„Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all!“ (Ps 95:7) ütleb Jumala Sõnas kuningas Taavet, kes alustas oma pikka valitsemiskarjääri lambakarjusena. Tema polnud ainus lambakarjusest juht, keda Jumal seadis oma rahvale – oma lammastele. Ka Mooses alustas sealtsamast. Küllap armastav Jumal nägi, et nende koolitamist on hea just lambakarjast alustada. Et nad seal õpiksid, kuidas Suur Karjane nende eest hoolt kannab, ja aru saaksid, et nad on tõesti Tema karja lambad – „tema karjamaa rahvas“. Veidi aega tagasi lugesin internetiavarustest üht Melvin Newlandi lammasteteemalist jutlust, mis äratas mõtteid, mida tahan jagada ka sinuga, hea lugeja.
Piiblis võrreldakse meid sageli lammastega, näiteks Js 53:6 on kirjas: „Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed...“ Eksinud lammas tõesti ise koju tagasi ei tule. Kui koer, kass ja teised koduloomad tulevad koju tagasi, siis eksinud lambale peab karjane järele minema. Ja eks ka meie kõik oleme Jumala juurest eksinuina võimetud ise koju tulema – mõlemal juhul, nii päris lammaste kui meie puhul, tuleb initsiatiiv Karjaselt. Sellepärast räägib Jeesus tähendamissõnas kadunud lambast: “Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?“ (Lk 15:4) Paljud on kadunud ega teagi, et nad on kadunud – kuni nad kuulevad Karjase häält kutsumas. See sisemine kutse meie kõrval seisvalt armastavalt Karjaselt on meid kõiki kord puudutanud ja kui me täna ennast Tema karjamaa lammasteks tunnistame, siis oleme sellele kutsele vastanud – Tema on meid leidnud ja mitte vastupidi. Kui kadunud lammast ei leita, siis ta hukkub –Karjane otsib meid, kuni Ta leiab, aga ühtki inim-lammast ei tassi Ta vägisi ei oma karja juurde ega ka Isakoju.
See, et meid lammasteks kutsutakse, pole eriline kompliment, sest lambad pidid väidetavalt kuuluma kõige rumalamate ja mustemate loomade hulka. Nii väitis see mees oma jutluses, milles ta tsiteeris ühe pikaajalise lambafarmeri kirjutatud vaimulikku raamatut, kus see viimane analüüsis Taaveti tuntuimat karjasepsalmi – 23.psalmi. Aga kui lambaks olemine pole eriline kompliment, siis Issanda karja lambaks olemine on parim, mis meiega üldse juhtuda saab. Siis pole meil raske tunnistada ka seda, et me oleme ilma Tema tarkuse ja juhtimiseta tõesti rumalad ning meis olev patumustus ja kurjus on nii kohutavalt suur – kuni Tema meid oma kohaloleku läbi südames puhastab.
„Aga kui ta rahvahulki nägi, oli tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast“ (Mt.9,36), kõlab Matteuse poolt kirjapandu. Ja lammas tõepoolest vajab karjast ega saa ilma Temata hakkama, lammas on abitum kui ükski teine koduloom. Meie suur Karjane teab seda, ehkki meie endale sageli illusioone loome, et me saame ise hakkama. Ja kuidas meie Karjane seda teab? Sest Ta on siin maa peal elanud lambana lammaste seas, olnud täpselt samades olukordades nagu meiegi ja ütelnud: „Mina ei või iseenesest ühtki teha“ (Jh 5:30). See on põhjus, miks Ta meid – oma karja lambaid – täiesti mõistab. Ta oli „kõiges kiusatud otsekui meie“ (Hb 4:15) ja sõltus täiesti oma Isast ning on ka meile ütelnud: „ ... est ilma minuta ei või teie midagi teha“ (Jh 15:5). Kui lambal on tõesti Karjane olemas, siis võib lammas öelda: „Mul pole millestki puudu!“ Meie rahulolematuse ajastul äratavad need sõnad tähelepanu.
