Evangeelium on rõõmusõnum, ja raske sõnum. See pakub üleloomulikku naudingut ja raskeid hetki. Jumala päästeplaani läbivad rõõm ja mure käsikäes. Just rõõm katsumusest annab Jeesusele teada, et Ta saab rahuldust tunda (Js 53:11). Hingevaev on valus, aga sünnitamine on rõõm. Ja nii nagu see on tõde Jeesuse puhul, Rahuvürsti, Rõõmuallika ja Kannatava teenijaga, toimib see ka Tema järgijate elus.
Rõõm Jeesuse tundmisest inspireerib sisevõitlustes või -sõdades neid, keda me kõige enam armastame. Jeesuse ja Tema pääste kuulutamise eesõigus on läbi aegade olnud seotud tagakiusamise valuga. Jeesus on elu, aga maailm vihkab Teda ja Tema järgijaid. Nagu Ta hoiatas oma jüngreid: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.“ (Jh 15:18)
See on alati nii olnud
Kurjus on hea vastu võidelnud alates ajast, mil inimene langes, kui Aabel, täidetud usuga päästetõotusesse, ohverdas altaril talle.
Miks Kain oma venda vihkas? Pühakiri annab meile vastuse: „Aabel tõi Jumalale parema ohvri kui Kain.“ Aabel „sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse“ (Hb 11:4), mis ajas Kaini marru. Kain „oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.“ (1Jh 3:12) Aabel oli hea ja tema, Kain, oli halb. Aabel käitus hästi ja Kain halvasti.
Aabeli elu oli evangeeliumikuulutus Kainile. Tema edaspidine elu oli jätkuv meeldetuletus sellest, et pääste tuleb väljastpoolt teda. Elu ei pakkunud talle rahuldust, sest ta tegi seda, mis näis parim vaid talle endale. Looduse imetlemine ja Jumala ülistamine ilusate viljade eest ei olnud Kaini närvide rahustamiseks piisav, tema mõtete leevendamiseks ja hinge puhkamiseks ei olnud selleks küllalt. Evangeelium, Jumala plaan on ainus päästeplaan, mis töötab. Jumal võis võtta vastu vaid enda päästeplaani Kaini päästmiseks, kui Ta tõesti soovis Kaini päästa. Kaini aga ajas hulluks see, et Jumala jaoks ei piisanud sellest, et ta oli lihtsalt Kain.
Läbi inimajaloo sajandite ja aastatuhandete on mässulised, sõnakuulmatud ja enese tahte järgi tegutsevad inimesed olnud õelad alandlike ja kuulelike suhtes. Pane tähele Ellen White’i kommentaari aastaile, mis järgnesid Kristuse koguduse rajamisele siin maa peal: „Esimesed kristlased olid tõesti Jumala omandrahvas. Nende laitmatu elu ja vankumatu usk häiris alalise etteheitena silmakirjatsejate ja patustajate rahu. Olgugi, et neid oli vähe, et nad olid ilma varanduseta, seltskondliku positsioonita ja tiitliteta, olid tõekandjad ikkagi hirmuks patustajaile kõikjal, kus nende õpetust ja iseloomu tunti. Seepärast vihkasid üleastujad neid samuti nagu Kain Aabelit.“ („Suur võitlus“, lk 46)1
Iisraeli ajaloos
Iisraeli rahvas oli Jumala evangeeliumi deposiit. Neile usaldas Jumal oma tõe maailma päästmiseks; Ta andis selle neile hingamispäeva ja pühamu institutsioonis. Hingamispäev on Jumala loomisloo mälestusmärk, tunnistus sellest, et Tema on Issand, sümbol ja märk Tema pühitsevast väest, valguskiir, sümbol vaimulikust hingamisest, mille me leiame Jeesuses (1Ms 2:1-3; 2Ms 20:8-11; Hs 20:12, 20; Js 58:13, 14; Hb 4:1-11).
Hingamispäev kingib vaimuliku puhkuse õnnistused. Ellen White kirjutas hingamispäeva kohta: „Meenutades Eedeni kaotatud rahu, kõneleb see rahust, mille taastab Kristus. Kogu loodus kordab üht: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!““2
Pühamusüsteemi märgid ja sümbolid olid Jumala õpetused, millega Ta Aabrahami seemne kaudu õnnistas kogu maailma (1Ms 12:1-3; 22:15-18; Gl 3:8, 16; Hb 11:8, 9; Kl 2:13-17). Ta soovis õnnistada Jumala tõotuste kaudu Iisraeli, andes neile volitused evangeeliumi levitamiseks; kas nende või kellegi teise ustavus Jumalalt antud tõdede suhtes pidi tooma alati Tema õnnistusi (5Ms 28:1-14; Js 56:1-8; Ml 3:8-10). Ustavusetusele pidid järgnema Jumala karistus ja needused (Nh 13:15-18). Israeli ajaloo vältel püüdis Jumal õpetada, et evangeelium töötab, heites kõrvale arusaama, et evangeelium ei anna lõplikku lahendust.
