Hämardub…

Hämardub akna taga... Hämar on toas…

Siitsamast, mu lähedalt kostavad katked hämarduvast hingest abipalvena Jumala poole, halastuse, kergenduse, elu kui ka magama paneku järele… Siis jälle, mõningate pausikeste järel… jälle ja… jälle, veidi varieeruvalt, vahele mõni nuukse, ja nii tundide viisi, vahelduseks veidi tukastust…  Nii – päevast päeva, ööst öösse palved kustuval häälel: “Oh jaah!”

Paratamatult tõuseb huulile Taaveti palve: “Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb! Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi! Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Ps 71:9,12,18)

Olles valves haige mehe juures, on mul vahetevahel hetki ka raamatuid lugeda. Praegu on lugemisel “Gulagi arhipelaag”, mis avab mu silmad nägema Venemaa musta minevikku. Aga ma näen vaimus ebainimlikke kannatusi ka tänapäeval.

Raamatu “Gulagi arhipelaag” autor Aleksandr Solzenitsõn on viibinud elu ja surma piiril. „Ja teist poolt karistusaega poleks ma ilmaski vastu pidanud,“ nendib ta.

Pärast sõja löppu tehti algust Gulagi arvestuskaartide täitmisega. Aleksandr kirjutas oma „eriala“ lahtrisse „tuumafüüsik“. Ta julges seda teha, kuna ta oli enne sõda, ülikooli päevil kuulanud mingeid selle ala loenguid. See asjaolu võimaldas teha laagrielus täispöörde: ta viidi erikonvoiga, kaks valvurit ja tema, nagu rahulikud sõbrad, rongiga “siseasjade ministri korraldusel“ teise vanglasse.

Mu kallid õed ja vennad, ma tahan teiega jagada ühte lõiku autorilt, kes on tundnud jäist surmahingust ning kes näeb kirglikult, väga erilisel moel, distantsilt vabade inimeste tühiseid probleeme ning lõpuks annab nõu: „Sa sukeldud vabaduse merre, tõukled ja trügid ootesaalis. Istud ootesaali iidsel puust „diivanil“ ning kuulad kummalisi ja tühiseid jutte: et üks mees peksab oma naist või on ta maha jätnud; et ämm ei saa miskipärast miniaga läbi, et korterinaabrid ei kustuta koridoris tuld ega pühi jalgu puhtaks; ja keegi pillub kellelegi tööl kaikaid kodarasse; kedagi kutsutakse hea koha peale, aga ta ei raatsi kolida: kuidas sa jätad oma elamise maha, on see siis kerge?

Sa kuulad seda kõike – ja loobumise külmajudinad jooksevad äkki üle su selja ja pea: nii selgena avaneb sulle äkitselt asjade tõeline mõõt Kõiksuses! kõikide nõrkuste ja kirgede mõõt! – ja neile patustele ei ole kuidagi antud seda näha. Ainukesena oled tõeliselt elus, päriselt elus ainult sina, kehatu vaim, kõik need teised siin vaid arvavad ekslikult, et nad elavad.  (Pööra tähelepanu sõnale „Kõiksuses!“, just nii on see kirjas, suur K ja edasi väike k.  Galina märkus)

Ja teid lahutab kuristik, mida ei ületa ükski sild! Ei saa neile hüüda ega nende üle nutta, ei saa neid õlgadest raputada; sa oled ju kehatu vaim, sa oled viirastus, nemad on materiaalsed kehad.

Kuidas saaks neile sisendada – ilmutusena, nägemusena, unenäos? – vennad! inimesed! Milleks on teile elu antud?“

(Järgnev kirjeldus on küll kirjaniku kirjutamise ajahetkes – kuid küllap me oleme kuulnud ka käesoleva aja inimeste ääretuid kannatusi mitmetes maailmaäärtes. Kuid loeme edasi Solzenitsõni pöördumist vabade inimeste poole. Galina märkus)

“Südaöö vaikuses lükatakse lahti surmakongide uksed – ja suurvaimud lohistatakse mahalaskmisele. Riigi kõikidel raudteedel noolivad inimesed just praegu, heeringa järel tulitava keelega oma kuivi huuli, nad unelevad õnnest, mida pakub jalgade väljasirutamine ja kergendus pärast käimlaskäiku. Kolõmal sulab maa suvel üles ainult meetri sügavuselt – ja alles siis saab matta talvel surnute luid.

Aga teie, kes te elate sinise taeva all ja palava päikese paistel ning tohite ise oma saatuse üle otsustada, tohite minna vett jooma, tohite ennast sirutada, tohite sõita, kuhu tahate, ilma konvoita – mis peaks teile ette puutuma elektrivalgus koridoris? või ämm? Mis on elus kõige olulisem, milles seisnevad kõik tema mõistatused – tahate, ma puistan selle praegu teie ette?

Ärge ajage taga viirastusi – varandust ja aunimetusi: selle saavutamiseks kulutatakse aastakümneid närve ja see kõik konfiskeeritakse ühe ööga.” (Või kaob ükskõik mil viisil. Galina märkus)

“Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikunii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelegi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid.

Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist.“ (Või siis viimane enne teie lahkumist…ja te ei kohtu enam… Galina märkus)

“Gulagi Arhipelaag” II osa lk 467-468

Lõpetan 2Kr 13:11 ja 13 salmiga: „Lõppeks [kallid] vennad [ja õed], olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega! Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teiega!“ 

Niisiis, olgem rõõmsad jällenägemise lootuses,

teie Galina Lõhmus