Jeesuse avaliku teenistustöö esimesel poolel oli Tema keskseks sõnumiks kuulutus taevariigist ehk Jumala riigist. Ta käis ühest Iisraeli linnast ja sünagoogist teise ja kuulutas taevariigi lähedust. Mitte üheski evangeeliumitekstis ei ole taevariiki kui terminit defineeritud, aga selleks ei olnud ka põhjust, sest tolleaegsed juudid teadsid ilma selgitustetagi hästi, millest jutt. Juutide jaoks tähendas Jumala riik seda, et Jumal peatab ühe hetkega kogu inimajaloo ja rajab siia oma rahuriigi. Iisraeli jaoks, kes tihti oli sunnitud elama võõrvõimu rõhumise all, oli sellel Jumala riigi ootusel ka poliitiline maik man, nad ootasid, et Jumal lõpetaks oma vägeva käega Rooma okupatsiooni ja taastaks Iisraeli kui oma valitud rahva õnne ja julgeoleku. Jumala riik oli nende jaoks suur ja võimas ja ühtlasi mingis mõttes väga maine.
Vana Testamendi suured prohvetid eesotsas Jesaja ja Jeremijaga olid maalinud väga eshatoloogilise pildi selle kuningriigi tulekust, ka rikkalik intertestamentaalne kirjandus, mida kahe testamendi vahele jäävatel aastasadadel palju loodi, maalis pildi jõulisest Messia kujust kui võimsast vabastajast, kes pidi tulema ja oma rahva hädad lõpetama. Õli lisas tulle veel Taanieli raamat oma prohvetlike piltidega. Huvitaval kombel oli just Taanieli raamat see, mida Jeesuse aegadel kõige agaramalt uuriti. Vana Testamendi tekstid (näit 3. Moosese ja Hesekieli raamatust), kus päev-aasta põhimõte on selgelt esile toodud, olid juutidele hästi teada. Ei ole mingit põhjust arvata, et meie oleme esimesed, kes Taanieli raamatut on uurinud ja selle seoseid ajalooga mõista püüdnud. Taanieli 9. peatüki ettekuulutus 70 aastanädalast oli tuntud ja lisaks sellele oskasid juudid ka arvutada. Nad teadsid hästi, et nad elasid erilisel ajal, sest Jumal oli minevikus ühe prohvetliku kella käima lükanud ja nüüd tiksus see mingitele suurtele sündmustele aina lähemale. Mis nende eshatoloogilistele ootustele veelgi kaalu lisas, oli nende tõlgendus Taanieli raamatu kujust, kus raudsete säärte ja savi-raua jalgade ajastut nähti kui üht tervikut ja viimast maailmariiki. Lühidalt öeldes ootasid Jeesuse aja juudid seda suurt käte abita lahti murtud kivi, mis pidi maailmariigid põrmustama ja igavese valitsuse Jumala riigile andma. Ajad olid (ootus)ärevad ja rahutused lihtsad tekkima. Seda tõsiasja kinnitab meile ka ajalugu. Mässud Rooma riigi vastu olid aastakümnetel enne Jeesuse sündi sagenenud ja Rooma julmus nende mahasurumisel kasvanud. Ka apostlite tegude raamat nimetab mõnda mässajat, kes oli end Jumalast saadetud vabastajaks kuulutanud – Teudast ja Juudast. Juudas, nagu räägib Rooma ajaloolane Josephus, oli selootide liikumise ja mässu eestvedaja, kes umbes 6. aastal AD koos oma 2000 järgijaga Palestiinas risti löödi.
Ja sellisesse keskkonda saabus Jeesus – keskkonda, mis oli kui püssirohutünn – ja hakkas kuulutama Jumala riigi tulekut. Juutide jaoks oli see kui salakood, kõik teadsid, millest on jutt, ja kõik ootasid pikisilmi selle saabumist. Aga kõigi suureks üllatuseks ei saanud Jeesusest jõulist Messia figuuri, millest oli kõnelenud intertestamentaalne kirjandus, ega ühinenud Ta ka vägivaldsete vabastusliikumistega, mis paljude meelest pidi Jumala riigi tulekut kiirendama. Selle asemel said Tema kuningriigi kuulutuse deviisiks armastuse ja kannatuse põhimõte.
