Üks mu kolleeg, pastor, väitis kord nukralt: „Vanamammid – see on meie kontingent.” Arvan, et pole erilist vajadust tõestada fakti, et tänapäeval on meie (usklike) mõjuvõim suurte linnade elanikele minimaalne. Tundub paradoksaalsena, kuid väga suure elanikuarvuga linnades pole sugugi lihtne leida kandidaate Jumalariigi kodanikeks. Võib rääkida sadade ja tuhandetega igal päeval, kuid seejuures on väga raske leida tagasisidet: esile kutsuda huvi ja valmidust kuulata Head Sõnumit. Miks me ei saa neilt tagasisidet?
Suurlinnaelu reaalsus
Tõdede turg. Suurlinn – see on esiteks üks suur turg, ja mitte ainult kaupadele: see on ka informatsiooniturg, ka ideede, arusaamade ja vaatenurkade turg. Suur hulk pluralistlikus maailmas pakutavatest tõdedest vähendab Tõe osatähtsust ja ta saatuseks on olla lihtsalt kaubaks teiste hulgas...
„Miks on nõnda palju usundeid ja mille poolest on teie oma parim?”, küsivad tavaliselt inimesed, kellega te püüate alustada vestlust vaimulikul teemal. Nad küsivad seda mitte lihtsalt sõnakõlksuks, vaid see näitab nende segadust ja arusaamise puudumist. Tõdede rikkalikul turul jääb tõeline Tõde märkamatuks ja inimesed ei loodagi seda leida.
Sekulaarne kultuur
Viimase sajandi uuringud religioosse kuuluvuse osas on näidanud, et XX sajand ei olnud mitte religiooni või ateismi kõrgaeg, vaid oli sellest eemaldumise, uskmatuse ja agnotitsismi sajand. Näiteks võime tuua Eesti. Statistika andmeil teame, et Eesti on Euroopa kõige väiksema religioossusega riik. Sotsioloogilised küsitlused näitavad: 85 % küsitletutest väidab, et ei usu Jumalasse. Ainult 16% vastanutest ütles, et usul Jumalasse on tähtis koht nende elus. See on väikese Balti riigi poolt püstitatud maailmarekord. Kunagi muutis üks väike leheke teesidega õigusest usu kaudu ajaloo kulgu kogu Euroopas. Samuti kutsus ainult ühe salmi uurimine prohvet Taanieli raamatust esile Kristuse peatset tulekut ootajate võimsa liikumise. Selline tagasiside, selline huvi vaimsetes küsimustes saab tekkida ainult nendes inimestes, kes elavad kristlikus kultuuris ja tunnetavad seda. Kuid suurlinn – see on hoopis teine maailm, kus on vähe neid, kes tunnevad huvi õiguse, usu või prohvetite ennustuste suhtes.
Liberaalsed väärtused
Tõenäoliselt on tänapäeva linnaelaniku kõige hinnalisem väärtus tema sõltumatus, tema piiramatu vabadus kõikidest traditsioonidest ja religioossetest ettekirjutustest.
Tänapäeva agnostik ei ole tingimata mitteusklik selle tavalises mõistes. Tema religioossus võib väljenduda pidevates tõeotsingutes, mida ta, teadagi, ei leia, sest tõe leidmine tähendab allumist tõele. Alluda tähendab kaotada oma vabadus. Sellisel moel loomulik ja inimlik vajadus leida tõde ja elu mõte justkui neutraliseerub suunatlusega igapäeva vajadustele, enesekindluse puudumise ja määratlematusega. Tänapäeva inimene tunneb ennast heidetuna siia maailma ilma sihita, „mõistetud vabadusele” igavesti otsida elu mõtet.
Elutempo
Tänapäeva linlase elu on väga mitmekesine, pingeline, ere ja emotsionaalne. Suured vahemaad, ranged reeglid tööl – kõik see loob vaimse pinge, mis omakorda kurnab füüsiliselt ja mõjub ängistavalt sisemaailmale. Inimesele, kes on ülepeakaela sellisesse ellu sukeldunud, on väga raske lisada veelgi koormust, et süveneda Jumala tahte mõistmisesse ja kuuletuda sellele.
Pragmaatilisus
Paradoksaalselt ei ole inimene kusagil nõnda üksildane kui suures linnas. Isiklik elu, tunded, omavahelised suhted – kõik on kohustatud alluma halastuseta elurütmile. Üks minu tuttavatest rääkis, kuidas ta, kiirustades firma asjaajamisega, kohtas üle pika aja vana sõpra. Kõik, milleks jätkus aega: kallistada teda ja vabandada, et peab tööasjus edasi ruttama.
Suures linnas on kõik sünnist surmani justkui liikuval lindil. Üksikinimene ei ole nähtav. Siin on tavaks astuda üle kukkunute, mitte märgata vaevlevaid, võimaluse piires isoleerida end teistest ja püha kohustusena kaitsta oma elu privaatsust. Suure linna pragmaatilises keskkonnas inimene polegi isiksus, vaid oskustööline, ostja, tarbija, klient... Kui keegi tundis sinu vastu huvi, kui sinuga ollakse lahked, tähendab: sinult on midagi vaja – nõnda arvab see, kes ei usu inimsuhete siiruse võimalikkusesse.
