Kui kaunis on meie peade kohal kõrguv päikeses särav sinitaevas, suviste lillede värvikirevus, mägede majesteetlikkus, koskede ja jõgede kohin ning järvede maaliline ilu. Kõik see täidab meie meeli imetluse ning Jumala ligioleku tundega. Jumala loodud ilu ei piirdu rahuliku, tasase ja armsaga. Niisama selgelt ja jõuliselt väljendub Jumala kätetöö kaunidus tormituules, võimsate merelainete vahustes harjades, paduvihmahoogudes ja välkude sähvimises.
Millest kõik see tunnistust annab? Kas mitte sellest, et Jumal on armastus? Looduse ilu räägib meile Jumala hellast ja isalikust hoolitsusest ja Tema soovist teha oma lapsed õnnelikuks. Matteuse 6:28,29 on kirjas: ”Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.” Soovin, et pööraksite eriliselt tähelepanu Jeesuse sõnadele: ”Pange tähele, … kuidas nad kasvavad.” Kasvamine iseenesest on looduses üks huvitav nähtus! Sügiseste ja kevadiste teraviljasortide orastavad võrsed pakatavad elujõust, sest nende kasv on just orasestaadiumus kõige jõulisem. Mis sa arvad, kas põllumees suudaks kiirendada orase kasvu, minnes põllule ja rebides orast ülespoole? Eks viljaorase ja kogu muu taimestiku kasv ole esmajoones sõltuv sellest, kas ta saab piisavalt toitaineid, valgust, soojust, õhku ja vett. Siis toimub taime kasv otsekui iseenesest. Eks inimlapski kasva ju loodusseaduste järgi. Temagi vajab ennekõike ja piisaval määral toitu, puhkust, õhku, liikumist ja hoolitsust – siis toimub ka inimlapse kasv otsekui iseenesest, märkamatult.
Kuidas on lood meie vaimuliku kasvuga? Kas ka selle puhul kehtivad samad seaduspärasused? Täpselt nii. Me ei või sundida endid vaimulikult kasvama, vaid peame ennekõike hoolitsema selle eest, et meie sisemine, uuestisündinud inimene saaks igapäevaselt, piisaval määral toitu Jumala Sõnast, (värsket) õhku palveelust ja liikumist Jeesuse tunnistajana toimimisest. Nagu me teame, kasvab taim looduses, võttes vastu kõike, mida Jumal on taime elu säilitamiseks varunud. Taim surub oma juured mulda, imeb endasse päikesevalgust, kastepiisku ja vihmavett. Taim hingab endasse õhus leiduvaid eluandvaid aineid. Niisamuti kasvab meis elav vaimulik inimene koostöös jumalike jõududega. Teades oma abitust, tuleb meil ära kasutada kõik meile avanevad võimalused oma vaimuliku kasvu tugevdamiseks. Nagu taim juurdub mullapinda, tuleb meilgi juurduda kristlase kasvupinnasesse – Kristusesse. Nagu taim võtab vastu päikesevalgust, kastet ja vihmavett, tuleb ka meil avada oma süda Kristuse esindajale, Pühale Vaimule. Kui meie meeled on ühenduses Kristusega, siis ”ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad” (Ho 6:3). Usaldades jätkuvalt Jeesust meie isikliku Päästjana, kasvame me mitmel kombel Temasse, kes on meie pea. Piiblis on kirjas: ”Ja ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Jehoovale õige ohvrianni!” (Mal 3:3). Jumala sulatusahjus toimub see puhastamine Tema valvsa silma all, hellalt ja kaunilt.
