas Jumala kohtumõistmine on passiivne või aktiivne, vaid kas see on õiglane ja kooskõlas Tema armurikka ning armastava iseloomuga. ” (Woodrow Whidden, Ellen White on Salvation [Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 1995], lk 50, 51. 9. Graham Maxwell, „Why Did Jesus Have to Die?” lk 11, www.pineknoll.org/all-writings.

10. Smith, Lord, I Have a Question, lk 53.

11. Mõnes kreekakeelses käsikirjas ja varasemas versioonis on siin eriline viide Jumalale kui tule saatjale. See peegedub KJV tõlkes ja RSV viites Kreekakeelne tekst on selgesõnaline, et Jumal on tule algataja. Cf. Robert G. Bratcher ja Howard A. Hatton, A Handbook on the Revelation to John, UBS Handbook Series (New York: United Bible Societies, 1993), lk 291, 292.