Kui vaadata Jeesuse kuningriigi kuulutust lähemalt, siis leiame, et see on oma kontseptsioonilt üsna keerukas. Esiteks võttis Jeesus üle oma eelkäija ja sõbra Ristija Johannese kuulutuse sellest, et Jumala riik on lähedal. Kuidas selle lähedalolekut selgitada, on üsna keeruline küsimus, seda enam, et kreekakeelne sõna ‘lähedal’ (ἐγγύς) võib endas kanda nii ajalist dimensiooni (‘lähitulevikus’) kui ka ruumilist mõõdet (‘siinsamas’). Üldiselt jagatakse Jeesuse nö kuningriigi ütlused kaheks. Esimese kategooria moodustavad selgelt eshatoloogilised ütlused, mis maalivad pildi inimajaloo ja tavapärase aja kulgemise lõpust. Kõige tuntumad on ehk Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumi 24. peatükis ja lugu sikkude ja lammaste eraldamisest aegade lõpul ning Inimese Pojast kohtumõistja rollis. Samal ajal ei tohi unustada, et Jeesus kasutas Vana Testamendi eshatoloogilisi tekste Jumala riigist iseenese tegevuse kirjeldamiseks (näit Matteuse evangeeliumi 11. peatüki algus sellest, kuidas „pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles” on parafraseering Jesaja 35. peatükist). Jeesuse tegevus - tervendamised, võitlus deemonitega ja surnute ülesäratamine - oligi mingis mõttes eshatoloogiline, need olid just need teod, mida juudid uskusid juhtuvat siis, kui Jumal oma riigi rajab. See käis eriti ülestõusmise kohta, see oli juudi mõtlemises seotud ainult eshatoni ja Jumala riigiga. Jumalik vägi, mis pidi inimkonnale globaalses mõõtmes välja valatama eshatonil, said Jeesuse tegevuse kaudu lokaalselt juba välja valatud. See oli, justkui oleks Johannese prohvetlik pilt ajast, mil „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam”, Jeesuse tegude kaudu tegelikult juba tõeks saanud. Teisalt, vastukaaluks sellistele suurtele apokalüptilistele piltidele, nagu Matteuse 24. peatükk, moodustavad omaette terviku Jumala riiki puudutavad ütlused, nagu „Jumala riik on teie seas/sees” (Luuka 17:21) ja terve rida Jumala riigi kohta käivaid tähendamissõnu. Need on lookesed asjadest nagu sinepiseeme, viljaseemned, haputaigen, põllusse peidetud aare, pärl või noot, lood asjadest, mis kõik rõhutavad fakti, et Jumala riigi algus on väike ja nähtamatu. Need lood räägivad sellest, et Jumala riik näeb mingil ajal välja hoopis teistsugune kui esimese sajandi juudi ettekujutus sellest. Nii et võib öelda, et Jeesuse Jumala riigi kuulutuses on olemas dualistlik aspekt – ühest küljest on ta veel tulevikus ja mitte veel, teisest küljest aga juba siin ja praegu. Tema kuningriigi kuulutuses eksisteerivad koos nii eshatoloogiline pool Jumala riigist, mis täies hiilguses ilmub tulevikus, kui ka mitteeshatoloogiline pool, mis tänu Jeesuse esimesele tulemisele, Tema elule ja surmale on mingis mõttes olemas ja ligipääsetav juba praegu. Tähelepanelikul lugemisel võib märgata, et Jeesuse surma ja ülestõusmist on nii evangeeliumikirjutajate kui ka Pauluse poolt kirjeldatud, kasutades eshatoloogilist sõnavara. Maavärin, pimedus ja surnute ülestõusmine Tema surma ajal, Tema suremine nö teise surmaga, Tema õigeksmõistmine Isa poolt ja ülestõusmine igavesele elule – Jeesus on ise selle kõik läbi elanud ja kuna Tema oli uudsevili, tähendab see, et eshatoloogia samasugune võidukas läbielamine on ühel päeval võimalik ka Tema järelkäijate jaoks.
