Elas kord üks mees, Kristjan Jaak Peterson nimeks. Elas ja toimetas oma tegemisi, julges küll unistada, aga arvata ei osanud, et ükskord õpetatakse ülikooli sammaste all eesti keeles. Umbes sada aastat hiljem elas veel teinegi mees, Gustav Suits nimeks. Tema avastas arhiivi tolmunud riiulitelt Kristjan Jaagu luuletused ja mõtteheietused, tõi nooreestlaste seltsis päevavalgele ja lasi koguni ära trükkida, nii et kõik teaksid, kuidas sada aastat tagasi oli, kuidas julgeti mõelda. Ja elas kolmas mees, tema nimi oli Meinhard Laks. Õpetas koolis lapsi, aastakümneid õpetas, kuni tuli mõttele ühendada needsamad lapsed omaaegse filosoofi Kristjan Jaaguga – nii sündis 1996. aastal emakeelepäev – 14. märts.
Me määratleme oma elukohta tavaliselt ikka geograafia põhjal, aga mis oleks, kui ütleks hoopis nii: „Mina elan eesti keeles.“ Keel on minu kodu. Sellepärast, et selles tänapäeva maailmas võib inimene elada füüsilisest kodust juba väga kaugel, aga üks teistsugune kodu, hinge pelgupaik – keel – on ikka alles.
Eesti keel hakkas kirjakeele võrseid ajama ajast, kui baltisaksa kirikuõpetajate seas tekkis ambitsioon panna maakeelde Piibel. Pärast pool sajandit väldanud vaidlusi, Rootsi kuninga jutul käimisi, isegi kaklusi ja sõnasõdu sai Piibel Anton Thor Helle tõlkes 1749. aastal valmis. Kristjan Jaak Peterson kirjutas oma „Kuu“ pea 70 aastat hiljem ja ikka veel ei olnud eesti keel see päris, nii et pidi unistades õhkama: „Kas siis selle maa keel…“ Nii nagu kodu, ei valmi ka keel kiiresti. Isegi praegu ei ole ta valmis ja tegelikult hea ongi.
Eelmise aasta lõpus tuli trükist uus õigekeelsussõnaraamat – selles on ligi 2000 uut sõna, võrreldes 2006. aasta ÕSiga. Keel, mis muutub ja areneb, on elujõuline keel ja väljasuremisest ei saa juttugi olla.
Me elame oma keeles ja selles samas oma keeles püüame üksteist mõista, tähendusi üle anda ja üle kanda. Võib aga juhtuda, et sina ja mina räägime eesti keelt, ent sõnum jääb kuskile vahepeale toppama – sõnu oleks nagu piisavalt, aga nuta või naera, aru ei saa. Nii võib juhtuda ka kirikus. Pole oluline, kas meie n-ö kaanani keelt kuuleb esmakordselt noor või vana, hämmingut võib see tekitada ühtmoodi. Kui Jeesus oleks rääkinud omaaegsete juutidega keeles, mille Ta taevast kaasa sai, poleks Temast aru saadud. Johannes satub ainuüksi nägemusest täielikku segadusse, mis oleks saanud veel siis, kui Jeesus, kelle jaoks Johannese nähtu oli kodu, oleks hakanud rääkima oma „emakeeles“. Siit küsimus: kas peaksime ootama, mil meie sõnumi kuulaja jõuab võõrkeele õppimises tasemeni, kus hakatakse mõistma sisu ja seoseid looma, või oleks olulisem kohe sõnum ära tõlkida? Omal ajal, kui Piibel oli juba küll eesti keeles olemas, maaliti kirikuseintele siiski pilte, et talurahvas ikka loost aru saaks. Missuguse keelega jõuda tänapäeva noorteni, keda peetakse pildipõlvkonnaks? Näib, et oleme ringiga algusesse tagasi jõudnud, aga kas jõuame tagasi ka lõppu, kus „kiri algab kirikust ja rahvas algab raamatust“ (Hando Runnel)?
Ilusat emakeelepäeva!
In English