Arengupsühholoogia lähtub eeldusest, et on olemas arenguastmete ja -faaside teatud kindel seaduspärane järgnevus. Laps õpib maailma tundma vastavalt oma võimetele. On asju, millega ta saab ise hakkama, ning on tegevusi, kus saab hakkama koos täiskasvanu abiga ning just selliseid ülesandeid/tegevusi tulekski lastele anda – nad kogevad edutunnet ning teavad, et vajadusel on abi käepärast.
Kui väike laps siia maailma sünnib, siis kuni 5. eluaastani on tema peamiseks ja domineerivaks tunnetusprotsessiks taju – ta kasutab erinevaid meeli (maitsmine, nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine), et ümbritsevat tundma õppida. Oluline on see, kui täpselt laps ümbritsevat tajub, kui kiiresti ning kui palju suudab ta endale tajutust meelde jätta. Nad hakkavad objektiivselt eristama erinevaid erinevusi ning tajuma erinevaid seoseid (nt ruumisuhted, ajasuhted, põhjus-tagajärg seosed). Samal ajal areneb aga jõudsalt mälu, mis võtab juhtimise üle 5.-12./14. eluaastaks. Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja kogetut kasutada. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem suudab ta meelde jätta – ta „pakib“ saadud info kokku ning seega on seda lihtsam talletada. Alguses jätavad lapsed uue teabe meelde mehhaaniliselt, aga tasapisi hakkavad nad kasutama ka erinevaid strateegiaid. Tuttava infoga kokku puutudes püüavad nad juba omandatud oskusi/teadmisi taastada ning neid uuega siduda. Nende mälu talletab ümbritsevast keskkonnast nii tahtlikult kui ka tahtmatult (nt laps peegeldab rollimängus oma ema-isa kõnet ja käitumist). Selles vanusevahemikus toimub aga ka tulevase juhtiva protsessi areng – mõtlemise areng (12./14. eluaastast edasi). See on võime oma kogemusi ja tegevusi seesmiselt organiseerida. Laps õpib analüüsima ja võrdlema esemeid funktsiooni alusel ning on valmis neid rühmitama erinevate aluste järgi (nt koduloomad – metsloomad; külmamaa loomad – soojamaa loomad). Probleemsituatsiooni lahendab laps alguses katse-eksitus meetodil. Tasapisi areneb oskus tagajärgi ette kujutada, mis omakorda mõjutab planeerimisoskuse arengut (kui ma sellist tulemust ei taha, siis pean ju eelnevalt midagi teistmoodi tegema). Laps õpib analüüsima ka seda, mis tema peas toimub ning sellist funktsiooni kutsutakse metatunnetuseks (nt ta räägib, kuidas ta samm-sammult antud tulemini jõudis, mis strateegiaid kasutas). Oma mõtetes manipuleeritakse oskuslikult erinevate kujutluste ja mõistetega ning et seda teha, selleks on eelnevalt vaja informatsioon ümbritsevast tajudega kätte saada ning see endale mällu salvestada.
Selline juhtiva tunnetusprotsessi süsteemi väljatoomine ei tähenda seda, et mälu ja mõtlemine varasematel aastatel ei toimigi, toimib ikka, aga me ei saa ja ei tohi eeldada lapselt teatud oskust enne, kui ta on selle omandamiseks valmis.
Mis on meie roll lapse tunnetusprotsesside arengul? Meie saame teadlikult toetada lapse vaimset kasvamist. Selleks ei ole vaja uhkeid ja spetsiaalseid mänguasju. Igapäevastes tegevustes saame tähelepanu pöörata erinevatele nt tajudele (katame lapsel silmad kinni ja palume tal lõhna järgi ära arvata, mis on söögiks; mis see oli, mis maha kukkus?). Hommikul võiks rääkida päevaplaanist ning kui üks sai tehtud, uurida, kas laps mäletab, mis edasi tuleb. Samuti on oluline koos meenutada (abiks võivad olla fotod) tehtud tegemisi (kus käidi, mida koos tehti). Ning kui laps avaldab soovi midagi koos teha, siis eelnevalt uurida, mida meil selleks vaja võiks minna ning kuidas ema-isa võiksid kaasa aidata. Seega saame meie luua talle keskkonna, mis tekitab temas avastamis- ja tegutsemissoovi ning teadmise, et vajadusel on abi ja tugi olemas.
In English