Peakonverentsile kogunevatele vendadele: Me tunneme, et see kogunemine on tähtsaim koosolek, millest te kunagi olete osa võtnud. See peaks olema aeg Issanda innukaks otsimiseks ja oma südame alandamiseks Tema ees.
Sellised olid Ellen White’i sõnad 5. augustil 1888 kirjas, mille ta saatis delegaatidele, kes pidid osalema peagi algaval peakonverentsi istungjärgul oktoobris Minneapolises Minnesota osariigis. Lisaks sellele, et ta rõhutas koosolekute tähtsust, vihjas E. White ka pingetele delegaatide vahel ja vajadusele uurida Piiblit tõsiselt ja ustavalt.
Pinge kogunemisel
Pingete pinnaletulek ei võtnudki kaua aega. “Vanem Smith,” prahvatas A. T. Jones ühel esimestest koosolekutest, “on väitnud teile, et ta ei tea midagi sellest probleemist. Mina tean. Ja ma ei taha, et te mind süüdistaksite selles, mida tema ei tea.” Ellen White vastas: “Mitte nii teravalt, vend Jones, mitte nii teravalt.” Kahjuks said sellised teravad sõnad ja üleolev suhtumine osaks taustast, milles arenes 1888. aasta sessiooni iseloomustav konflikt.
Jones ei olnud ainuke, kes karme sõnu kasutas. Ellen White kritiseeris korduvalt peakonverentsi presidendi George Butleri ja ajakirja Review and Herald toimetaja Uriah Smithi variserlikku vaimu. Nende juhtide ja sõprade suhtumine “koormas” Ellenit, kuna see oli “nii erinev Jeesuse vaimust”. Nende sarkastilisus, kriitilisus ja eneseõigus, märkis Ellen, õhutas “inimlikke kirgi” ja põhjustas “kibestunud meelt, sest mõned nende vendadest olid söandanud vastu võtta selliseid ideid, mis olid vastuolus teiste poolt vastu võetud ideedega ja mida peeti … rünnakuks vanade tõdede vastu”.
Minneapolise “mehed”
1888. aasta peakoosoleku sessiooni rindejoon oli tõmmatud juba varem tollel kümnendil kahe teoloogilise mõtte vahel. Ühel pool rindejoont seisis kaks noort toimetajat Californias välja antud ajakirja Signs of the Times juurest: Ellet J. Waggoner ja Alonzo T. Jones. Waggoner, kes oli õppinud arst, kuid eelistas evangeeliumi kuulutamise tööd, oli tõenäoliselt üks hellemaid ja arukamaid peamistest juhtidest selles võitluses. Tema kolleeg A. T. Jones, oli olnud seersant Ühendriikide armees ja kandis endas kõiki oma esimesele elukutsele iseloomulikke jooni. Jones ei jooksnud kunagi lahingust ära, oli see siis võitlus eesliinil, kongressisaalis koguduse või riigi küsimuste üle või võitlus oma kaasjuhtidega kogudusest.
Mõnes mõttes olid samast puust ka George I. Butler ja Uriah Smith, vastavalt peakonverentsi president ja peasekretär. Smith oli Michiganis välja antud ajakirja Review and Herald toimetaja ning autoriteetne Taanieli ja Ilmutusraamatu prohvetikuulutuste seletaja. Butler ja Smith pidasid ennast traditsioonilise adventismi kaitsjateks, eriti Jonesi ja Waggoneri poolt esile toodud uute ideede valguses.
Viies peamine osaleja Minneapolise koosolekutel oli Ellen G. White – prohvetlik hääl adventismis. Esmalt tundus, et ta soovis selles arenevas võitluses neutraalseks jääda. Kuid juba sama aasta aprilliks oli ta hakanud avalikult toetama nooremaid mehi läänest. Lisaks sellele, et ta mõistis, et neil on midagi olulist öelda, mida kogudus ilmtingimata pidi kuulma, uskus ta, et neid oli selles väga ebavõrdses heitluses valesti koheldud. Ta pühendas ennast selle kindlustamisele, et Jones ja Waggoner ja nende ideed saaksid õiglase ärakuulamise osaliseks peatselt saabuval peakonverentsi sessioonil.
Vastuolu Taanieli raamatu sarvede üle
Ebakõlamürinaid kahe liini vahel oli kuulda juba 1880ndate alguses, ja need muutusid järjest valjemaks, kui kogudus lähenes Minneapolises toimuvale peakoosolekule. Esimene vaidluspunkt tundus olevat vähetähtis – Taanieli 7. ptk kümne sarve identifitseerimine. 1884. aasta peakonverentsi sessioonil tehti Jonesile ülesandeks “kirjutada seeria artikleid ajaloost punktide kohta, mis näitavad prohvetikuulutuste täitumist” – ülesanne, mis juhtis ta Taanieli raamatu uurimisele.
