Soovin rääkida oma loo, kus ma otsustasin jätta Jumala ja elada oma elu. Elu, kuhu ei kuulunud kristlasi. Tahtsin elada elu, kus ei oleks pettumusi, mis tulevad kõige lähedasematelt inimeselt, neilt, kellelt oodatakse tuge, kui ollakse raskete valikute ees. Ma olin olukorras, kus kaotasin kodu ja oma vara, millega tööd teha. On väga raske seista sirgelt ja mitte kukkuda. On raske, kui kuuled endast jutte, mis panevad imestama. Hoolimata sellest, et see soov oma süda Jumalale anda oli minus alles, loobusin ma kõigest ja otsisin lihtsamat elu.
Ma räägin teile loo sellest, mis juhtus, kui ma lootsin, et ilma kristlasteta ja Jumalata on kergem elada. Ma ei ole tarbinud tubakat, alkohoolseid jooke ega mingisuguseid muid mõjuaineid. Ma valisin endale uued sõbrad ja nautisin aega koos nendega. Ma veetsin üha rohkem aega tööl. Töö, mida ma tegin, ja viis, kuidas ma seda tegin, andsid mulle häid tutvusi ja mu töö võttis üha suuremaid mõõtmeid. Ma aitasin hallata linna korrashoidu, langetades ohtlike puid, mind kutsuti tõstma väga raskeid ja hinnalisi asju, raskusi, mis ületasid vahel masinate lubatud töövõimsusi, tehnikaga, millega sattusin väga ohtlikesse olukordadesse. Kuid kõik näis olevat nii lihtne ja kõik näis laabuvat justkui iseenesest.
Jumal kutsus, aga ma ei vastanud. Ta teadis, et mu soov pole teda hüljata, aga ma eirasin Tema kutset, sest mul polnud aega. Ma palvetasin ja palusin muutust, sest mu elus oli meeletu segadus. Läks natuke aega mööda ja siis see kõik juhtus. See oli ühel pühapäeval, kui läksin trenni. Ma sain seal olla umbes viis minutit ja mind viidi haiglasse. Öeldi, et olen purustanud kõõluse ja järgmise päeva hommikul on operatsioon. See tähendas, et ma ei saanud vähemalt kaks kuud tööd teha. Vahel küsin iseendalt, et kui seda päeva poleks olnud, kas ma käiksin siis veel Jumala teed. Vist mitte, sest Jumal pani selle olukorra kaudu käe vahele. Ma olin korduvalt soovinud ära minna, aga olin millegi küljes kinni. Ma ei usaldanud Jumalat. Minu elu pandi seisma, sest Jumal teadis, et mida päev edasi, seda kaugemale ma Temast jäin.
Läksin järgmise päeva hommikul tagasi haiglasse. Jalast tehti pilt ning seoses teise haigusega jäeti see operatsioon ära; jalg pandi kipsi ning arstid andsid lootust, et kõõlus kasvab ise kokku. Ma teadsin, et nüüd peab mu elu muutuma, aga mu esimene mõte oli: mis saab tööst? Juba sel hommikul oli mul tähtis ülesanne, mida keegi teine teha ei saanud. Ma olin valmis ka kipsis jalaga tööle minema, teadsin, et hullemaks enam minna ei saa. Oma kipsis jalaga olin juba unustanud, mida olin oma ellu palunud. Kukkusin selsamal hetkel kokku. Juba jälle eirasin Jumala kutset. Ma olin haiglas umbes neli tundi ja siis lubati mind taas koju. Enesetunne oli väga hea ja otsustasin siiski minna ja töö ära teha. Mind tunnustati hea töö eest, ja sellegi eest, et olin seda karkudega teinud.
Ma unustasin jälle Jumala. Mulle tehti uus pakkumine, mille vastuvõtmist kaalusin. Teadsin, et vajan muutust ja elamiseks uut kohta. Olukord muutus veelgi hullemaks. Jalg läks paiste ja olin sunnitud sõitma Tartusse. Ma sain aru, et mida kauem ma Jumalat ignoreerin, seda kauem mulle haiget tehakse, sest teisiti ei olnud ma valmis kuulama. Tartusse oli pikk sõit ja mul oli aega mõtelda: mis edasi ja kas tagasi? Ma alistusin ja lasin Jumala enda ellu. Tartu haiglas öeldi, et kui ma tahan selle jalaga veel kõndida, siis pean hakkama kohe jooksma. Selgus, et katki pole kõõlus, vaid tegemist on lihaserebestusega; ja kuna jalas ei ole korralikku verevarustust, siis sellest tulenevalt ka paistetus.
Ma valisin tee, mis viis tagasi algusesse. Alustasin täiesti algusest. Olin tagasi seal, kus ma üles kasvasin. Teadsin, et kui mind on siia juhatatud, siis pean seda usaldama ja ma saan hakkama. Sõitsin linnas ringi ja otsustasin minna ühte firmasse, millel oli suur masinapark. Läksin karkudega uksest sisse. Naerdes küsiti, mida ma soovin. Vastasin, et tulin tööle. Küsimusele, mida ma teha oskan, vastasin paari lausega ja mind kutsuti kontorisse. Pärast viieteistminutilist töövestlust olin saanud uue töökoha. Ma pidin lihtsalt usaldama.
Ma tahan öelda sulle, kes oled noor kristlane, sulle, kes oled tulnud kogudusse ja oled võib-olla inimestes pettunud; sulle, kes sa kaalud kogudusest eemale jäämist – tahan sind julgustada jääma tugevaks. Inimesed kirikus on vigadega ja me kõik oleme ekslikud. Mina toetusin inimestele ja võtsin mõne enesele eeskujuks. Selle tulemusena sain väga haiget. Isegi siis, kui sa kuuled kuuldusi kellegi kohta, mis panevad sind mõtlema ja kahtlema ning räägitu suhtes isegi viltu vaatama, siis ennekõike veendu ise inimestes ja nende aususes. Kui sa oled juba eemale jäänud, siis tule tagasi, sest kirik ja kogudus – selle keskel on Jumal. Ära vaata inimesi, vaid tule kirikusse Jumala pärast ja jää kirikusse Jumala pärast. See on minu kogemus ja isegi valus kogemus sellest, et hoidusin eemale Jumalast. Kui usaldad oma elu Jumala kätesse, siis see, mis on halb ja ebakohane, läheb sinust lihtsalt mööda.
In English