Mind paelus mõni aeg tagasi väga teema, miks pannakse nii suurt rõhku välimusele ja miks standardid välimusele, mida võime näha muusikavideotes, seltskonnaajakirjanduses ja mujal, on nõnda tugevalt imbunud ja juurdunud ka kogudustes. Eriliselt paelus mind teema toitumishäiretest – kuigi seda on harjutud kõige sagedamini seostama äärmise kõhnuse või tüsedusega, siis tegelikult on sellel ka palju variatsioone.
Toitumine ja treeningud tunduvad olevat selline teema, mille osas võtavad sõna väga paljud ning seetõttu on ka väga palju vastakaid arvamusi ja tõekspidamisi. Kui lüüa lahti ükskõik milline naisteajakiri, siis näeme seal vähemalt ühte artiklit sellest, kuidas on leitud suurepärane viis kiiresti kaalust alla saada. Kuid mis hinnaga ja milleks? Kusjuures on väga hea ütlemine, et 80% ükskõik millise naisteajakirja sisust räägib, et sa oled tore ja väärtuslik just sellisena, nagu sa oled, ning ülejäänud 20% sellest, kuidas kiiresti kaotada üleliigsed kilod. Mõneti vastakas ja kohati isegi irooniline. Lugesin kord Constance Briscoe’i raamatut “Beyond Ugly”, kus autor kirjeldab enda kogemust, kuidas tõeliselt targa ja sihikindla naisterahva elu tumestab pidev vajadus üha uute ja uute iluoperatsioonide järgi. Ja pärast iga operatsiooni hakkab raha koguma juba järgmise jaoks…
Lugesin toitumishäirete ja naiste iluideaalide teemal päris palju artikleid, uurimusi, raamatuid inimeste kogemustest jne. Oma otsingutega jõudsin sellise raamatu juurde nagu “I’m beautiful. Why Can’t I see it?” (otsetõlkes: Ma olen ilus. Miks ma seda ei näe?) Tegemist on kristliku lähenemisega toitumishäiretele ja üleüldiselt enesehinnangu küsimustele ning mu tähelepanu köitis, et selle raamatu kirjelduses ja arvustustes tundus, et inimesed olid leidnud sealt vastused oma küsimustele. Samuti olid paljud siiralt õnnelikud, et nad olid õppinud mõistma Jumala armastust. Tundus esmapilgul uskumatu midagi sellist välimisele ilule keskendunud teosest, kuid kuna raamatu autor Kimberly Davidson on ise edukalt toitumishäiretest tervenenud ning nüüdseks juba aastaid praktiseerinud toitumishäirete ravi alal, siis otsustasin tema raamatuga tutvust teha.
Olgu juba ette öeldud, et see polnud tavaline toitumisteemaline raamat ja kokkuvõttes andis see mulle uusi teadmisi pigem just praktilisest kristlusest ning suhtest oma Jumalaga. Ehk siis rõhk oli sisemisel, mitte välisel. Tegemist pole tõepoolest tavapärase uurimuse ega ka juturaamatuga. See on 12 nädalaks jaotatud programm, kus samm-sammult õpitakse tundma Jumalat ja seeläbi ka iseennast. Igaks päevaks on ette nähtud mõneleheküljeline analüüsiv-jutustav kirjatükk, mille järel on aruteluküsimused. Näiteks ühel nädalal uuriti, mida on Piiblil meile öelda selle kohta, milline on Jumal, ning ühel järgmistest nädalatest sai uurida, kuhu mahub viha ning andestus Jumala plaanis. Võiks küsida, mis on sel kõigel toitumisega pistmist. Nagu ka Jeesus ütles tähendamissõnas, et saagem enne seesmiselt puhtaks, mitte ärgem keskendugem karika välispidisele säramalöömisele.
Mis mulle aga eriliselt meeldis, oli see, et juba raamatu esimestest lehekülgedest kuni viimasteni välja oli see ääretult piiblikeskne. See avas nii mõnegi tuntud piibliloo minu jaoks täiesti uuest aspektist ning Piibli lugemine oli koos selle raamatuga kõige meeldivam ajaviide, mis üldse on välja mõeldud.
Selles raamatus soovitati ka sellist nippi panna oma palved kirja. Kuna minu jaoks on olnud juba aastaid probleem palves keskenduda, siis kirjutamise läbi avastasin enda jaoks täiesti uue palvemaailma. Need palve- ja mõtisklushetked koos raamatu ja Piibliga olid minu jaoks kui oaasid päevakõrbes.
Kogu õpitust kõige väärtuslikum oli aga selline mõte: kui meie suhe Jumalaga areneb, siis muutuvad ka meie väärtushinnangud. Me hakkame oma füüsise, ilu, positsiooni, raha või saavutuste asemel tähtsustama suhteid ja iseloomu ilu. Sellega sobib väga hästi kokku ka galaatlaste kirja 5:22, 23: “Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus.” Nüüdseks on see kirjakoht saavutanud mu elus väga tähtsa koha ja kui olukorrad kipuvad üle pea kasvama, siis tuletan seda ikka meelde. Kuigi meil pole võimalik täielikult ignoreerida seda, milliseid ideaalpilte meie välimusest või iseloomust näidatakse ükskõik millises massimeediakanalis, siis nüüd saan palju enam aru sellest, mida Ellen G. White omal ajal mõtles, kui ütles, et me ei pea käima nagu moenarrid viimast moodi taga ajamas, kuid samas ei peaks me ka rõhutatult vanamoodsad olema, et sel viisil „pühadust“ rõhutada. Oluline on see, et me mõistaksime, et me oleme Jumala loodud, ja hoiaksime seda kallist vara.
See raamat pole mitte ainult neile, kes otseselt või kaudselt on seotud toitumishäiretega. See on väga hea praktiline käsiraamat ja töövihik kõikidele, kes on kordki oma elus tundnud end halvasti või maadelnud enesehinnanguga. Aga samas ka neile, kes soovivad lihtsalt saada Jumalaga lähedasemaks ning kogeda, kuidas kristlus töötab praktiliselt ka keerulistes eluolukordades. Kuigi raamatus oli toodud ohtralt nõuandeid neile, kes on hädas toitumisega, siis me kõik seisame varem või hiljem silmitsi millegagi, mis tundub meist palju-palju suurem ja kus ei olegi mingit muud väljapääsu, kui Jumalat appi hüüda. Seega saab igaüks selle raamatu põhimõtteid oma ellu rakendada just selles valdkonnas, kus Jumal saab just teda tema nõrkuses aidata.
In English