Olin umbes viieaastane, kui vanemad pöördusid minu poole küsimusega, kas ma sooviksin õde või venda. Ei osanud midagi soovida, kuid jäin põnevusega ootama. Jagasin oma saladust ka mängukaaslastega. Suvest sai sügis, sügisest talv, aga oodatud sugulasest polnud midagi kuulda ega näha. Tundsin end petetuna. Aastakümneid hiljem hakkas ema kord kahetsevalt rääkima, et nad ei saanud endale teist last lubada, kuna elutingimused olid viletsad ning keegi lähedastest ei julgustanud ka. Selline on minu isiklik kogemus abordiga.
Lugedes advent.ee-st üle-euroopalisest kampaaniast sündimata inimeste eluõiguse kaitseks, hakkas teema mind huvitama. Otsisin asjakohast infot netist ning sain targemaks.
Abortide arv Eestis on tõesti suur, peaaegu 6500 juhtu eelmisel aastal. Positiivne on, et trend on vähenemise suunas. 1970. aastal tehti Eestis 40 000 aborti.
Ühes seltskonnas teema üle arutledes julges üks naisterahvas tunnistada, et ka tema on selle kogemuse läbi elanud, kuid ta polnud tol ajal veel kristlane ning ei pidanud sellist käitumist mõrvamiseks. Seda enam, et see oli arsti soovitus, kuna loode polnud tohtri hinnangul terve.
Lugesin käesoleva kampaania kohta käivaid kommentaare. Valdav osa neist olid abordi keelustamise vastu (kuigi kampaania on suunatud riigipoolse rahastamise lõpetamiseks). Põhiargumendiks oli, et kampaania taga on usklikud iganenud vaadetega. Nuriseti, et naistelt võetakse valikuvabadus, et materiaalne elu on raske, milleks tuua last siia ilma virelema. Kurdeti, et mehed ei aita lapsi kasvatada, jätavad koorma naise õlule. Tihti ongi see tõsi.
Olen tabanud end mõttelt, et ühiskond ei väärtusta perekonda, emadust, isadust, eakaid, lapsi. Praktika näitab, et ilma Jumala Sõna põhimõteteta pole võimalik rajada turvalist perekonda ega ühiskonda. Võti peitub Jumala ja ligimese armastamises. Lenini eksperiment maapealsest paradiisist ilma Jumalata kukkus läbi. Kui järgitaks Pauluse nõuandeid (Ef 5. ptk) kristlikust perekonnaelust, jääksid paljud probleemid olemata.
Isiklikult pole ma kindel, kas abortide keelustamine või haigekassa poolt rahastamise täielik lõpetamine oleks parim lahendus. Siin on omad ohud naiste tervisele ja elule. Küll oleks suurepärane, kui aborditeemaline diskussioon ühiskonnas viiks peresuhete ja moraali paranemisele. Aga selleks peaks see kampaania väljuma kiriku seinte vahelt. Selline olukord annaks kogudusele võimaluse avalikkuse ees tutvustada Jumala poolt antud peremudelit.
Lõpetuseks julgen soovitada Sandra Stringraberi raamatut „Mina olen ookean“, kus autor kirjeldab loodusteadlasena enda raseduse põhjal loote arengut väga detailselt. Samuti leiab sealt nõu ja abi tulevane ema. Kui lugesin seda raamatut, olin üllatunud, kui peen ja keeruline on uue elu areng. See on ime. Soovitan raamatuga kindlasti ka meestel tutvuda.
Palvetagem, et meil oleksid tugevad pered ja oodatud lapsed!