Enamikul kristlastest on Jumala käsuga armastuse ja vihkamise suhe. Evangeelsed kristlased kuulutavad käsu tühiseks, nimetades käsupidamist „käsu all“ olemiseks. Teised, kaasa arvatud mõned adventistid, ütlevad: „Kuna meil pole lootustki käsku täiuslikult täita, jätkame me patustamist kuni Kristuse teise tulekuni. Nii et ainus, millele me kõik saame loota, on lihtsalt juriidiline õigeksmõistmine.“ Kas on võimalik, et mõned inimesed asuvad suures võitluses tahtmatult valel poolel?1
Mõlemad nimetatud variandid õpetavad, et Jeesus päästab kristlased nende pattudes ega suuda hoida neid patustamast (Mt 1:21). Saatan väidab, et ta on välja mõelnud midagi sellist, mida isegi Jumal ei suuda lahendada, nimelt patu. Ta väidab, et patustel on võimatu Jumala käsust kinni pidada. Kui see on tõsi, siis pole evangeeliumil eksijatele pakkuda mingit head sõnumit.
Lahendus käsu-evangeeliumi dilemmale peitub 1888.a kuulutuses. See räägib täiuslikust tasakaalust „Jumala käsu ja Jeesuse usu“ vahel, mis tähendab, et lepitus, mida meie Suur Vahemees meile pakub, võimaldab selle vastuvõtmisel elada patuta elu patuses ihus (Ilm 14:12).
Vastuolu, millega Jumala rahvas maadleb, sai alguse Siinai mäel. Jumal tõotas teha neile nii, nagu Ta oli teinud nende isa Aabrahamiga – kirjutada oma seaduse nende südamesse ja meelde (1Ms 15:6). Ent Jumala igavesse tõotusesse uskumise asemel andsid nad oma iseteadlikkuses „vana lepingu“ lubaduse teha kõike õigust (2Ms 19:8).2
Issand ei palunud neil endaga kaupa teha. Tema teab, et inimlik meel on „lihalik“ ja „vaen Jumala vastu“ ega „alistu Jumala käsule“ (Rm 8:7). Inimlikud tõotused on kui „liivast köied.“3
Kuna Iisrael ei lubanud Jumalal teha seda, mida Ta oli tõotanud ja ellu viinud uskliku Aabrahami puhul, kirjutas Ta käsu külmadele kivitahvlitele ning lasi panna need rahva keskel asuva ja Temale eluasemeks oleva kogudusetelgi seaduselaekasse. „Käsk“ lisati juurde, st seda rõhutati „üleastumiste pärast“ (Gl 3:19). „Üleastumine“ oli rahva iseteadlik „vanale lepingule“ tuginev tõotus. Sealsamas,„kuuvalguses“ edastatud evangeeliumis õpetas Ta usklikele jumalakummardajatele tõde tulevast Messiast, tõelisest Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu (Jh 1:29).
„Esimesel lepingul olid … teenistuse nõuded,“ mis „ei suuda teha südametunnistuse poolest täiuslikuks seda, kes toimetab teenistust“ (Hb 9:1, 9). Need olid „lihalikud“ teenistuse nõuded, sest neid toimetasid „maised,“ uskmatusega täidetud südamed (Hb 9:10, 1).
Oma Isa valduste „pärijaina“ oli Iisraelile tõotatud tervet maailma õiguses (Gl 4:1), kuid oma uskmatuse tõttu jäid nad „eestkostjate ja majapidajate“ (s 2) – moraali- ja tseremoniaalkäskude meelevalla alla. „Väetite lastena“ olid nad „orjuses maailma algainete meelevalla all“ (s 3). Iisraeli „käsumeelsusest“ kantud tõotus täita käsku oli ajendatud isekusest (s 5). Nende usu põhimotiiviks oli enesearmastus. See usk kujutas endast enesekeskset lootust tasule ja pääsemist põrgust. Kuna „armastus [agape] on käsu täitmine“ (Rm 13:10), siis võrdub maine, enesekeskne armastus uskmatusega. Käsust üleastuva käsumeelsuse kogemuseks „käsu all“ olles kujuneb mitte-usk.
Mõned vähesed õiged nagu Aabraham, Mooses, Kaaleb ja Joosua uskusid Jumala uude lepingusse ja elasid „armu all“. Ent suuremat osa tuli hoida „käsu all“ „kinni panduna“ järelvaatajate meelevalla all (Gl 3:23). Paulus ütleb, et käsk oli meie „kooliõpetaja“ (s 24, KJV) kuni ajani, mil kas vana-aja tseremoniaalsed korraldused või nende sümbolite ehk selle „tõotuse … Jeesuse Kristuse usust neile, kes usuvad“ (s 24) täitumine äratasid inimeses tõelise usu.