Mulle meenub kogemus 1975. aastast, mil osalesin Vaasa linna evangeelses tiimis. Tiimi liikmetena oli meil võimalus külastada kuulajate kodusid. Mulle meenub noor abielupaar, Maire ja Pertti Hautakoski, kellega me uurisime Jumala Sõna ja kogesime vaimulikke ahhaa-elamusi, kui Sõna hakkas avanema! Ükskord kutsus Pertti mind oma töökohale Strömbergi tehases, kus valmistati tööriistade valuvorme. Töödejuhataja jutustas, kuidas osakonda tuuakse ebamäärane metallikamakas, mida töömehed seejärel töötlema hakkavad. Jälgisin suure huviga seda protsessi. Kui olime jõudnud viimistlusfaasi, toimusid muutused millimeetri tuhandikosades. Minule võhikuna tundus, nagu ei oleks seal midagi muutunud, ometi oli see viimane töötlemisfaas vägagi oluline töö terviku õnnestumise seisukohalt. Kui viimane staadium oleks ebaõnnestunud, oleks terve see pikk protsess luhta läinud! Tulin mõttele – millised teraskamakad ka meie ise oleme olnud, enne kui Jumal on meid lihvima asunud. Kui meie nõtrade inimestena suudame teha sedavõrd täpset tööd, kui hoolikas on siis Jumal meid käsitsedes!
Miks Jumal lubab meil kasvuprotsessis kokku puutuda kaotuste, pettumuste ja võib-olla isegi raskete katsumustega? Üks põhjusi on see, et ”meie iseloomu puuduste mügarikud pehmeneksid ja teeksid sellega ruumi paremate omaduste arenemisele” (E. G. White). Tuntud kristlik kirjanik J. R. Miller räägib raamatus ”Usk ja argipäev” looduses toimuvast kasvamisest järgmist: ”Mõni puu kasvab paremini varjulises orus, teine veeallikate ääres, kolmas külmal mäetipul, tormide võimuses. Iga puu või taim kasvab sellises paigas, kus on tema jaoks sobivad tingimused kasvuks.” Kas Jumal pöörab puudele ja lilledele rohkem tähelepanu kui oma lastele? Ühed vajavad tormituuli, teised küpsevad vaimulikult vaid võitluses maailmaga. Kuid on ka neid, kelle ilu võiks ränkades elukogemustes hävineda – nemad küpsevad kõige täiuslikumalt kordaminekute soojendavas päikesepaistes. Jumal teab, mis on igaühele meist kõige parem.
Meie kasvuprotsessi juures on ülitähtis, et me mitte üheski elustaadiumis ei annaks maad kibestumisele, sest kindlamalt kui miski muu võib kibestumine lämmatada kogu meie vaimuliku kasvu. Mulle tuleb kibestumisega seoses meelde üks väärtuslik kogemus. Kui ma omal ajal õppisin Toivonlinna Ühisgümnaasiumis (Soome adventkirikule kuuluv kool / tõlk), oli kooli direktoriks professor Henning Karström, kes oli meile õpilastele kui lihane isa. Mäletan elavalt seda päeva, mil olime koos teiste õpilastega teel vahetundi. Karström kutsus mind järjekorrast kõrvale, öeldes: ”Simo, tule siia klassi, ajame veidi juttu. Kui sina, Simo, peaksid kunagi kogema adventkirikus ebaõiglast kohtlemist, siis ära kibestu. Pea meeles, et töötegijatena oleme me puudulikud. Sina aga aseta meie koguduse sõnum alati inimestest kõrgemale, ning järgi seda sõnumit.” Oo, kui tark tema nõuanne küll oli ning kui paljudes olukordades see on mind julgustanud! Kui saatuselöögid meid tabavad, püüdkem niipalju kui võimalik, teha Jumala abiga teadlik otsus olla kibestumata. Nii jääme me muserdamata paljudest hingepiinadest ja tusast.
”Aga kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses. Temale olgu austus nii nüüd kui igaviku päevil!” (2Pt 3:18) Viimaks lubagem tänumeelel olla meie kristliku elu kasvupinnaseks. Jumal õnnistagu meid kõiki rohkesti oma armuga! Julgustagu meid argipäeva töödes ja tegemistes teadmine, et võime teenida head Jumalat, kes meid piiritult armastab.
Artikkel on lühendatud versioon 79-aastase emeriitpastori Simo Vehkavuori jutlusest, mille ta pidas 2012. aasta jaanilaupäeval Salo adventkirikus.
Artikli tõlkis Laura Grönholm
In English