Taevane pühamu ja kosmiline konflikt on Piibli suure metanarratiivi kahekordne kolle. Saatana rünnakud suures võitluses Jumala pühamu vastu saavad alguse, levivad ning sõltuvad pidevalt tagarääkimisest.
Sõda ja pühamu – algus
Suure võitluse esimene paik on Jumala taevane pühamu, kus Miikael peab võitlema lohega. Lohe tiitel, „vendade süüdistaja“ (Ilm 12:10) viitab ilmselt pahatahtlikele tunnistajatele, nagu kirjeldatud 5Ms 19:15–20. Pühad saavad võidu „Talle veres“ – pühamu ohvriloomas par excellence.
Jesaja 14 ja Hesekieli 28 seovad suure võitluse alguse otsesõnu ja rõhutatult Jumala pühamuga. Üks kriitiline teadlane veenis mind kord, et need lõigud ei viita Saatanale kui kurjuse allikale. Hiljem sain teada, et Js 14 ja Hs 28 traditsiooniline adventistlik tõlgendus oli omane kristlikule ajaloole kuni valgustuse ja ajaloolise krititsismini. Aga mis on olulisem: ma olen leidnud uusi ja kaalukaid eksegeetilisi tõendeid, et Jesaja ja Hesekiel viitasid tõepoolest oma peatükkides Saatanale.
José Bertolucci on näidanud, kuidas igas salmis on üleminek kohalikelt ajaloolistelt kuningriikidelt taevasele üleloomulikule kuningriigile, mis kirjeldab Lutsiferi/Saatanat ja suure võitluse vallandumist.1 Minu enda uurimus on ilmsiks toonud Hs 28 kontseptuaalse nihke – maisest „vürstist“ (heebrea k nagîd, Tüürose kuningas, s 1–10) kosmilise „kuninga“ (melek, Tüürose üleloomulik valitseja, Saatan ise, s 11–19), langenud keerubini, kelle üle kohtumõistmisest saab terve raamatu haripunkt. Pühakiri toetab üheselt, et kaitsev keerub, Lutsifer, on kurjuse allikas. Need esimese suure lahingu esimesed pildid on otseselt seotud taevase pühamuga ja läbi imbunud pühamu kujunditega. Hs 28:14 tutvustab vastast, kes oli nagu „keerub, hiilgav kaitsja“. Maise pühamu kui taevase analoogi valgel juhatab see keelekasutus meid taevase pühamu kõige pühamasse paika, „Jumala pühale mäele“. Js 14:13 nimetab seda „kogunemismäeks“ – viidates pühamu algsele funktsioonile enne pattu, ülistamispaigale. Taevane pühamu pühal mäel oli Jumala trooni asupaik, kuhu langemata olendid kogunesid Teda ülistama.
Just seal, taeva kõige pühamas paigas mürgitas Lutsifer universumi patuga. Hs 28:16 ütleb, et ta kaubitses palju (hbr rekullah). Hesekiel kasutab tegusõna, mis tähistab inimese juurest teise juurde käimist ja toimetamist kaupade või tagarääkimisega. Seletamatu uhkus ja kadedus viisid Lutsiferi selleni, et ta laimas Jumala iseloomu, nimetades Teda vääralt ebaõiglaseks ja autokraatlikuks.2 Lõpuks avalikustas ta põlguse oma alandliku valitseja suhtes. Suur sõda oli alanud, kosmiline võitlus kummardamise pärast, mis sai alguse kummardamise paigas – taevalikus pühamus.
Heidetud siia maa peale, nagu Ilmutuse 12 samuti kirjeldab, teotas Lutsifer „oma paljude süütegudega … oma pühamuid“ (Hs 28:18). Saatan ründab oma kahekordses lahingustrateegias nii Jumalat kui Tema ustavaid kummardajaid pühamus, ning rajab rivaalitsevad, võltspühamud.
Tagarääkimine ja sõda Eedenis
Pühakirja alguses on Lutsifer juba langenud ja ta hiilib ringi Eedenis. Kasutades mao kuju, õhutab ta maa peal samasugust moraalset konflikti, mille ta algatas taevases pühamus. Tema pesitsuspaik hea ja kurja tundmise puu otsas ei ole juhuslik.