Iisraeli korduvad läbikukkumised olid saatanlikud rünnakud hea sõnumi vastu. Kuri püüdis Aabelit ja hiljem Iiobit, et pühkida ära nii vihatud Jumala rahva ustavus ning headus.
Aga Jeesuse Kristuse elu, Tema kui evangeelium, seisab vankumatu inimliku tõendina sellest, et Saatan ei saa hävitada õigust ja et selle võitluse lõplik tulemus ei ole kahtluse all. Ketsemani, pettusega looritatud ülekuulamine Sanhedrinis, Pilaatuse ja heroodese ees, deemonite möirgav mass ja deemonitest vaevatud inimesed, Rooma sõjaväe piitsad, mis murdsid Jumala veatu Poja kehasse, orjahinnaga reetmine, valus hülgamine Aabrahami järeltulijate poolt, kelle hulka Temagi kuulus ja keda Ta oli tulnud päästma, tahumata puidule ülesriputamine ja sel alasti risti löödud saamine põlastatud maailma ees – see oli hea ja kurja viimane lahing, evangeeliumile vastuseismise kõrghetk.
Kes väljus sellest võitjana? Küsi, kui soovid. Jeesus on sellele juba vastanud. Just seepärast sai Ta oma pea longu lasta ja surra. Aga enne kui Ta seda tegi, tõstis Ta oma pea Kolgata ristil ja hüüdis surmaeelse ja võiduka hingetõmbega sõnad, mis ei lakka kajamast ja mis peegelduvad sealt Jumala universumi kaugematesse nurkadesse: „See on lõpetatud“; „Isa, sinu kätte annan ma oma hinge“ (Jh 19:30; Lk 2346). Evangeelium on võitnud. Mao pea on purustatud ja kuigi ta on ikka veel raevunud, ei ole tema siplev saba midagi enamat kui surmaagoonia.
Koguduse lugu
Jah, tagakiusamine kestab. Isegi enne Kristuse sündi püüdis Saatan hävitada vastsündinu, kes „purustab“ tema pea. Hiljem ässitas ta üles preestrid ja nende järgijad, et kõrvaldada Kristus Tema eluajal. Kui Kristuse aeg oli saabunud, ässitas Saatan ametnikke ja raevukaid inimesi, et nad Kristuse risti lööksid.
Jumal rakendas Saatana julmuse jumalike eesmärkide teenistusse. Haavad, mille nad Jeesuse kehale tekitasid, muutsid võimalikuks juutide paranemise. Isa tahte tegemise rõõm, rõõm paljudest päästetutest hoidis Jeesust ristil kuni lõpuni, isegi kui möödujad „parastasid teda pead vangutades ja üteldes: „Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja! Päästa iseennast ja astu ristilt alla!““ (Mk 15:29, 30) Miks ei astunud Ta alla? Sest Ta teadis, et Ta saab „näha valgust ja rahuldust tunda“ (Js 53:11).
Miks Ta ei astunud alla? Jeesus „kannatas risti temale seatud rõõmu asemel“ „häbist hoolimata“ (Hb 12:2). Minu jaoks tähendab see, et heade uudiste edastamine kaasab endas minu häbi kandmist. See on hea uudis – minu ülekohus on ära võetud ja minu patt puhastatud (vt Js 6:7). Rõõm ja mure, mis Jumala päästeplaanis käivad käsikäes, käivad käsikäes ka Jeesuse, meie usu Alustaja ja Täidesaatja elus ja kannatustes. Tema vältimatu lein patu hävitustöö pärast viis kaastundeni (Mt 9:36). Kurbus, mille tekitas patu laastav mõju, lükati tahaplaanile teadmisest, et tema on siin otsimas ja päästmas kadunuid (Lk 19:10).
Apostlite tegude raamatus on kirjas tagakiusamise vastuolu ja pinevus, mida Tema järgijad pidid kogema. Pärast võimude ahistamist tervistasid Peetrus ja Johannes vigase mehe ning ühinesid siis kaasusklikega ja ülistasid Jumalat (Ap 4:23-30) nii, et „nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti“ (s 31).
Jeesuse vastuvõtmine toob elumuutva rõõmu, isegi kui sellest saab peamine põhjus, miks kurjus mind taga kiusab. See selgitab usklike ülistust. See ei olnud masohhism. Neil oli Jeesus, ja teadmine, nagu nad hiljem pärast suuremat tagakiusu ütlesid, et „neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast“ (Ap 5:41).
Paulus võtab olukorra oma õpilase Timoteose jaoks kokku sõnadega, mis näitasid, et selline olukord on normaalne igal ajal: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2Tm 3:12) See tõstatab õigustatud küsimuse: kus on tänapäeva tagakiusamine?
