Paulus kirjutab galaatlastele (5. peatükk) inimese kahesugusest loomusest – lihalikust ja vaimulikust. Lihalik loomus näib olevat inimesele loomupäraselt omane – see on riiakas, vaenulik, isemeelne, kade jne, kuid vaimulik loomus ei ole inimesest endast, see on Jumala Vaimu and. Kui me elame Vaimus, siis on meis armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus. Enesevalitsus ehk enesekontroll on osa Vaimu viljast, see on Jumala and.
Esmapilgul tundub, nagu Jumal oleks mõnele inimesele enesevalitsust rohkem andnud ja teisele vähem, sest juba päris väikeste laste hulgas on neid, kes suudavad end paremini kontrollida kui teised. Võimalik, et mingil määral kandub enesekontrolli võime emalt lapsele juba looteeas, kuid suurt osa mängivad ilmselt ka vanemate eeskuju ja kodune keskkond. 1960ndate aastate lõpus tegi psühholoog Walter Mischel 4–6-aastaste lastega katse, milles lapse ette asetati mingi maiustus, enamasti vahukomm, ja katse läbiviija ütles põnnile, et kui ta ootab ja maiustust ei võta enne, kui katse läbiviija tagasi tuleb (umbes 15 min), siis saab ta pärast kaks maiustust. Aastaid hiljem, oma esialgse uuringu juurde tagasi pöördunud, märkas Mischel ootamatut seost edukuse ja suutlikkuse vahel oodata maiustuse söömisega. Testi on korratud ka hiljem erinevate uurijate poolt ja tulemused näitavad, et lapse enesekontrolli oskus ennustab tema tervist, jõukust ja rahulolu täiskasvanuna paremini kui intelligents või vanemate rikkus. Üks uuringutest leidis seose enesekontrolli oskuse ja sõnapidamise vahel, väites, et kodudes, kus lubadustest peetakse kinni, kasvavad lapsed, kellel on parem enesekontroll.
Dundeini uuringus (Uus-Meremaal) osales üle tuhande 1972.–1973. aastatel sündinud lapse, keda jälgiti 40 aasta jooksul, ja mis selgus: täiskasvanueas nende tervist uurides tuli välja, et mida kehvem oli olnud lapse enesekontrolli näitaja, seda halvemad olid täiskasvanuna tema tervisenäitajad, seda rohkem oli tal probleeme sõltuvustega, võlgadega, kuritegevusega ja ta oli õnnetum kui need, kellel juba lapsena oli hea enesekontroll.
Teadlasi huvitas see, kuidas osadel lastel õnnestus kiusatusele vastu panna ja teistel mitte. Laste käitumist jälgides avastasid nad, et kuigi kõik lapsed tahtsid väga maiustust, oskasid need, kes suutsid oodata, oma aega millegi muuga sisustada. Selle asemel, et üksisilmi maitsvat suutäit vaadata, panid nad käed silme ette või hakkasid laulma, või ronisid laua alla ja mängisid peitust. „Kui sa mõtled vahukommist ja sellest, kui maitsev see on, siis sa kindlasti sööd selle ära,“ ütles Mischel. Sellel, kus on meie tähelepanu ja kus on meie mõtted, on meie elus otsustav tähtsus.
On hea teada, et seos kehva enesevalitsemise vahel lapsepõlves ja halbade tervisenäitajate vahel täiskasvanueas ei olnud kunagi päris üks-ühele. Oli ka inimesi, kes olid suutnud elu jooksul oma enesekontrolli oskust tublisti kasvatada. Kuidas seda siis teha? Kõigepealt saavad muidugi vanemad selles osas palju ära teha, et kodus oleksid tavad, mis õpetaksid last ootama ja midagi ka teiseks korraks kõrvale panema. Näiteks selline lihtne asi nagu söögipalve. Mäletan lapsena kuuldud ütlust: „Koerad tormavad kohe toidu kallale, inimesed ikka tänavad enne toidu Andjat.“ See võib muidugi veidi karm tunduda, aga jäi hästi meelde. Jagamise õpetamisel on hea tava: „sulle, mulle ja pärastiseks“. Tõde on, et nii head kui halvad eeskujud on ühtmoodi nakkavad.
Ei maksa siiski arvata, et kiusatuse võitmine on nii lihtne, et piisab vaid segavate mõtete allasurumisest. Ühes uuringus paluti grupil üliõpilastel, kes suitsetasid vähemalt pool pakki sigarette päevas, oma harjumuse üle arvet pidada mitme nädala jooksul. Mõnedel üliõpilastel nende seast paluti kahe nädala jooksul püüda maha suruda igasugune mõte suitsetamisest. Ei olnud üllatav, et selle aja jooksul suitsetasid nad märksa vähem, kuid kolmandal nädalal, kui neil enam ei palutud selliseid kiusavaid mõtteid maha suruda, suitsetasid nad palju rohkem kui teised üliõpilased grupis, ning ka nende stressitase oli märgatavalt kõrgem. Võib-olla on kellelgi lugejatest olnud sarnane kogemus mingite muude asjadega oma elus. Aga milline oleks tulemus, kui kiusavate mõtete mahasurumise asemel asendada ja planeerida? Maiustuste asemel panna lauale puuviljad ja pähklid, külmutuskapis hoida varuks puhastatud porgandikange, telekapult kappi peitu ja hüppenöör tugitooli peale, mõned innustavad plakatid seina peale, kokkulepped sõbraga ühise jalutuskäigu / jooksu osas, jne. Hoolime endast, sest Jumal hoolib meist.
Kõige selle juures on aga võimsaim abi tulemas ülevalt. Jeesus õhutab meid paluma Jumalalt Püha Vaimu, ja Ta on veendunud selles, et Jumal ei keeldu saatmast oma Vaimu meile abiks meie nõrkuses. Ellen White kirjutab raamatus The Ministry of Healing (Tervise teenistuses): „Ükski vajaduses oleva hinge hüüd ei jää Jumalal märkamata, isegi kui seda sõnades ei suudeta väljendada“ (MH:93).
In English