1. Moosese 1. ja 2. peatüki keelekasutus annab mõista, et Eedeni aed oli taevase pühamu võrdkuju. Järgnev annab olulise sissevaate Eedenile kui pühamule, tuletatud teise pühamu ehitamise mustritest.
Me võiksime loetleda veel rohkem sarnasusi. Ent näib olevat selge, et Saatana rünnak Aadama ja Eeva vastu sünnib paigas, mis on maise pühamu kõige püham paik, „keset aeda“ (1Ms 2:9).3 Tema kohavalik püsib sama nagu taevaseski pühamus. Samamoodi tema strateegia, millega ta laimab Jumalat kui meelevaldset ja manipuleerivat. Saatana kuulujutt leiab viljaka pinnase ja suur võitlus saab osaks inimeksistentsist.
Väljaspool aeda
1Ms 3:15 teatab laienenud konfliktist ja lubab samas naise patuta seemnest ülimat võitu, seemnest, kes sureb vabatahtlikult inimese päästmise eest, nagu Ta purustaks mao pea. See ettekuulutus seob võitluse pühamu rituaaliga: Jumal riietas Aadama ja Eeva nahkadesse – see on viide loomade ohvrile (s 21). Selle puuduliku viigilehtedest riietuse asemel katab Jumal nad asendusrüüga. Nende vere asemel on valatud süütu ohvri verd. Teade Messia asendusohvrist on algus selgitusele, mis antakse Aadamale ja Eevale vastusena vaenlase laimule Jumala iseloomu kohta. See selgitab ka, kuidas Jumala troonisaalist, universumi keskusest, kõige pühamast paigast, ülima kummardamise paigast on saanud ohvrisüsteemi koht. Algse mässu paik on lõpliku taastamise koht.
Patuses olekus ei saa Aadam ja Eeva enam Jumalaga aias silmast silma kohtuda. Uueks kummardamise kohaks saab aiavärav. Ja just seal, nagu ka enne, mässab suur võitlus – jälle kummardamise pärast. Mürgitatud Lutsiferi uhkuse ja laimuga Jumala kohta, ei teeni Kain nii, nagu Jumal on ette näinud. Tema vastuhakk, nagu Lutsiferi puhul, viib vägivalla, isegi mõrvani. Kaini ja Aabeli loos on lahing väga jõuline: võtmeküsimuseks on kummardamine ja lahinguväljaks kummardamise koht, pühamu.
Võistlevad pühamud igal pool
Saatana jätkuvalt trotsiva võitluse lühike kokkuvõte võib sisaldada 3Ms 16, juutide pühamuteenistuse kõrgpunktis, mis vastandab Jehoova ja Asaseli, kosmilise võitluse protagonisti ja antagonisti; või Ii 1 ja 2, mis näitab vastase kauplemist jumalikul nõupidamisel (Ii 1:6; 2:1); või Sakarja raamatus, milles Saatan kui õel tunnistaja süüdistab pühamus Joosuat (Sk 3). Lunastusloos võitleb võlts tõelisega – otse rünnates, moonutades või võistlevate pühamutega, mis on sageli Jumala pühamuga märkimisväärselt sarnased, erinedes vaid kahe silmatorkava nüansi poolest.
Antiikse Lähis-Ida teised rahvad andsid oma pühamu paigutuses kummardajatele vaba juurdepääsu jumalikule ligiolule, kõige pühamale paigale. Jehoova pühamus oli see rangelt keelatud, ülempreester võis ainult kord aastas seal käia, rõhutades sellega järsku erinevust juutide teoloogias. Paganlikes pühamutes ei olnud arusaamist Jumala täielikust üleloomulikkusest ega inimese sünnipärasest rikutusest.
Pühamu rituaal toob esile teise olulise erinevuse. Kui paganlikes pühamutes toodi loomohvreid jumalate rahuldamiseks, siis iisraeli pühamus andis Jumal ise ohvri („selle ma olen teile andnud“ 3Ms 17:11), et lepitada iseenda viha. Need ohvrid viitasid Jumala eneseohverdusele Tallena – Tema Pojale, kes lunastab maailma patud.