Aga tänapäeval?
Kas meid kiusatakse tänapäeval taga? Kui mitte, siis miks? Ellen White kirjutas meile sellest: „Ainus põhjus on selles, et kirik on kohandunud maailma nõuetega ega kutsu seepärast esile vastuseisu. /---/ Sellepärast ongi nii palju kompromisse patuga; sellepärast suhtutakse Jumala Sõna suurtesse tõdedesse nii ükskõikselt. Koguduses on väga vähe elavat jumalakartust ja see on põhjuseks, miks religioon on maailmas näiliselt populaarne. Las toimuda algkoguduse usu ja väe taaselustumine, ja kohe virgub ka tagakiusamisvaim ning lööb lõkkele vaenulõõm.“3
Evangeeliumi jutlustamine Püha Vaimu võidmisel oli see, mis lubas Peetrusel ja teistel nelipühi jutlustajatel ühe päevaga ristida 3000 inimest. Kristuse järgijad, kes olid tulega ristitud, jätkasid evangeeliumtööd ja nad pöörasid maailma pea peale! On ajaloolasi, kes väidavad, et 70 aastat pärast nelipühi oli Rooma impeeriumis miljon kristlast! Iga viiekümnes inimene oli pöördunud.
Aga siis juhtus midagi. Õigemini, miski lõpetas juhtumise. Varaste aastate võimas misjoniõhin haihtus, liikumine stagneerus ja saabus vaimuliku pimeduse ajastu, mis põhjustas paljude „äralangemise“ evangeeliumitõest.4 Nähtav kogudus oli evangeeliumi ära rikkunud.
Ellen White kirjutas: „Rooma katoliku kiriku võimuletulekuga algas pimeduse ajastu. Sedamööda, kuidas kasvas kiriku võim, süvenes pimedus. Selle asemel, et uskuda Kristust, usu tegelikku alust, usuti Rooma paavsti. Selle asemel, et oodata pattude andestamist ja igavest pääsemist Jumalalt, vaatas rahvas paavstile ning tema poolt ametisse nimetatud preestritele ja prelaatidele. /---/ Need oli Kristuse kogudusele ohtlikud päevad. Ustavaid tõekandjaid oli tõesti vähe. /---/ Evangeeliumi asemele tõusid välise jumalateenistuse vormid, mis järjest karmimalt rahvast koormasid.“5
Tagakiusamise sunnil ütlesid paljud usust lahti. Kuid nii nagu Eelija päevil, oli neid, kes ei kummardanud Baali ees (1Kn 19:18). Valdeslased ja hugenotid hoidsid evangeeliumivalgust ka pimedatel aegadel. Nad „pidasid kalliks usku Kristusesse kui ainsasse vahemehesse inimese ja Jumala vahel“ ja „tunnistasid Piiblit elu ainsaks juhtnööriks“.6 Nad soovisid „juhtida nende tähelepanu Kristusele kui päästmise ainsale lootusele“.7
Sajandite vältel oli eluevangeeliumi avastamine see, mis tõi rõõmu neile, kes leidsid Jeesuse, ja valu neilt, kes vihkasid headust ja tõde. Nii oli John Wycliffe’i, Jan Husi, Martin Lutheri ja John Calvini ning teistega 16. sajandil.8 Ja kuna nad rajasid oma usu üksnes Kristusele, siis „põrguväravad ei võinud neid võita“.9
Kokkuvõtteks
Kas me ei soovi täna äratust? Ehk peame külastama ajalugu, kuigi ka tänapäeval on paiku, kus kirg Jeesuse suhtes ja piinatuli põlevad koos. Jumala tõde ei muutu kunagi; ja evangeelium põleb heledama leegiga ainult võrdeliselt meie usuga Tema andidesse. Kui Paulusel on õigus ja kui ajalugu on meie tunnistajaks, võime olla kindlad, et armastus evangeeliumi vastu sunnib meid nagu varakogudustki, ja tagakiusamine kindlasti kasvab. Vaid evangeeliumirõõmu tundmine saab meid valmistada ette, et suudaksime seisma jääda tagakiusamise valus. Ja „kes kannatab kristlasena“, julgustab Peetrus, „ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!“ (1Pt 4:16)
Graham Morris on endine õpetaja ning ajakirjanik. Praegu veedab ta Austraalias oma pensionipõlve.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1.Ellen G. White, Suur võitlus (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1911), lk 46.
2.Ellen G. White, Ajastute igatsus (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1898), lk 289.
3.E. G. White, Suur võitlus, lk 48.
4.Ibid., lk 49.
5.Ibid., lk 55.
6.Ibid., lk 61.
7.Ibid., lk 73.
8.Ibid., lk 81, 91, 109, 119.
9.Ibid., lk 210.
In English