Kolmkümmend kolm aastat tagasi elasin kaugel Eestist eemal. Teenisin aega Nõukogude armees, Usbekistanis. Kogudusega olin ühinenud kolm aastat varem, seega oli teenistuskohta saabudes üks minu esimesi muresid: kuidas teatada ülemusele, et toetudes Piiblile ma laupäeval argitoimetustes ei osale ning lihatoite ei söö?
Mind vaadati nagu imelooma, püüti ümber veenda. Aga tänu Jumala kaitsele olin hoitud kõige rängemate katsumuste eest. Minu käest küsiti palju usu kohta. Oli jutuajamisi nii kaassõdurite, ohvitseride kui ka ohvitseride abikaasadega. Tekkisid ka sõprussuhted mõnede sõduritega. Üks minu parimaid sõpru oli Kuvantõk, usbeki rahvusest noormees. Ta oli sõbralik ja hea südamega noormees, kes mõnigi kord minu eest kostis. Usutunnistuselt oli ta moslem. Rääkisime ka usu teemadel. Tema tunnistas oma usust ja mina omast.
Hiljuti näidati venekeelsel telekanalil PBK jutusaates „Pust govorjat“ (tõlkes „Las räägivad“) üht ebatavalist moslemiperekonda, keda tunneb kogu Türgi ja nüüd ka Venemaa. Lugu sai alguse mõne aastad eest, kui üks teismeline noormees tormas üle sõidutee ning jäi möödasõitva auto rataste alla. Noormees sai üliraskelt viga. Ta õmmeldi sõna otseses mõttes tükkidest kokku.
Noormees jäi küll elama, kuid kaotas liikumis- ja kõnevõime. Poiss lebas haiglas, keegi teda vaatama ei tulnud. Üks pereema käis aeg-ajalt samas haiglas oma sugulast külastamas. Seal ta märkas seda üksikut õnnetut. Naine küsis haiglapersonalilt noormehe kohta. Personal kehitas õlgu, sest keegi ei teadnud, kes ta on. Sellel naisterahval tekkis veendumus, et ta viib selle noormehe enda juurde ja hoolitseb tema eest.
Haiglajuhtkond usaldaski tundmatu patsiendi naise hoolde. Nüüd elab see liikumis- ja kõnevõimetu noor inimene selle naise peres. Temaga tegelevad nii naine kui ka naise pojad. Isegi lahutatud abikaasa käib tihti masseerimas noormehe liikumatuid jäsemeid.
Saade andis vene vaatajaskonnale sõnumi – ka moslemite hulgas võib olla häid inimesi. Seoses Afganistani ja Tšetseenia sündmustega on venemaalastes kinnistunud arusaam moslemitest kui barbaritest ja terroristidest. Kuid meilegi tundub selle pere ennastohverdav käitumine sümpaatsena. Seega võib järeldada, et inimestena oleme sarnased, vaatamata kultuurilistele ja religioossetele erinevustele. Meid ühendavad üldinimlikud väärtused.
Tänapäeval on väga lihtne kokku puutuda inimestega, kellel on teistsugune maailmavaade. Kuidas me suhtume neisse? Siinkohal on hea meelde tuletada Pauluse kirja roomlastele: „Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!“ (Rm 12:18)
In English