Kiri heebrealastele sisaldab erilist peatükki memoriaaltahvliga. Väärikad nimed sellel on ajalukku kirjutatud kui usukangelased. Miks ikkagi just need nimed?
Jumala poolt vaadatuna on esitatud nimekirjas olevad inimesed Talle väga tähtsad, lähedased ja armsad, sest Ta ütleb: „Nemad, keda maailma ei olnud väärt,“ ja lisab: „Tal ei ole nende pärast häbi“ (Hb 11:38,16).
Millised need kangelased siis õigupoolest olid, keda Jumal oma sõbraks oli valinud? Olid nad superinimesed?
Loeme: „Eenok kõndis koos Jumalaga kolmsada aastat... ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Ms 5:22,24). Tõepoolest hea aruanne.
Aga mida öeldakse Aabrahami, Saara, Moosese, Raahabi. Simsoni, Jefta, Taaveti ja paljude teiste kohta?
Aabraham kisti kahtlasesse afääri teenijatüdrukuga. „Saarai ütles Aabramile: „... Heida nüüd mu teenija juurde... Ja tema heitis ta juurde...“ (1Ms 16:2,4) Kõlaks üsna kaheldavalt „usuisa“, kui Aabraham olekski jäänud sellele uskmatuse kiusatusele järele andma.
Saara julges avalikult Jumala saadikute üle irvitada. „Aabraham tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees... Üks neist ütles: „... su naisel Saaral saab olema poeg!” Ja Saara kuulis seda... Ja Saara naeris iseeneses” (1Ms 18:2,10). Pole justkui usuinimese teguviis, usuinimesele kohane käitumine, kuid kas ta jäi oma seisukoha juurde lõpuni?
„Kui Moosese neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi... Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte... lüües egiptlase maha. Ta arvas, et ta vennad mõistavad teda... aga nad ei mõistnud“ (Ap 7:23–28). Kõlab üsna hirmuäratavalt, „lõi egiptlase maha“, kuid kas Mooses jäigi sellele vereloigule tammuma?
Moosese lool tasuks hetkeks peatuda. Kriitilisem lugeja võiks nüüd käsi hõõruda ja näpuga näidata: „Sellised need Jehoova väljavalitud ongi!“ Asi pole sugugi nii ühene, kui paistab. Kui tänapäeval juhtuks midagi sellist, et keegi kaaskristlasele appi minnes kedagi maha lööks, oleks see netikommentaariumis tükk aega kuum teema ja kahte leeri jagunenud jagaksid teineteisele ühe hoobi teise järele. Pealegi vaataks seadusesilm seda ilmselt raske kuritööna, mille eest vähemalt 10–20 aastaks vanglasse pannakse. Stopp! Kas Mooses pääses siis karistuseta? Jehoova otsus kõlas: „Neljakümneks aastaks asumisele!“ Kui see nüüd kellelegi uudisena kõlas, siis see on järelemõtlemise koht.
Raahab oli kahtlase elukutse esindaja. Ja Joosua läkitas salaja kaks meest maakuulajaiks, öeldes: „Minge vaadake maad ja Jeerikot!” Ja nad läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta...” (Jos 2:1) Aga kas Raahab jäigi elu lõpuni oma käisel kandma oma elukutse ametimärki?
Ilmutades kannatlikkust, leiaks kriitiline lugeja ka kõikides järgmistes kangelastes iseloomupuudusi. Kuid minu loos on üks AGA. Tavaliselt muudab sõna AGA lause või loo keskel eelöeldu ümberpööratuks. Me oleme hetkel nendest inimestest teada saanud vaid pool tõde. Teine pool nende inimeste elust jutustab suurest muudatusest iseloomus. Kuidas sai see võimalikuks? Näiteks Moosese kohta on kirjutatud: „Mooses oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4Ms 12:3). Samasuguse positiivse iseloomukirjelduse leiaksime kõikide teistegi kohta.
Lugedes aruandeid, jõuame ühesele arusaamisele: ebaõnnestumisele järgnenud õnnestumine sai teoks ainult Jumala abiga. Nad olid proovinud elus ise läbi lüüa. See ei õnnestunud. Jumal annab inimesele aega kasvamiseks ja pärast ebaõnnestumist oli Ta tahtlik andma eksijale uut võimalust, nüüd juba koos Temaga. Ja nagu Ta on öelnud minevikus, nii ütleb Ta ka olevikus ja tulevikuski: „Proovi veel üks kord. Proovi koos minuga ja sa näed, et asi õnnestub!“ Ta pakub oma abi ja seda täiesti tasuta, erinevalt džunglikapitalismi ajastust, kus igal asjal olevat oma hind. Nimetatute edu saladus just selles seisnebki, et nad pakutavast võimalusest kinni hakkasid: „... usu läbi said kätte tõotused, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleeri...“ (Hb 11:33–34)
Sõnad: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud...” (2Kr 5:17,18) peaksid tegelikult vapustama ja muutma paremaks kogu maailma. Mitte ainult meie loo kangelasi.
Nende inimeste eeskuju saagu meile julgustuseks. Mõistes Jumala üleloomulikku armu ja kaastunnet eksija suhtes usaldasid nad (meie loo kangelased) Tema päästvat väge rohkem kui hukkamõistu ja see andis uut jõudu ja elusädet, et eluteel edasi minna, mida me kõik vajame. See töötas siis ja töötab ka praegu!
Nagu Ta neile ütles: „Proovi veel üks kord,“ nii ütleb Ta ka sulle kui oma sõbrale: „Proovi veel üks kord!“
In English