On selge, et maailm on muutunud ja need erinevused segavad evangeeliumi levikut. Kui me ei taha jääda suurlinna elu ääremaile, on meil vaja nendesse muudatustesse suhtuda tõsiselt.
Pühakoda, mis suundus maailma
Me võime palju tahes vaielda meie kirikute ja palvemajade teenistus- ja arhiektuurivormide üle, kuid sellest ei tule rahvast juurde. Inimesed on muutunud ja pühakojad, isegi kogu nende territoorium, on võõrapärane. Kui paljude sajandite kestel oli inimeste vaimulikus elus kirik koht, millega olid seotud kõik tähtsamad sündmused tema elus, siis tänapäeval on see teisiti: arusaamatu, mitteköitev ja tema huvidest kauge maailm. Milljonid inimesed mööduvad iga päev kirikuustest vähemagi soovita astuda sisse.
Esimestes peatükkides toob Apostlite tegude autor meieni ideaalse pildi tolleaegse kiriku elust, kus usklikud „viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas”, mis oli nende vaimse elu keskuseks (2:46). Aga aja kulg nõudis oma. Endine teenistusviis segas missiooni laienemist ja Jumal lasi tulla tagakiusamistel, et Tema jälgijad läheksid laiali mööda maailma, teenimaks seal rahvast (E. G. White „Apostlite teod” lk105). Edasi me näeme kristlasi kuulutamas kodustes pühakodades, turuplatsidel, tänavatel... Mis muutus? Jumala Sõna kuulutusviis. Usklike elu ei olnud enam keskendunud teenistusele pühakojas, nüüd oli ees kogu maailm, „alustades Jeruusalemmast ja liikudes ümberringi Illüüriani” tema korterite, poodide ja õppeasutustega, kus „…olen evangeeliumi kuulutamise lõpuni viinud”. (Rm 15:16-19) Kuulutustöö strateegia muutus seisnes selles, et pühakoda ei oodanud enam, millal rahvas koguneb tema kuplite alla, vaid läks ise kuulutajana maailma keskele. Võimalik, et sarnane muutus on vajalik ka tänapäeval.
Tänapäeva inimene on agnostik, kelle mõttelaad on justkui pahempoolne: ta usub, et absoluutset tõde polegi olemas. Ei saa väita, et ta on vaenulik Jumala suhtes, ta võib isegi nõustuda Tema olemasolekuga, kuid ei usu, et Jumalat on võimalik leida. Sellisele inimesele ei ole kirik parim koht, kust saada teavet Loojast. Tõega tutvumiseks on temale vajalik neutraalne territoorium, kus ta võiks säilitada oma sõltumatuse ja kuhu ta võiks tulla ilma mingite omapoolsete kohustusteta. Miks mitte mõelda selliste territooriumide loomise üle ja aidata meie kirikutel „siirduda maailma”?
Näiteks: laiendades väikeste gruppide tegevust, luues väikesi vabaajakeskusi kaugemates magalates. Seal oleks võimalus huvitavalt veeta aega, saada kvaliteetset konsultatsiooni meditsiini või toitumise suhtes, nõuandeid suhete, perekonna ja laste kasvatuse alal, või keelt õppida.
On enesestmõistetav, et inimesele, kellel on oma arusaam tõe otsingust, on palju kergem astuda üle oma naaberkorteri või tuttava kodu läve, tulla tervisekeskuse või muu õppeasutuse neutraalsele territooriumile, selmet tulla kirikusse. Vahel ei võimalda ka pikad vahemaad või kiire elutempo olla kirikus või palvemajas. Kõik see aga oleks võimalik, kui väikese grupi koosolekud oleksid kuskil lähedal, konsultatsioonikeskuses – naabertrepikoja esimesel korrusel.
Suure linna reaalsus – see on lõputu sõnadevoog, igasuguste õpetuste turg, tihti vastukäiva informatsiooni küllus ja kentsakate ideede allikas. Tänapäeva inimene on väsinud lõputust tühjade sõnade kuulamisest, ta ei usu, et Tõde on võimalik leida sõnade kaudu. Selleks et meie kuulutus selles sõnademeres kostaks, tuleb meil õppida rääkima teises keeles. Rohkem sõbralike suhete, südamliku abivalmiduse keeles kui vaimulike diskusjoonide keeles, või loogiliste järelduste keeles. See aga nõuab kogu kiriklikult organisatsioonilt järjepidevat pingutust, kõikide reservide mobilisatsiooni, uue nägemuse omandamist ja visadust evangeelse kohustuse täitmisel.
Võime mitte märgata, et maailm on muutunud ja ainult ohata: oh ajad, oh kombed! Me võime jätkata oma kuulutustööd nii, nagu me elaksime ikka veel konservatiivsete kristlike väärtuste ajastul: ehitada pühadele pühamuid ja pöörduda inimeste poole oma tavalisel viisil – dogmaatiliste diskussioonide keeles nagu meie pioneerid. Kuid me oleme sunnitud tõdema, et meie mõju suurlinnade elanikele on kaduvväike, meie kirikud on kui karjujad kõrbes, ehkki nende seinade taga pulbitseb tänapäeva linnade kibekiire elu.
Tänapäeva suurlinn – see on Kristuse poolt meile antud väljakutse evangeelsele kohustusele. Ta on suure antiikse maailma sarnane, kuhu valmistusid suunduma apostlid, lahkudes Jeruusalemma templi koduste seinte vahelt.
In English