Annela (nimi muudetud) on just lõpetanud homsete tundide ettevalmistamise. Pilk kellale näitab hilist öötundi, või õigemini juba varast hommikutundi. Lapsed, kes said ammu magama pandud, nohisevad magusasti oma voodites. Annela lükkab ohates arvuti klaviatuuri kõrvale ja sätib ka ennast magama. Vaevalt 5 tunni pärast on vaja jälle tõusta.
Kui tuttav on selline stsenaarium? Küllap on igaühe elus olnud sarnaseid pingelisi perioode, kui unetunde napib ja endale puhkehetki lubada tundub kättesaamatu luksusena. Eestlastel on selle kohta oma ütluski: küll hauas puhata saab. Tõsine töörabamine näib olevat osa meie rahvuskultuurist. Vähemalt on siiani olnud. Tundub, et nii see peabki olema. Teame, et Jumal andis inimesele juba loomisel töö teha – kauni Eedeni aia eest hoolitsemise. Pärast pattulangemist muutus see aga vaevarikkaks ülesandeks (1 Ms 3:17-19). Lugedes Iisraeli ehk Jumala rahva ajalugu, paneb mind siiski imestama selliste pühade rohkus, kui tavatööde tegemine oli lausa keelatud. Ka põllumaale tuli puhkust anda; igal seitsmendal aastal ei olnud ei vilja koristamist ega maa harimist. Lisaks sellele iganädalane hingamispäev. Jumal inimese Loojana kindlasti teadis ja teab, mis inimesele vajalik on. Uue Testamendi aegadest tulevad meelde Jeesuse sõnad jüngritele: „”Tulge kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut! Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi.” (Mk 6:31)
Mõni nädal tagasi kõneles evangeelse allianssi palvepäevade raames Tartu adventkiriku reedeõhtusel jumalateenistusel isa Miguel. Ta küsis, mida kogudus arvab selle kohta, millist pattu niinimetatud seitsmest surmapatust talle kui pihiisale kõige enam üles tunnistatakse. Uskumatu küll, aga selleks patuks oli laiskus. Võib ju spekuleerida selle üle, mis põhjustel just seda pattu sagedamini nimetatakse (võib-olla teised tunduvad hullemad patud), aga huvitav on siiski mõelda, et inimesel on raske hoiduda äärmustest. Kui üks äärmus on laiskus, siis teine töönarkomaania – seisund, kus jumalaks saab töö. Töötegemine saab nii „pühaks”, et seda ei saa katkestada isegi mitte selleks, et suhelda lähedastega; töötegemine saab eesmärgiks omaette – kogu aeg on kiire, tegevusetu hetk tekitab süütunnet. Paljud on nõus tunnistama oma sõltuvust tööst, vähemalt seda osa, mis näitab neid positiivses valguses, kuid nad ei räägi depressioonist, ängistusest, kroonilisest väsimusest, mis peaaegu alati vahetpidamatu töötegemisega kaasas käib. Peale selle, töösõltuvuse mõju ulatub inimesest endast kaugemale – kannatavad ka pereliikmed. Sõltuvus töötegemisest on samamoodi sõltuvus, nagu on sõltuvus alkoholist või narkootikumidest. Pingelisest ennastunustavast tööst saadud eufooriale järgneb endasse tõmbumine, ärritatavus, depressioon. Probleemid, mis tööd tehes olid tahaplaanile kadunud, kerkivad valusalt esile. Perekonnad lagunevad. Töös nähakse väljapääsu lahendamata emotsionaalsetest probleemidest, kuid ei märgata, kuidas see muutub sõltuvust tekitavaks.
Töösõltlase pereliikmed kannatavad nagu alkoholisõltlase pereliikmed – süütunne, stress, isolatsioon, kahjustatud enesehinnang, tähtsusetuse tunne; tunne, et sul on mingi kaasasündinud viga, mis ei lase abikaasal (vanemal) sind armastada. Tekivad viha, pahameel, kurbus ja süütunne. Töösõltlase pereliikmetel on kirjutamata reeglid: ära looda minu peale (minu jaoks on töö kõige tähtsam), ole täiuslik, ära vea mind alt. Töönarkomaanide perekonnad kogevad samu probleeme nagu alkohoolikute perekonnad. Ühe uuringu kohaselt on pikemaid tööpäevi tegevatel isadel ka sageli agressiivsemalt käituvad pojad.
Töösõltlastel on ülemustena raske alluvaid usaldada ja lasta neil rahus töötada. Nad tunnevad vajadust pidevalt kontrollida, miski pole nende jaoks piisavalt hea. Selle asemel et alluvate koormat kergendada, lisavad nad stressi. Sellise juhi tujud kõiguvad; pole ette teada, millal ja mille peale ta ägestuda võib. Töösõltlane ei märka teiste inimeste tundeid, kui töö on vaja ära teha.
Selline ei olnud kindlasti Jumala plaan inimese jaoks. Teades inimese kalduvust liialdustesse, nägi Jumal ette hingamispäeva – päeva, mil me võime pooleli jätta kõik oma kiired askeldused ja mõista, et elu läheb edasi ka siis, kui meid enam siin ei ole; päeva – mil me võime tagasi vaadata möödunud nädalale ja näha, kuidas Jumal on meid õnnistanud ja märgata seda, mida Tema on meie elus teinud; päeva, mil me võime minna välja ja näha Jumala kätetööd looduses, vaadata taevasse, mida ehk nädala sees pole jõudnud teha, ja teada, et kõik meie vaevanägemine siin maa peal on ilma Jumalata tühine; päeva, mille saame veeta koos pereliikmete ja usukaaslastega. Jumal andis meile nõu mõelda hingamispäeva peale - kuidas muuta see päev selliseks, et võime saada vaimulikku, hingelist ja füüsilist kosutust.
Jeesus soovis õpetada inimesi nägema asju jumalikust vaatevinklist. Ületöötamist põhjustab sageli ka vajadus olla edukas, kindlustada end materiaalselt, vajadus midagi saavutada (tihti pärand, mille töösõltlastest vanemad on oma lastele jätnud), olla keegi, olla märgatud. Jeesus ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge.” (Mt 11:28,29)
Töötundide näpistamine une arvelt põhjustab terve rea tervisehädasid, mis ei pruugi kohe ilmneda. Mõni aeg tagasi viisid kaks professorit Warwicki ülikoolist läbi uuringu, milles nad uurisid andmeid, mida oli 7–25 aasta pikkustel perioodidel kogutud enam kui 470 000 inimeselt kaheksas riigis, sealhulgas Jaapanis, USAs, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Selle tulemusena leiti, et kui magada öösel vähem kui kuus tundi ja uni on rahutu, siis on 48% suurem risk südamehaiguse tekkimiseks ja 15% suurem risk infarkti saamiseks ja sellesse suremiseks. Lisaks sellele toodab meie organism unevaeguse tagajärjel hormoone ja keemilisi ühendeid, mis suurendavad ka muude tervisehäirete, näiteks kõrge vererõhu, diabeedi ja rasvumise tekkimise riske.
„Töötegija uni on magus,” ütles tark Saalomon (Kg 5:11). Aidaku Jumal meil leida see õige tasakaal töö ja puhkuse vahel.
Kasutatud kirjandus
In English