Smith väljendas esialgu oma rõõmu selle üle, et Jonesil oli aega käsile võtta põhjalikum kümne kuningriigi uurimine, kuid ta arvas ka, et see saab olema raske ülesanne, umbes nagu “otsida ehitise tükke” pärast seda, kui see on “saanud dünamiiditabamuse”.
Südamlik suhe Taanieli raamatu uue uurija ja Taanieli ja Ilmutusraamatu tunnustatud autori vahel halvenes kiiresti pärast seda, kui Jones järeldas, et Smithi avaldatud nimekirjas oli kümnenda kuningriigi identifikatsioon vale; Jones väitis, et tegemist oli pigem alemannide kui hunnidega. Arvamuste erisus oli oluline, sest adventistidele, kes ootasid maailma peatset lõppu, oli prohvetikuulutuste õige mõistmine eluliselt tähtis.1880ndate aastate jooksul oli adventiste arreteeritud sellistes osariikides nagu California, Tennessee ja Arkansas sellise „kuriteo“ eest nagu pühapäeval töötamine. Mõned Ameerika lõunaosariikide pastorid pidid vangistuses taluma paadunud kriminaalidega kokku aheldamist. Pinge pühapäevarindel kasvas, kuni H. W. Blair esitas kevadel 1888 Ühendriikide senatile eelnõu, milles ta pani ette „Issanda päeva“ pidamise „religioosse jumalateenistuse päevana“. Blairi pühapäevaseaduse eelnõu oli esimene taoline alates adventliikumise algusest 1840. aastal. Kogudus seostas selle käigu Ilmutusraamatu 13. peatüki metsalisele kuju tegemisega ja metsalise märgi andmisega. Lõpp oli selgelt lähedal ja täpne prohvetikuulutuste tõlgendus otsustav.
Smith väitis ründavalt, et adventistid on hakanud muutma oma prohvetikuulutuste tõlgendamise punkte, mis on seisnud muutmatuna 40 aastat: „Tuhanded märkaksid otsekohe muutust … „kui me annaksime teile piisavalt aega“, ütlesid nad, „küllap te siis lõpuks tunnistaksite, et olete kõigest valesti aru saanud“.“ Jones ei jäänud vastust võlgu, vaid ütles, et on tähtsam teada tõde, kui säilitada vale positsioon, mille koguduse vaenlased saaksid avalikult paljastada.
Kriis seaduse pärast Kirjas galaatlastele
Kui vaidlus kümne sarve üle oli intensiivne, siis vaidlus Kirjas galaatlastele oleva seaduse olemuse üle oli lausa plahvatuslik. Ajal, mil nad uskusid pühapäevakriisi juba nina all olevat, oli seegi halb, et jännati adventistide provhetikuulutuste tõlgenduste valiidsusega, rääkimata siis veel sellest, millise katastroofi oleks võinud põhjustada suurte muutuste läbiviimine koguduse teoloogias käsu mõistmisel.
Tähtis mõiste, millega adventistid pidid tegelema, oli „juurde lisatud“ seadus Kirjas galaatlastele ptk 3, salmid 19–25. Kolm aastakümmet oli kogudus uskunud, et see seadus oli tseremoniaalseadus. Selline tõlgendus, olid adventjuhid veendunud, oli tähtis selleks, et kindlustada kümne käsu järjepidevus. Lõppude lõpuks, kas ei ole selgelt öeldud Kirjas galaatlastele 3:25, et kui inimesel on usk, siis ta ei ole enam „kasvataja meelevalla all“.
Seadus Kirjas galaatlastele oli saanud vaidlusaluseks küsimuseks 1884. ja 1886. aasta vahel, kui Waggoner hakkas õpetama, et siin oli peetud silmas pigem kümmet käsku kui tseremoniaalseadust. Sellele arusaamisele astusid avalikult vastu Butler ja Smith, kes uskusid, et selline uus interpretatsioon õõnestab adventismi traditsioonilist positsiooni Jumala Seaduse tähtsuse suhtes lõpuajal. Nagu võis arvata, tähtsustas rahvuslik pühapäevakriis teemat veelgi.