Lambad on lühinägelikud ja meiegi ei suuda oma eluolukordi ette näha ega aimata; lambad on väga kangekaelsed ja meiegi teame, kui palju armastuse õppetunde on Issand meile pidanud andma meie kanguse tõttu – Iisrael veetis kõrbes 40 aastat ja enamus neist maetigi kõrbe just uskmatuse ja südamekanguse tõttu; lambad on kergesti hirmutatavad ja panevad vähimagi ohu korral karjana kabuhirmus jooksu – meiegi tegutseme ohuolukorras (ja isegi ilma erilise ohuta) sageli karjainstinkti ajel ega teagi, miks me teeme seda, mida me teeme. Lambad on kaitsetud, kui karjust lähedal pole, meiegi teame, et meie ainus kaitse on oma armastava Karjase lähedalolus.
„Haljale aasale paneb Ta mind lebama,“ (Ps 23:2) ütleb kuningas Taavet ja see tundub lamba jaoks just õige koht olevat. Sellest südamlikust materjalist aga avastasin, et lammas heidab lebama ainult siis, kui järgnevad tingimused on täidetud: (1) ta on söönud ja seetõttu rahul, sest näljased lambad seisvat jalgadel; (2) ta peab tundma end turvaliselt, sest väikseimgi oht hoiab teda pinges, ta on jalgadel ja valmis plehku pistma, sest muud võimalust end kaitsta tal ei ole; (3) ta peab olema rahus, sest kui kärbsed ja sääsed teda tülitavad, ei heida ta lõdvestunult maha; (4) lammas ei heida lebama, kui karjas pole harmooniat, kui seal on hõõrumist, siis seisab lammas oma neljal jalal ega suuda lõdvestuda. Meie Jumala karja lammastena käitume täpselt samuti, kui meie isu Jumala Sõna järele on rahuldamata, kui me ei tunne turvatunnet meie Issanda lähedalolus, kui meil on nii-öelda „segajad peal“ ning kui meie suhted kaaskristlasega pole korras, siis me ei saa „haljal aasal lebada“ ega seda nautida. Tõsi küll, vahel pannakse meid mõne haiguse ja häda abil maha, et me pinges seistes päris ära ei nõrkeks ja et meil oleks võimalik olukordi selles kiires maailmas vahel ka kiirustamata hinnata. Kui me neid nelja tingimust või õigemini nende puudumist analüüsime, siis minu arvates on neil ka üks ühine nimetaja: see kõik kokku on stress, mis kujutabki pikaajalist pingeseisundit, mispuhul ollakse rahuldamata ja rahulolematu, hirmul homse päeva ees ning sassis suhetega. Kuidas saab kristlase pingeseisund pikale venida? Eks ikka siis, kui ei harjuta iga asjaga Issanda ette minema ja Tema rahu ning lahendusi vastu võtma.
„Vaiksete vete äärde saadab ta mind,“ ütleb karjasest kuningas Taavet ja jällegi teab ta, millest räägib. Lambad kardavad kiire vooluga vett, nad on viletsad ujujad ja pealegi on neil paks kasukas seljas, eks proovige villase mantliga ujuma minna. Kui karjane tuleb kiirevoolulise veekogu juurde, ei ürita ta sundida lambaid vette jooma minema. Kui vaikse veega joogikohta pole, siis ehitab karjane tammi ja nii saab lammas vaikse vee ääres nagu väikesest tiigist juua. Samuti teab Jumal meie nõtrusi ega sunni meid iialgi minema olukordadesse, millega me Temaga koos hakkama ei saa. „Suurte vete tõus ei ulatu mitte nende ligi!“ (Ps 32:6) ütleb Jumal oma vagade kohta.
Nii nagu eelnevast selgub, oleme meie nagu lambad, mis tähendab, et me ei saa end ise päästa, me ei suuda end ise kaitsta, me ei leia ise koduteed, me näeme ainult oma nina alla, me oleme abitud. Kõik see on nii, kuni meil karjast pole, kuni meil Head Karjast pole, sest palgaline karjane teeb oma tööd raha pärast ega hooli lammastest. Hea Karjane aga on jätnud oma elu lammaste eest, sest Ta hoolib oma lammastest ja keegi ei pruugi siin elada ilma selle Karjaseta. Kui sa aga tead, et sul on selline Karjane, siis pole mitte üks raas piinlik end lambaks tunnistada, vaid Tema karja lammas olla on pigem suur eesõigus.
Kui Jehoova ei ole veel sinu Karjane, siis tahab Ta täna saada ka sinu Karjaseks, sest ta on tulnud kadunud lambaid otsima ja koju viima. Luba Tal end sülle võtta ja kanda oma karja juurde ja koju.
In English