Ülestõusmispühadest

Ülestõusmispühade ajal soovitakse üksteisele: “Häid pühi!” See on tore ja ilus komme. Veel enam, sellel päeval peetakse üksteist meeles ja tehakse kingitusi. Kingitakse värvitud mune. Mida see muna sümboliserib? Elu? Vaevalt küll. Võtame kaks muna. Üks on talulaudast ja teine ilus värviline pühadmuna. Kuid kas te teate, milline oluline vahe nendel munadel on? Ühes on elu, aga teises, mida kingitakse, seda elu ei ole. See on surnud muna. Tema väärtus seisneb vaid välises ilus, ütleme silmailus. Võrdleks seda reklaamitrikiga. Surnud seeme aga ei tärka elule, ei kanna vilja. Järeldus – see muna ei saa olla elu sümbol. Pigem on see kaduva elu sümbol. Me tapame ta, st keedame, siis värvime. Aga võib-olla me saime ta juba poest surnuna. See on hea näide sellest, et kõik mis me siit maailmast saame, on kaduv.

Küsimus: kas surnud asju üksteisele kinkides soovime üksteisele ikka tegelikult head? Jah, ma ei eita, et kinkimine valmistab kinkijale ja kingitavale rõõmu. Kuid see on üürike, kaduv rõõm. Koos selle muna söömisega on kadunud melu, mis selle muna ümber keerles. Kõik, lõpp!

Jeesus Kristus vaatab aga nendele asjadele teistmoodi. Ta ütleb: “Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed. Sest otsegu taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!” (Js 55:8, 9)

Ma olen kuulnud, et nende pühde ajal soovivad mõned inimesed üksteisele: “Иисус Воскрес!” ja teised vastavad: “Во истино воскрес!” „Jeesus tõusis üles!“ „See on tõsi“ – nii kõlab see mõte ümbertõlgituna. Selles ütluses peitub suur mõte: tõusis üles. Järjelikult peab selle sisu olema elav.

Illustreerin oma teksti veel ühe näitega. Eelmise aasta märtsi alguses olid väga ilusad, soojad ilmad. Sireli pungad hakkasid pakatama ja linnulaul muutus väga rõõmsakas. Kuid siis tuli külmalaine ja kõik vakatas ja elu seiskus. Ei olnud õige aeg. See elu oleks tõusnud hukkumiseks, sest see polnud Jumala poolt äratatud. Melu lakkas ja loodus ootas õiget ärkamisaega. Jumalast äratatud asjad tõusevad ellu, hakkavad elama, elavad ja seda igavesti.

Kas teate kuulsaid religioonide rajajaid: Buddhat, Muhamedi, Konfutsiust? Milline oluline vahe on Jeesuse Kristuse ja eelpool nimetatud isikute vahel? Mis tõstab Kristuse nendest kõrgemale või mis teeb need teised Kristusega võrreldes tühiseks, isegi olematuks?

Kujutage ette, et te saate karbi kingitusega, lähete koju, rõõmust värisevate sõrmedega avate karbi ja see on – tühi! Pettumus ja pahameel, sest teid on narritud, petetud.

Kujutame nüüd ette vastupidist situatsiooni. Te lähete Buddha haua juurde ja leiate sealt hulga säilmeid, mida usklikud kasutavad kummardusobjektidena. Sama kordub Muhamedi haua juures ja ka Konfutsiuse haua juures.

Nüüd lähete Jeesuse haua juurde ja haud on tühi! Kas olete pettunud? Loeme: Lk 24:1–11. „Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.”

Tekib hulk küsimusi, nagu jüngritelgi ja kogu rahval tol päeval. Kuhu on kadunud Jeesus? Haud on tühi? Kuhu ta kadus? Tõusis üles? Surnust? Sellist asja pole ju kunagi varem juhtunud. Mitte keegi ei ole surnust üles tõusnud. Jüngrid ütlesid koguni: “Tühi jutt! Naiste loba!“ Ja ta elab? Ja veel igavesti? Uskumatu?

Selles seisnebki kristluse tuum. Selles seisnebki kristluse eelis võrreldes teiste usunditega, et Tema tõusis hauast üles. Tema haud jäi tühjaks, teistel mitte. Temas oli vägi ja elu, teistes mitte. Loomulikult tahame ka meie sellest väest ja elust osa saada. Aga kuidas? Issand ütleb: “Hoi! Kõik janused tulge vee juure! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata!” Lisaksin siia: “Ostke igavest elu ilma rahata!” (Js 55:1)

Igavese elu eliksiiri otsingud on lõppenud. Retsept igavese elu kättesaadavusest on ilmutatud. Kas usud? Loeme Piiblist: “Jumal on meile andnud igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu” (1Jh 5:11, 12)

Kas Jumal tahab meile kinkida surnud elu, surnud seemneid? Ei! Tema kingitus meile täna on Poeg, Elav Poeg. Kes võtab Poja? Sest kas tead, see, kes võtab Poja, see saab kõik! Andku Jumal sulle taipu võtta Poeg ja paluda: “Soovin saada Tema omaks, täielikult Elava Poja omaks.”

Jeesus tõusis hauast üles, Ta võitis surma, kaduvuse, elutuse, lakkamise. See on tänase päeva sõnum. See on hea sõnum. See on kristluse sõnum. See on sõnum sulle, armas lugeja.

Niisiis on olemas surnud seemned ja elavad seemned, aga on olemas veel ühed seemned. Millised? Loeme: “Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: See on vihamehe töö” (Mt 13:27, 28). Vihamehe seemned? Halb lugu! Nende külvajad lõpetavad kus? Palun ütelge.

Palume, et Jumal võtaks elustada meie surnud seemned, et Ta hävitaks meis vihamehe seemned, et Ta uuendaks meile elavad seemned!

Sulle eluseemneid/-sõnu ja igavest elu soovides! Aamen.