Butler lootis lahendada probleemi 1886. peakonverentsi sessioonil, kuid ei suutnud. Tema järgmine samm oli takistada Jonesil ja Waggoneril esitamast oma vaateid 1888. aasta sessioonil. Kuid Ellen White ei lasknud sellel sündida, astudes avalikult välja noorte meeste toetuseks. Lava oli nüüd Minneapolise vastuolulisteks koosolekuteks valmis.
Minneapolise koosolekud
1888. aasta peakoosoleku sessioon kogunes äsja valminud adventkirikus 17. oktoobrist 4. novembrini. Pastorite eelkogunemine kestis 10.–16. oktoobrini. Kavas oli kaks peateemat: tööküsimused ja teoloogilised küsimused. Kui ametlikud otsused tööküsimustes jäeti konverentsi sessiooniks, siis teoloogilised küsimused väljusid eelkogunemiselt ja jõudsid peakonverentsi sessioonile, nagu oleks tegemist olnud ühe ja sama kogunemisega.
Nii nagu võiski arvata, koondusid peamised sisulised küsimused peakonverentsi sessioonil kolme teema ümber, millest kaks olid vastuolulised ja ühega oldi nõus. Viimasesse kategooriasse kuulusid Jonesi loengud kiriku ja riigi suhetest seoses pühapäevakriisiga. Konverents hääletas tema ettekannete avaldamise poolt. Need avaldati pärast väikest korrektuuri 1889 pealkirja all „Tsiviilvalitsus ja religioon ehk kristlus ja Ameerika konstitutsioon“ (Civil Government and Religion, or Christianity and the American Constitution).
Vastuoluliste küsimuste vallas rääkisid Jones ja Smith kumbki mitu korda kümnest sarvest ja selle teemaga seonduvatest prohvetikuulutustest. Kuid peamine tüliküsimus oli Waggoneri loengud õigeksmõistmise kohta usu läbi. Huvitav on märkida, et tema keskpunkt ei olnud seadus Kirjas galaatlastele (kuigi ta ei hüljanud seda teemat), vaid hoopiski küsimused, mis on seotud päästmisega. Tema jaoks oli lüliks Kirjas galaatlastele oleva seaduse ja usu läbi õigeksmõistmise vahel fakt, et kogemuslikult näitab kümme käsku inimese pattu ja juhib ta sellega Kristuse kui Päästja juurde.
Vastuseks Waggoneri lähenemisviisile kandis J. H. Morrison (kes asendas emotsionaalselt kurnatud Butlerit, kes oli liiga haige, et koosolekutel osaleda) ette vähemalt kaheksa loengut, mis olid keskendunud käsu olemusele Kirjas galaatlastele.
Ellen White ühines Waggoneriga Kristusele ja päästeküsimustele keskendumisel. „Minu koorem sellel kogunemisel,“ kirjutas ta „on olnud esitada Jeesust ja Tema armastust oma vendade ees, sest ma nägin märkimisväärseid tõendeid selle kohta, et paljudel ei olnud Kristuse vaimu.“ 24. oktoobril hüüatas ta: „Me tahame tõde, nagu see on Jeesuses. … Ma olen näinud kallihinnalisi hingi, kes oleks tõe vastu võtnud, kuid on ära pöördunud selle viisi tõttu, kuidas tõde on esitatud, sest Jeesus ei ole olnud selles. Ja see on, mida ma olen anunud teilt kogu aeg – me tahame Jeesust.“
Kolm päeva enne seda oli ta öelnud: „Issand soovib, et me kõik oleksime õpilased Kristuse koolis. … Jumal esitab inimeste vaimule jumalikult määratud tõe kalliskivisid, mis on kohased meie ajale. Jumal on kaitsnud neid tõdesid vigade eest ja on asetanud nad õigesse raamistikku.“ See õige raamistik, lisab ta teises kohas, on kolme ingli kuulutus, mis ühendab Jumala seaduse usu läbi õigeksmõistmisega.
Kokkuvõte
1888. aastal Minneapolises pöörasid seitsmenda päeva adventistid Piibli tõlgendamisel tülli viisil, mis ähvardas jätta ukse taha armu vaimu, mis tunnistab Kristuse kohalolekust ja kontrollist. Kuid tõde jäi peale ja arm võidab jätkuvalt. Kõige tähtsam õpetus, mis on jõudnud sellelt sessioonilt järgnevatele generatsioonidele, on Kristuse rõhutamine ja usk Temasse kui Päästjasse ja Issandasse. See õpetus ja selle mõju lõpuaja kolmeinglikuulutuse sõnumile annab Minneapolise koosolekutele jätkuva tähtsuse.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Alla Nõmmik
In English