Oma raamatus „Twelve Years a Slave“ (Kaksteist aastat orjust) kirjeldab Solomon Northrup tõelist põrgut, kui ema ja laps eraldatakse. Mustanahaline ema pidi vaatama, kuidas tema poeg müüdi Baton Rouge’i põllumehele. Ema ja õde kaotavad igaveseks poisi, keda nad nii väga armastavad.
„Kogu kauplemise aja nuttis Eliza valjuhäälselt ning mudis oma käsi. Ta anus meest, et ta ei ostaks poissi, kui ta ei osta teda ennast ja Emilyt. Ta tõotas… olla kõige ustavam ori, kes kunagi maa peal elanud. Mees vastas, et ei saa seda endale lubada, ja naine langes kramplikult nuttes maha, leinates, halades. Freeman pöördus tema poole, ülestõstetud käes piits, ja käskis naisel see kisa lõpetada, või ta lajatab…
Naine jätkas anumist ja palumist, et neid ei eraldataks, ta oli väga haletsusväärne. Ikka ja jälle kinnitas ta kaupmeesele, kui väga ta oma poega armastab, kui ustav ja kuulekas ta isandale on, kui kõvasti ta töötab ööl ja päeval kuni oma elu viimse hetkeni, kui mees ainult saaks osta neid kõiki koos. Kuid see ei olnud kasulik tehing. Randall peab minema üksi. Eliza jooksis poisi juurde, kallistas teda kirglikult, suudles teda ikka ja jälle, ütles, et poiss teda ei unustaks – kogu see aeg veeresid tema pisarad poisi näol kui vihm.“*
Istusin mõne aasta eest oma kolme tütrega õlivahetuses. Oodates autot, panin tähele, kuidas üks vanem mees mu tütreid vaatas. Ta naeratas ja ütles: „Mul oli ka kord kolm tütart.“
„Kas nad on nüüd täiskasvanud?“ küsisin.
„Jah, kaks neist on,“ ütles mees. „Ühe me kaotasime.“
Mees jutustas mulle oma loo. Ta oli oma pere ja sõpradega Arizonases telkimas. Nad olid pärit Connecticutist ja see oli tema ainuke puhkus. Mõne päeva pärast võttis nende teismeline tütar auto, et linna minna. Tagasi ta ei tulnud. Meeletute otsingute käigus ei leitud midagi. Kartes kõige hullemat (röövimine või orjus), loobus mees oma tööst ja hakkas veoautojuhiks. Ta veetis terve ülejäänud tööelu mööda maad ringi sõites ja otsides oma tütart.
Side nende vahel, kes üksteist armastavad, ei ole mõeldud katkemiseks, ei orjandusturul ega inimröövides, ei lahutuste ega surma pärast. Ükski neist ei ole loomulik, ükski neist ei pärine Jumalast.
Meie lahutatus
Jumala ja inimese lahutus sai alguse kahest inimesest, kes peitsid enda Eedeni aias, alasti ja häbistatud. „Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?““ (1Ms 3:8, 9)
See lõhe suureneb üha, isegi rahva seas, kelle kaudu Jumal soovis maailma õnnistada. Kui Jumal oli iisraellased oma armuga juhtinud läbi Punase mere, lasi Ta kõrbesse püstitada pühamu, et näidata, kui kaugele oli inimkond Temast eksinud – juhuks, kui keegi võis mõelda, et see eraldatus on normaalne. Pühamus oli erineva tasemega sissepääse – siseõu, püha paik, kõige püham paik, seaduselaeka ümbrus, seaduselaeka sisemus, Jumala püha ligiolu – ja pühamu hoidis siiski kõik inimesed peale ühe üks kord aastas eemal Jumala vahetust lähedusest. Inimestele oli teada, et see on ajutine. Need, kes sisenesid iganädalaselt Jumala päästerahusse, mida sümboliseeris iganädalane hingamispäev, suhtlesid Temaga tihedamalt.
Kuid inimesed ei puhanud. Kõigist 12 suguharust, kes tõotatud maale sisenesid, jäi vaid mõni ustavaks, kõige tuntum on Juuda. Enamus inimesi oli maailma laiali pillutatud – Iisraeli kaotatud hõimud. Isegi Juuda suguharu liikmed, keda nüüd tuntakse juutidena, hakkasid Jumala ülistamise asemel ülistama enda tegusid.