Selle dualistliku, ‘mitte veel’ ja ‘juba praegu’ Jumala riigi kuulutuse üheks võtmesõnaks on sõna ‘kuningriik’ (kr βασιλεία), millel võib olla veidi laiem tähendus, kui me oleme harjunud. See sõna ei pea tingimata tähendama riiki, vaid see võib laiemalt tähendada võimu, valitsust või kohta (mitte tingimata geograafilist), kus kehtivad teatud põhimõtted ja seadused. Kui nüüd mõelda Jumala riigile, siis ei olegi tarvis seda tingimata siduda ühegi paigaga geograafilises mõttes, vaid Jumala riik saab olla igas kohas, kus valitsevad Jumala tahe ja Tema seadused. See, et Jeesus elas täielikus ja täiuslikus ühenduses oma Taevase Isaga ja ütles, et Ta ei tee ilma Isa teadmiseta ja tahtmiseta mitte ühtegi asja, tähendab, et Ta elas iga oma elu hetke Jumala valitsuse all, Tema riigi all, nii et mingis mõttes saigi Tema elus ja teenistuses Jumala riik avalikuks. Ja kui seda mõtet veel veidi edasi arendada, siis nii nagu iga riiki defineerivad tema territooriumil kehtivad seadused, nii on Jumala riik sinepiiva või juuretise kombel olemas igas paigas, kus sünnib Jumala tahe. Selline lähenemine annab uue varjundi Jeesuse sõnadele, mida Ta Meie Isa palves kasutas ja mida Ta oma jüngritele õpetas: „Sinu riik (βασιλεία) tulgu, sinu tahtmine (ehk sinu tahe ja seadus) sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Ehk teisisõnu, Jeesus õpetab meid paluma Jumala riigi olemasolu juba siin maa peal, nii nagu see on taevas olemas. Nii on igal kristlasel võimalik osa saada Jumala riigi reaalsusest; kui ta elab pidevas ühenduses Jumalaga, on ta – kasutades Pauluse teoloogilist sõnavara – uus loodu. Ta on juba nüüd osaks sellest uuest, mida Jeesus tuli tooma ja looma. Nii et kui Jeesuses ja Jeesusega on osa taevariigist juba tulnud, siis vastupidiselt tollal levinud arvamusele ei pea uus vana järsult lõpetama, vaid nad saavad mingi aja koos eksisteerida (hea seemne ja raiheina lugu meile sellest räägibki). Jeesus näitas oma eshatoloogilist väge, äratades surnuist inimesi, kes lõpuks ju taas surid. Vana ja uus on mõlemad siin, ühest küljest vana maailma needus, mille alla me kõik 1. Moosese 3. peatükis oleme pandud, teisalt aga kuningriigi reaalsus, millest kristlane saab mingil moel juba praegu osa ja millest kiirgab armastust ja valgust ka kõigile ümbritsevatele inimestele.
Nii ei ole meie osaks muud kui omaks võtta ja osa saada Jumala riigi reaalsusest. Elades iga päev ja iga hetk ühenduses Jumalaga saame meiegi olla osaks nähtamatust, põllu sisse peidetud Jumala riigist. Ja toetudes teadmisele, et Jeesus on eshatoloogiline võitja, et Tema on surma ja surmavalla alistaja ning uudsevili magamaläinutest, võime rõõmu ja kannatlikkusega oodata seda päeva, mil kõik inimesed on Jumala riigi suhtes oma valiku teinud ja mil Jumal oma vägeva käe ja võimsa käsivarrega meie vana maailma needuse lõpetab, nii et kõik, kes on valinud elada Tema tahte ja hoole all, saavad seda läbi igaviku teha. Oodakem aega, mil „kogu maa saab täis Issanda au tundmist” (Habakuk 2:14) ja Jumala auline riik valitseb nii meie südameis kui meie ümber ilmamaa äärteni.
In English