2013. aasta sügisel möödus 125 aastat 1888. peakonverentsi sessioonist, mis on adventkoguduse ajaloos märgilise tähendusega. 2014. aastal avaldab Meie Aeg Koguduse rubriigis selleteemalisi tõlkeartikleid ülemaailmse koguduse ajakirjast Adventist Review.
Ellet Joseph Waggoner (1855–1916),* tuntud adventpioneeri Joseph H. Waggoneri (1820–1889) poeg, sai hariduse Battle Creeki College’is ja õppis seejärel meditsiini Michigani ülikoolis ning Long Islandi College’i haiglas Brooklynis New Yorgis, kus ta lõpetas oma õpingud aastal 1878.
1882. aasta oktoobris koges Waggoner „nägemuslikku“ pööret oma elus, kui ta mõistis: „Kristus on risti löödud minu eest ja et … Jumal armastas mind ja Kristus andis end minu eest isiklikult“. Noor arst oli veendunud, et pühendab oma talendid täisajaga evangeeliumitööle. Ta oli koos A. T. Jonesiga ajakirja Signs of the Times toimetaja ning etendas olulist osa olulise tõe, „õigusest usu läbi“ avanemisel ja 1888. aasta peakonverentsi sessioonil.
Pärast 1888. aasta sündmusi Minneapolises reisis Waggoner koos Jonesi ja Ellen White’iga neli aastat, kuulutades Kristuse õiguse sõnumit Põhja-Ameerika adventistidele. 1892. aasta kevadest teenis ta Euroopas ja töötas 11 aastat Briti misjoniajakirja Present Truth toimetajana.
1903. aasta sügisel tuli Waggoner tagasi koju Ühendriikidesse ja seadis end, vastupidiselt Ellen White’i nõuannetele, sisse Battle Creekis. Waggoneri esimene abielu lõppes lahutusega, ta lahkus kogudusetöölt ning kaotas ka koguduse liikmelisuse. 1907. aastal abiellus Waggoner uuesti ja ta suri 1916. aastal, jättes endast maha ületöötanud töötajaskonna ja teoloogilise pärandi.
Alguses
Oma olulises teesis andis Ellen White (Testimonies to Ministers, lk 91–93) 1896. aastal hämmastava hinnangu Waggoneri ja Jonesi sõnumile ning selle märgilisusele, kinnitades 1. Kristuse kui Päästja (mitte ainult seaduseandja) rõhutamist; 2. õigust usu läbi Jeesusesse; 3. ühendust Kristuse õiguse ja Jumala käskudele kuuletumise vahel; 4. adventistide vajadust keskenduda Jeesusele ja usule Tema ohvrisse; 5. et Kristuse õigus või „õigus usu läbi“ on otseselt seotud kolmanda ingli sõnumiga Ilm 14:9–12; 6. et Jeesusel on oma laste jaoks eriline „lepinguõnnistus“; 7. et adventistid on rõhutanud seadust, ent jätnud varju Jeesuse ja 8. et Jumal kutsus Jonesi ja Waggoneri, et nad suunaksid adventistide pilgu Jeesusele, usule Tema ohvrisse ja tegudesse.
Ent siis
Kuidas said sellise sõnumi kandjad lõpetada äralangemises? Vastus sellele on õpetuseks neile, kes on väga andekad.
Nende meeste kurbloolisus võib olla seotud prohvetliku nõuande eemaletõukamisega. Sellega kaasnes Waggoneri õpetus, mis muutus äärmiselt müstiliseks ja isiklikult tõlgendatavaks. Ta kohandas 1889. aastal pattulangemise järgse vaate Kristuse inimlikkusega ja hiljem hülgas lunastuse „karistuse/asendusohvri/rahulolu“ mudeli. Tema müstiline vaade lunastusele viis selleni, et ta mõistis õigeksmõistmist kui subjektiivselt „tõhusat“ kogemust. Usklik kuulutatakse õigeks, kuna müstiliselt temas elav Kristus muudab tema iseloomu tõeliselt õigeks. See vaade sarnaneb rooma-katoliku kiriku õpetusega, mida nimetatakse Trento kontsiiliks.
Waggoneri ketserlik ja moraalselt kompromiteeriv teoloogia kasvas välja tema langemisest subjektiivsusesse. Ta kujundas välja äärmusliku vaate täiuslikkusest, tugeva vastuseisu koguduse organisatsioonile – kuni selleni, et inimesed pidid järgima Püha Vaimu otse, ilma vajaduseta ametliku organisatsiooni järele, valevaadeteni usus tervenemisest, lahtiütlemiseni traditsioonilisest pühamudoktriinist ning lõpuks panteistliku vaateni, mis viis omakorda müstilise spiritualismini, mis avas ukse isiklikule moraalsele läbikukkumisele. Tema tragöödia ei olnud vältimatu. Ta oleks võinud kuulata Jumala sõnumitoojat: „Uskuge tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!“ (2Aj 20:20)
* Waggoneri biograafia on kirjutanud Woodrow W. Whidden, E. J. Waggoner: From the Physician of Good News to Agent of Division (Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 2008).
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English