Üks, mida juudid pidid tegema, oli lasta oma maal igal seitsmendal aastal puhata. Aga Juuda ei lasknud oma maal puhata 490 aastat, mis tähendas, et maa puhkusevõlg oli 70 aastat. Seega andis Jumal ise maale hingamise – viies juudid Baabüloni.
Kui toonases maailmas oli üks koht, kuhu juudid ei tahtnud minna, siis oli see Baabülon. Baabülon, Babüloonia, Paabel! – kas see polnud mitte koht, kust heebrealasi välja kutsuti. Paabel oli inimlike jõupingutuste maa, koht, kus ülistati oma käte tegusid. Jumal oli Aabrahami Paabelist välja kutsunud. Nüüd olid nad tagasi seal, kust olid kunagi alustanud – nullpunktis.
Paabeli pimedust lõhestasid valgusekiired. Põhimõttekindel juudi mees Taaniel sai ingel Gaabrieli kaudu Jumalalt sõnumeid. Ühes sõnumitest öeldi talle, et tuleb uus 490 aasta pikkune periood, sõna otseses mõttes seitsekümmend aastanädalat –, mil Iisraeli lapsed saavad uue võimaluse. „Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su
pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.“ (Tn 9:24)
Selle perioodi lõppedes, öeldi Taanielile, tuleb Võitu. Heebreakeelne sõna võitu kohta on mashiah – Messias.
Prohvetite julgustussõnad
Pärast 70-aastase vangistuse lõppu otsustas enamus juute maailma jääda – nüüd Pärsia impeeriumisse –, mitte pöörduda tagasi Jeruusalemma. Need, kes naasid, tundsid segaseid emotsioone. Nad olid oma templi ülesehitamisest elevil, aga kui vundament oli paigas, tuli neile, kes veel mäletasid, meelde Saalomoni suurejooneline tempel, ja nad mõistsid, et see teine tempel ei tule üldse nii grandioosne.
Uut julgustust said inimesed kahelt mehelt: vanalt prohvetilt nimega Haggai ja noorelt prohvetilt Sakarjalt. Haggai tuletas inimestele meelde, et Saalomoni templi tõeline au ei tulenenud sellest, mida Saalomon või keegi teine tegi. See ei olnud Saalomoni tempel, see oli Jumala tempel.
Haggai ütles: „Sest nõnda ütleb vägede Issand: Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa. Ja ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse, ja ma täidan selle koja toredusega, ütleb vägede Issand.
Minu on hõbe ja minu on kuld, ütleb vägede Issand. Selle koja tulevane hiilgus saab suuremaks, kui oli esimesel, ütleb vägede Issand, ja selles paigas ma annan rahu, ütleb vägede Issand.” (Hg 2:6-9)
Teise templi au pidi olema suurem kui esimese templi oma? Asjaolud muutusid veelgi lootusrikkamaks pärast Sakarja sõnu: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja.
Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)
Need ettekuulutused andsid inimestele nende vaevades lootust, et vastu pidada. Juudi rahvast juhtis sel ajal kaks meest: preester Joosua Leevi suguharust ja kuningasarnane juht Serubbaabel Taaveti kuninglikust soost. Nii preester kui kuningas olid juutide jaoks olulised. Mõned juudid uskusid koguni, et ei tule mitte üks, vaid kaks messiat, kes päästavad Iisraeli: preesterlik messias Leevi suguharust ja kuninglik messias Juuda suguharust. Ei kujutatud ettegi, et üks isik suudab olla mõlemat, olla ühel ajal nii kuningas kui preester.
Seepärast oli segadusseajav, kui Sakarja ütles: „…ja võta hõbedat ja kulda, valmista kroon ja pane see pähe ülempreester Joosuale, Joosadaki pojale, ja ütle temale nõnda: Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Vaata, üks mees, nimega Võsu, võrsub oma pinnast ja ehitab üles Issanda templi. Ta ehitab Issanda templi ja temale saab osaks kuninglik au; ta istub ja valitseb oma aujärjel; ja seal on preester oma aujärjel, ja nende mõlema vahel on rahutahe.“ (Sk 6:11-13)
Preester oma aujärjel? Kuidas on see võimalik? Mees nimega Joosua, kes on Võsu – Messias? Kes on nii preester kui kuningas?
Nimi Joosua, täpsemalt Yoshua või Yeshua tähendab heebrea keeles „lunastust“.
Pärast templi taastamist seadsid juudid sisse tavapärase ohvriteenistuse. Ohvritalled olid peamiselt Jeruusalemmast kuus miili lõunas asuvate karjamaade lammaste talled. Karjamaa asus Petlemma küla lähistel, kus kunagi oli karjasena töötanud kuningas Taavet.
