Ootasin kannatamatult järjekorras. Uudishimu oli mind viinud Poola, Wieliczka nimelisse külla, kus asub üks nõndanimetatud Poola seitsmest imest. Juba autot parkides märkasin, kuidas ajalooline linnamiljöö kõikjal pilku püüdis. Kaunid pargid, tahutud kividest laotud teed, silmatorkavad kunstiteosed, kaunid ja värske ilmega majad, kõik andis mõista, et siin elatakse hästi.
Olin põnevil, sest peagi oli minu kord astuda mööda kitsast ja kääksuvat puutreppi allapoole, mööda 378 astet, täpsemalt 64 meetrit maa alla, et alustada avastusretke ühes maailma vanimas soolakaevanduses. Olin nagu väike poiss, kes oleks justkui äsja lahti lastud oma isa autosse nuppe keerama. Minus ärkas seikleja, avastaja, õppija. Mis mind seal maa all ees ootas, hämmastas mind. Soolakaevandusel, mis alustas tegevust juba 13. sajandil, on tänaseks üle 280 km käike ning ulatub 327 meetri sügavusele. Selle aja jooksul on maa alla loodud märkimisväärne kompleks, kaasa arvatud maa-alune suurejooneline kabel, restoran ning saalid pidulike ürituste korraldamiseks, rääkimata võrratutest soolamoodustistest, keerukatest käikudest ja 135 meetri sügavusel asuvast järvest, mille vesi on kristallselt selge.
Kõike seda nähes küsisin iseendalt, mis on Wieliczka soolakaevanduse suurim ime. Mis on selle suurim rikkus? Kas sool? Viimane oli kahtlemata rohkem hinnas, kui seda 13. sajandil kaevandama hakati. Kuid Wieliczka soolakaevanduse suurim ime ei seisne mitte seal leiduvas soolas, vaid selles geniaalses tarkuses, teadmiste oskuslikus ärakasutamises, selles, kuidas see sool maa alt kätte saadi ning kohaliku piirkonna rikkuseks ja õnnistuseks muudeti. Ja seda tarkust kasutavad nad oskuslikult ära kuni tänapäevani. Wieliczka soolakaevandus lõpetas ametlikult soola kaevandamise 2007. aastal, kuid kaevandust külastab igal aastal rohkem kui miljon turisti. Niisiis leidsin taaskord, et scientia potentia est. Selle ladinakeelse fraasi võttis esmakordselt kasutusele 1651. aastal Thomas Hobbes, mis tõlkes tähendab teadmised on võim. Ehk, meil võib ju "kulda" maa sees palju olla, aga kui puuduvad teadmised selle "kulla" väljatoomiseks, siis oleme endiselt vaesed. Siinjuures usun, et igaüks meist istub kullahunniku otsas.
Sellesama ladinakeelse fraasi, scientia potentia est, idee pärineb veelgi varasemast ajast. Sarnase mõtte leiab Piiblist, Õpetussõnadest: "Tark mees on tugev ja teadja mees tugevdab oma jõudu." (24:5) Sarnaseid tarkuseteri leiab veelgi. Näiteks Õp 9:9: "Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust."
Selle tarkuse ja rikkuse allikaks, mida inimene täna kasutab, on tegelikult imeline 1,4-kilone lihakäntsakas, mida kutsume ajuks. Teadlased on tõestanud, et ühel tüüpilisel inimajul on 15-33 miljardid neuronit, kus igal neuronil on sünapside vahendusel ühendus keskmiselt 10 000 teise neuroniga, mis tähendab, et meie aju on erakordselt ja hämmastavalt kompleksne ja sellest tulenevalt ka võimekas. Järelikult, meie aju on meie kullakaevandus. Ja see on meil kõigil olemas (ma eeldan). Jääb üle vaid see võimekus valla päästa, jääb üle see kuld välja tuua.
Tarkuse ja teadmistega on nagu lihastega. Kui me lihaseid ei treeni, siis need muutavad nõrgaks. Kui me lihaseid ei kasuta, siis need kärbuvad. Sellest tulenevalt ja meie aju arenemise seisukohalt on meie suurimaks vaenlaseks laiskus ja mugavus käed rüpes istuda.
Kunagi, kui ma veel väike poiss olin ja esimesel septembril kooli läksin, valdas mind alati kaks vastandlikku tunnet. Ühest küljest ma kartsin ees seisvat väljakutset, kartsin uut ja senitundmatut, kartsin raskeid ja tüütuid koolipäevi ja võimalikku kurja õpetajat, kuid teisest küljest vaadatuna ma ka ootasin seda sügisest kooliaega, sest õpikutes vaatasid vastu huvitavad pildid, kaardid, joonised ja tabelid, mille tähendust ja sisu ma veel ei mõistnud, kuid mis paelusid mind nagu soolakaevandus Wieliczkas. Septembris ärkas minus see avastaja, see otsija, see õppija, kes igatses teada, mõista, kaevuda uute sügavusteni, sest kuld ei leba lihtsalt maa peal, seda tuleb otsida.
Soovin Sulle, hea õpilane, samasugust innukat ja huvitunud meelt, jaksu ja jätkuvat tahet ning pealehakkamist alanud uuel õppeaastal. Kuigi mina noortejuhina võiksin justkui mugavalt tooli istuda ning mõelda, et mina enam kooli minema ei pea, siis tegelikult tahan ma ikka edasi õppida, edasi avastada, nagu Sinagi, sest teadmistes on jõud, teadmistes on peidus tõeline rikkus, mis aitab meil kõigil ellu viia enneolematuid asju ning näha ja kogeda seda, mis võibolla mõni aeg tagasi tundus võimatu.
Ja enneolematutest asjadest rääkides tuletaksin meelde veel ka ühte kirjakohta Piiblist, kus Paulus kirjutab noorele Timoteosele: "Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole." (2Tm 3:16,17) See kirjakoht tuletab meile meelde, et kogu tarkuse ja teadmiste Looja ning Allikas on Jumal ise. Seega, koolitee on tarkuse ja teadmiste otsingul kõigest algus, see on sissekäik kaevandusse. Mind igatahes innustab mõte, et kõige põnevam ja kõige huvitavam seisab alles ees. Edukat tarkuse kaevamist uuel õppeaastal.
In English