1. Moosese raamatu 1. peatükis kirjeldatakse loomislugu sellest, kuidas meie maa ja taevas alguse said. Kui Jumal oli loonud valguse, siis eraldas Ta veed vetest ja seadis laotuse nende vahele. Jumal lõi meie planeedi ümber atmosfääri – keskkonna, milles inimesed, loomad ja taimed saavad eksisteerida. Ilma veeta on võimalik elada paar päeva, kuid ilma õhuta vaid mõned minutid. Tänu õhu omadustele saavad linnud lennata. Tänu õhule tuleb vihm piiskadena, mitte jugadena.
Õhukiht meie maa ümber ei ole kuigi paks – umbes üks sajandik meie planeedi läbimõõdust. Peale selle, et õhk on vajalik elus püsimiseks, kaitseb ta ka maa elanikke päikesekiirguse ohtliku osa eest. Seesama kiirgus tekitab õhuhapnikust osooni. Osoon omakorda pehmendab ähvardavat ultraviolettkiirgust. Kui sellist kaitset poleks, tapaksid ultraviolettkiired kiiresti kõik elusolendid.
Õhk on värvitu ja lõhnatu – me ei näe seda, ei tunne seda, kuid ometi on sellel teatud kindlad omadused; kui need muutuksid, siis ei oleks õhk enam tervislik. Mõnikord võime tunda erinevaid lisandeid õhus, näiteks lõhnamolekule. Tõenäoliselt on igaühel oma lemmiklõhnad; mulle meeldib väga märja sügisese metsa õhk ja kevadise värske mulla veidi uimastav aroom. Ja siis veel lapsepõlve meenutavate kullerkuppude, piibelehtede ja sirelite lõhn. Sellised erinevad lõhnad võivad muuta meie meeleolu ja meenutada erinevaid sündmusi. Kuuseokste lõhn seostub minu jaoks matustega, aga kellegi teise jaoks võib-olla jõuludega. Kahjuks on nii, et kui õhus on palju tehastest ja autodest pärinevat reostust, ei püsi lõhnamolekulid kuigi kaua puutumatutena ja levivad väiksemate vahemaade taha. Väidetavalt on õhureostus USA-s vähendanud lillede lõhnamisvõimet 90% võrra võrreldes tööstusajastu-eelse ajaga. 19. sajandi keskpaigas, kui õhusaaste taset esimest korda kirja pandi, suutsid lõhnamolekulid levida 1000–1200 meetri kaugusele. Tänapäeval levivad lõhnamolekulid aga suurlinnadest allatuult asuvates paikades vaid 200–300 meetrit.
Eesti õhku peetakse üldiselt puhtaks. Välisõhu kvaliteedi kõige suurem probleem Eestis on peente osakeste hulk, eriti kevadisel ajal. Peamised peente osakeste allikad on sõidukite heitgaasid, ahiküte, katlamajad ja tööstusettevõtted. Millised probleemid õhusaastest ilmnevad, sõltub konkreetsest inimesest, tema vanusest, sellest, kui kaua on saastatud õhu käes viibitud, ja põetud haigustest. Põhilised õhusaaste tagajärjel tekkivad terviseprobleemid on kopsuhaigused ja südame-veresoonkonnahaigused. Väga peened osakesed võivad jõuda läbi kopsu alveoolide seinte vereringesse ja ka teistesse elunditesse. Eestis tehtud uuringute kohaselt väheneb keskmine oodatav eluiga peente osakeste tõttu Pärnus 0,95 aastat, Tartus ja Tallinnas 0,7, Narvas 0,5, ja Kohtla-Järvel 0,3 aastat. Euroopas keskmiselt 0,75, Ameerika suurlinnades 1,8–3,1 aastat.
Peale selle leidub Eesti õhus radooni, mis kontsentreerub elamute siseõhus. Radoon pääseb majja ehitise halva kvaliteedi ja vananemisel tekkinud pragude tõttu, samuti jalgadega sissekantava tolmu ja mullaga. Kõrgeimat radoonitaset mõõdetakse Põhja-Eestis, Rapla-, Viljandi- ja Tartumaal, kuid kõrge on see kõikjal Eestis. Radoonirikka õhu sissehingamisel tõuseb kopsuvähki ja leukeemiasse haigestumise risk. Välisõhus hajub radoon kiiresti ja ohtu tervisele ei ole, kuid siseruumides võib radooni sisaldus aeglase õhuvahetuse korral olla tuhandeid kordi suurem. Aastas haigestub elamutes leiduva radooni tõttu kopsuvähki hinnanguliselt umbes 90 Eesti elanikku. Radooni sissehingamise vastu saame vaid ruume korralikult õhutada, kuid mõnikord seab inimene oma tervise ise tahtlikult ohtu, näiteks suitsetades. Umbes 70 sigaretis leiduvatest keemilistest ühenditest on vähki tekitavad. Suitsetajate risk haigestuda vähki on 20 korda suurem kui mittesuitsetajatel.
Õhust ei oleks meile kasu, kui meil puuduks hingamisvõime. Hingamine toimub automaatselt, ilma et endale seda teadvustaksime. Teadlikuks saame siis, kui tekivad mingid takistused hingamisel. Enamasti me hingamise peale ei mõtle, aga võiksime. Teinekord me ei märkagi, kuidas stress põhjustab pinnapealset hingamist. Pinnapealne hingamine aga omakorda võib põhjustada paanikahooge, peavalu, uimasust, väsimust jne. Mõnikord ei hinga me piisavalt sügavalt halva kehahoiaku või mõne muu põhjuse (haigus, umbne ruum) tõttu. Energiline liikumine paneb meid sügavamalt hingama, kopsud saavad korralikult ventileeritud ja varustavad kogu meie keha eluks vajaliku hapnikuga. Värskes puhtas õhus tekib iseenesest tahtmine sügavamalt hingata. Head tervendavat õhku võib külluses leida looduses, eriti puude ümbruses, roheliste taimede läheduses, mägedes, metsades, järvede, ookeanide, jõgede ja jugade ääres ja peale vihmasadu. Jalutamine ja sportimine metsas aitab lõõgastuda, parandab tervist ja suurendab töövõimet. Puhas saastevaba õhk on värskendav!
Raamatus „Tee Kristuse juurde” on öeldud, et palve on kui hinge hingamine. Mõeldes sellele, kui eluliselt oluline on meie jaoks hingamine, võime ehk mõista paremini, kui palju vajame pidevat ühendust Jumalaga, meie Loojaga, elu Alalhoidjaga. Jumalaga koosveedetud aeg värskendab meie vaimu, annab uut energiat, lootust, rõõmsat meelt ja südamerahu; hoiab meid vaimulikult elus.
In English