Kuulus prohvetlus Betlemma kohta pärineb prohvet Miikalt: „Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. /---/ Ja tema seisab ning hoiab karja Issanda jõus, Issanda, oma Jumala nime ülevuses. Ja nemad jäävad elama, sest tema on suur ilmamaa ääreni. Ja see tähendab rahu.“ (Mk 5:1-4)
Poliitilised etturid
Väikeste prohvetite surma järel, Miikast Malakiani, prohvetlus kadus ja näis, et Jumal oli 400 aastat vaiki. See tundus kummaline, kuna juudid lähenesid üha sellele Taanieli 490 aasta (70 aastanädalat) prohvetikuulutusele.
Selle asemel et asjad läheksid paremaks, läks kõik halvemaks. Juudid, kelle üle valitses enne suhteliselt mõõdukas Pärsia, läksid nüüd üle Kreeka valitsemisalasse, kelle kuningas oli noor Aleksander Suur. Pärast viimase surma hakkas Kreeka pühendunud juute taga kiusama. Selle tagakiusu tipuks ohverdati templis siga. Selle peale kutsusid juudid appi makabeid, et võtta Jeruusalemm tagasi ja tempel uuesti pühitseda. Sellest sündmusest on alguse saanud juutide püha Hanukkah, valgusepüha. Aja jooksul vallutas Iisraeli Rooma impeerium, mis valitses raudse rusikaga ja pani juudi rahva peale suured maksukoormised. Juudid olid nüüd laiali pillutatud ja nad elasid laiali üle kogu Iisraeli. Kui Rooma keiser Augustus käskis kõigil pöörduda tagasi oma suguharu algkoju, et neid üle lugeda ja maksustada, siis tekitas see päris suure segaduse.
Kõigi teiste seas pidas reisiplaane noor kihlatud paar, kes elasid väikeses külas Galilea järve ääres. See paar, Yosef ja Miriam, oli Juuda suguharust, nii et nad pidid enese registreerimiseks ette võtma 80miilise teekonna Lõuna-Juudasse.
Vahetult enne lahkumist said Yosef ja Miriam äkki sõnumi, mis pidi nende maailma, aga ka kogu muu maailma, muutma igaveseks. Sama ingel, kes oli kord külastanud Taanieli, ilmus nüüd eikuskilt Miriamile ja ütles: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema
valitsusele ei tule lõppu.” (Lk 1:30-33)
Kui aeg täis sai
Samal ajal oli Pärsias neid, kes olid õppinud. Need targad mehed elasid samal maal nagu Babüloonia targad mehed. Neid huvitasid prohvetikuulutused juudi Messiast. Võrreldes oma teadmisi täheteadusest heebrea pühakirjadega, pöörasid nad pilgu läänetaevasse ja hakkasid planeerima reisi Juudeasse, saatjaks ratsavägi ja kaasas hinnalised kingitused.
Samal ajal hilissügisel, arvatavasti oktoobris, olid karjased Petlemmas tegemas seda, mida nad alati tegid: karjatasid lambaid, keda saaks kasutada Jeruusalemma templis ohvriloomadena. Kari oli väljas, kuna vihmahooaeg ei olnud veel alanud. Kui see algas, sündisid lambad Petlemma ümbruse koobastes.
Sel õhtul, kui karjased oma lambaid valvasid, muutus ka nende maailm väga järsku – taevas oli täis ingleid. Üks neist ütles: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” (Lk 2:10-12)
Pärast kõiki neid aegu, pärast nii paljusid aastaid eraldatust oli kõik äkki muutumises. Igasuguseid inimesi, rikkaid ja vaeseid, juute ja paganaid, kogunes tagasihoidlikku koopasse, kus oli vastsündinud Yeshua.
Seesama Yeshua oli kunagi jalutanud paradiisiaias täis erinevaid loomi, ja kutsunud noort meest ja naist: „Kus te olete?“. Nüüd oli Ta tagasi, seekord pimedas koopas täis loomi, et noore mehe ja naisega uuesti kohtuda. Ta oli tulnud, et ehitada selle lõhe üle sild, et taasühendada inimkond, et lõpetada patt, et lunastada kurjusest, et tuua igavene õigus, et luua kõik uueks. Tall, Preester, Kuningas, Yeshua, Messias, Immanuel. Jumal oli taas meiega.
Andy Nash
In English