Evangeeliumi ja käsu andis Jumal üheskoos siis, kui Issand kuulutas kümne käsu preambulis: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“ (2Ms 20:2). Issand on vabastanud meid, kes me olime müüdud patu- ja surmaorjusesse, tasudes meie eest ristil. Ta on teinud meid vabaks patu ja oma mina ahelaist. Meie asemiku ja käemehena on Ta kõrvaldanud esimese Aadama, kellel pole meile pakkuda midagi peale patu, hukkamõistu ja surma.
Kristus kui meid esindav viimane Aadam on maailma Päästja. Tema on juriidilises mõttes mõistnud õigeks kogu patuste soo. Kui vajad sellele tõestust, siis hinga sügavalt sisse ja välja. Sa oled elus! Võta siis nüüd vastu Tema pakutav lepitus: andestus sinu pattude eest. „Olge lepitatud [leppige ära] Jumalaga“ (2Kr 5:20, KJV).
Pärast seda oskab sinu usk väärtustada jumalikku armastust, mida antakse ilma hinnata. „Kristuse armastus sunnib meid“ (1Kr 5:14). Sa mõistad, et kui üks ei oleks kõikide eest surnud, oleksid kõik surnud, aga sa elad! Nüüdsest on su usul uus motivatsioon, jumalik armastus. „Usk on tegev armastuse kaudu“ (Gl 5:6). Pole lõppu usutegudel siis, kui rist motiveerib meid elama „armu all“. Säärane on uue lepingu usk kooskõlas Jumala käsuseadusega. Jeesus ütles: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu“ (Jh 14:15). Tõeline usk väljendub Jumala kõikide käskude pidamises, kaasa arvatud neljas käsk.4
Nüüdsest on kümme käsku Jumala kümme aulist tõotust.5 „Sa ei pea mitte varastama“ pole enam negatiivne väide, vaid Jumala tõotus, et isegi siis, kui jääd oma firma kontorisse üksinda koos laual lebava miljoni dollariga, hoiab Jumal sind sealt kasvõi üht penni varastamast.
„Sa ei pea mitte abielu rikkuma“ on Jumala tõotus hoida sind sellesse petlikku kuristikku langemast, sõltumata seksuaalse kiusatuse tugevusest. Nii hoitakse sind eemale kirjeldamatust viletsusest! Kümme käsku saavad selleks, millest enamik inimesi pole undki näinud: kümneks imeliseks rõõmusõnumiks.
„Jumala pitser“ tähendab eristavat märki, mis eraldab inimese teistest kui väga teistsuguse ja erilise. Tõeline hingamispäeva pühitsemine on tõelise Kristusele pühendumise tulemus. See ei tähenda lihtsalt mingit laupäevast lõõgastumist. Jumala pitseri saamine tõelise hingamispäeva pühitsemise läbi tähendab Püha Vaimu töö vastuvõtmist oma südamesse, „puhkust“ patustamisest ja oma minast: „Seega on Jumala rahval hingamisaeg veel ees. Sest kes tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsekui Jumal oma tegudest“ (Hb 4:9,10). Need on n-ö vanal lepingul põhinevad uhkuse ja enesearmastuse „teod“.
Kas Kristuse kui Jumala Talle ohver ja Tema teenistus ülempreestrina on piisavalt vägev selleks, et päästa Tema rahvas nende pattudest (mitte pattudes)? Kui Kristus tuleb teist korda, kas Ta leiab eest inimrühma, kelle kohta võib ausalt öelda, et nad järgivad „Talle …, kuhu ta iganes läheb“ (Ilm 14:4)?
Issand suudab viia lõpule rahva ettevalmistuse Kristuse teiseks tulekuks. Esmakordselt ajaloos saab kuulda jumalikku kuulutust „kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja keeltest ja rahvastest“ [vt Ilm 14:6] koosneva inimrühma kohta: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilm 14:12). Langemata universumi pingsa tähelepanu all sooritavad nad oma eksami. Issand on austatud nendes. Sellele järgneb Tema tulek (s 14).
Paul E. Penno
1 „Paljud saavad seisma meie pultides, käes valeprohvetikuulutuse tõrvik, mis on süüdatud Saatana põrgulikust tõrvikust.“ Special Testimony for Ministers and Workers, No. 11, lk 8.
2 „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud“ (2Ms 19:8). „Arvates, et nad on suutelised saavutama oma isiklikku õigust, kuulutasid nad: „Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda.“ 2Ms 24:7.“ Patriarhid ja prohvetid, orig lk 372.
3 Tee Kristuse juurde, orig lk 47.
4 Testimony to Ministers and Gospel Workers, lk 91-92.
5 „Kümme käsku, „sa pead“ ja „sa ei tohi,“ on kümme tõotust, mis meid julgustavad, kui me alistume kuulekuses universumit valitsevale seadusele.“ SPA Piiblikommentaar, 1. kd, lk 1105.
In English