Sellest ajast, kui ma emaga oma Viljandi-kodus elasin, mäletan eriliselt ühte lauset, mida ta minu kasvatamisel ütles vist sadu kordi: „Ära jäta oma riideid tooli peale laiali, pane need kappi ära!” Olles nüüd ise kahe lapse ema, on meie magamistoa toolid riietevabad, kuid mitte meie laste magamistoa toolid. Ikka ja jälle kuulen ennast kordavat ema sõnu: riided tuleb tooli pealt kappi panna. Aastaid pärast iseseisvumist seisan jätkuvalt silmitsi oma lapsepõlve koristamisnüansiga. Inimesena, kellel on vähem kannatlikkust ennast sadu kordi korrata, olen mõelnud, et ehk räägib ka see koduelumoment tõigast, et meie teod püüavad meid ühel või teisel moel kinni, andes endast varem või hiljem märku.
Mida külvad, seda lõikad – selle tuntud eesti vanasõna juured jõuavad otsapidi Piiblisse, kirja galaatlastele 6:7-8: „Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.”
Me kõik oleme kogenud, kuidas meie teod ja tegematajätmised bumerangina meieni jõuavad. Just seda pidas silmas ka Paulus, kui ta kasutas külvamise ja lõikamise motiivi. Soovides lõigata häid vilju, tuleb külvata häid seemneid heale pinnasele, sest häid tulemusi saavutatakse vaid nii. Kahjuks ei ole Paulus kirjutanud Piiblisse ühtegi kirja otse lastevanematele, kuid teame, et selle õpetlase kirja lugejate hulka kuulusid ajastu kultuurist ja kommetest tulenevalt vägagi lasterohkete perede vanemad. Mida-külvad-seda-lõikad-printsiip on tegevusaladeülene põhimõte: see kehtib ka laste kasvatamise kohta, üllaima tegevuse kohta, mis inimesele Jumala poolt usaldatud.
Õpetaja Aino Pedai Lastefondist on oma uurimuses välja toonud, et „kasvatamatusest tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäireid esineb ligi 30%-l õpilastest. Vale vabakasvatus on andnud meile hapud viljad ja üha enam tuleb meile kooli lapsi, kelle käest ei olegi kodus midagi nõutud, kellel ei ole olnud vastutust ega kodutööde tegemise kogemust. Lapsele on kõige suuremaks karistuseks see, kui temaga ei tegeleta. Kõike tuleb lapsele õpetada, olles ise eeskujuks ja seda nii sõnade kui tegude kokkulangemises, mitte lahususes.”
Vabakasvatuse hapud viljad. Siinkohal ei taha pikalt defineerida vabakasvatust. Tsitaat ise annab aimu, et lapsega mittetegelemine käib lapse vabakasvatusega käsikäes. Mind ennast on „vabakasvatuse” sõna segadusse ajanud, „vabakasvamine” iseloomustaks ehk sõna sisu paremini. Vabakasvatusliku lähenemise mittepiibellikuks eelduseks on, et lapsed on oma loomuselt head, tublid ja täiuslikud ja et nad võimalikult palju ka selliseks jääksid, tuleks neile anda suur vabadus ja sekkuda nende täiskasvanuks saamisesse võimalikult vähe. Sellest ka paljude ehk ka oma lastele parimat soovivate vanemate kasvatamiskombed ehk vabakasvatus.
Nähes oma lastes enda tegude hapusid vilju, mõistame ehk, et see on Jumala viis meile märku anda – Ta ei lase ennast pilgata (Gl 6:7a). Küpsed kristlased võtavad oma järglaste kasvatamatusest sündinud segaduse ja hävingu enda kanda ega ela oma laste vigu välja neid süüdistades või neid vägivallaga korrale kutsudes. Nii muutub ilmnenud hapu vili vaid hapumaks. Vaid heaks lapsevanemaks olemise juurde kuulub oskus abi otsida ja paluda. Võimalik, et avitajaks on mõni raamat, mõnelt kursuselt omandatud pedagoogiline võte, konsulteerimine professionaalse õpetaja või kasvatajaga, kuid parem veel – kristlastena võime pöörduda Taevase Vanema poole ja paluda enda ning laste täitumist Püha Vaimuga. Tema on tarkuse ja kannatlikkuse allikas, millest ammutades jõuame ja tahame olla parimad emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, õpetajad ja nõustajad. Tema annab andeks meie sõnakuulmatuse ja täidab meid üliküllusliku armastusega, et seda jätkub ka meie hoolde usaldatud lähimatele ligimestele. Nii tehes oleme külvanud Vaimule ja võime loota head vilja, milleks on rahuldust pakkuvad peresuhted ja igavene elu.
Lapsevanem ja laps Keila kogudusest
In English