Seega jätkas Saatan võltspühamutega Jumala laimamist, moonutades kahte olemuslikku iseloomustajat, mis ilmutasid Jumala iseloomu ja kummardamise tõelist sisu: Jehoova pühadust võrreldes inimese patususega ja Jehoova lepingu armastust, mis pakub asendust ja vahendajat, ehitamaks silda üle kuristiku, mis laiutab Tema pühaduse ja inimese patususe vahel.
Kosmiline sõda ja pühamu Uues Testamendis
Enda elu ja teenistuse, aga peamiselt siiski oma lunastava surma ja ülestõusmisega väljub Kristus suurest võitlusest võidukana. Kolgatal Jumal paljastas „valitsused ja meelevallad“, häbistas „neid avalikult, võidutsedes nende üle“ (Kl 2:15). Kolgata oli taevase pühamu altar (Hb 8:3–5; 13:10), kus Kristuse surm oli paasatalle sümboli täitumine (Jh 1:29), aga ka kõigi Vanas Testamendis kirjeldatud ohvriteenistuste täitumine (Ps 40:6–8; Hb 7–10). Väljunud lahingust võidukana, istub Kristus kuninga/preestrina taevases pühamus (Hb 1:3; 8:1).
Kosmilise sõja D-päev on möödas, ent V-E päev on alles ees [D-päev, ingl D-day, decision day – viide II maailmasõja Normandia lahingule, V-E day, Victory in Europe – viide II maailmasõja lõpule, tõlk]. Ta on istunud taevastesse paikadesse, „kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse“ (Ef 1:21). Antikristuse valitsus hõlmab perioodi D-päeva ja V-E päeva vahel, nagu Piibli prohvetikuulutuses kirjeldatud.
Suur võitlus: laiem tähendus
Terminil suur võitlus on pühamusõnumiga otsesem seos kui seitsmenda päeva adventistid ajuti on mõistnud. Kogu Pühakirjas on Jumala regulaarne protseduur enne katseaja lõpetamist viia läbi eeluurimiskohus, avada kõik raamatud läbipaistva aususega, mis viimaks vaigistab Saatana laimu. See on nii ajast, mil patt esimest korda taevasse sisenes –see on kokku võetud Hs 28. peatükis.
See kirjeldus järgib täpselt antiikse Lähis-Ida juriidilise kohtuistungi struktuuri. Sissejuhatuses näidatakse eeluurimiskohtu ühte eesistujat taevases pühamus („Issanda sõna ütles“ (s 12)); ajalooline eessõna võtab kokku kõik, mida Jehoova on langenud keerubi heaks teinud (s 12–15); sellele järgnevad tema vastu esitatud süüdistused (s 15–18), kohtuotsus ja karistus (s 16–18) ning viited kohtumenetluse tunnistajatele (s 17–19).4
Samasugune protseduur leidis aset pärast langemist – Aadama ja Eevaga, veeuputuse ajal, Paabeli torni juures ja Soodoma ja Gomorra linna kaasuses. Sama toimub advendieelses kohtumõistmises – Tn 7, Ilm 14. Jumal ei tule uurima mitte seepärast, et Ta vajaks seda, vaid seepärast, et Teda nähtaks õiglase ja ausana kõigis Tema otsustes. See on Tema vastus algsele laimule. Õeluse asemel näeme kõigil juhtudel, ja Tema kohtumõistmise keskmes, armu, mis soovib päästa need, kelle enda süü või üleastumine on nad kohtu alla toonud.
Kui võitlus laimu vastu, pikk ja kestev võitlus iseloomu pärast on lõpuks otsa saanud, jäävad vaid sõjaarmid – naelaarmid taevaste vägede ülemjuhataja kätes – kandma igavest tunnistust selle algse laimu valelikkusest, näidates, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, et hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
Richard M. Davidson on Andrewsi ülikooli Vana Testamendi interpreteerimise professor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 José Bertolucci, “The Son of the Morning and the Guardian Cherub in the Context of the Controversy Between Good and Evil” (Th.D. diss., Seventh-day Adventist Theological Seminary, Andrews University, 1985). Greg Boyd, God at War: The Bible and Spiritual Conflict (Downers Grove, Ill.: InterVarsity, 1997), lk 157-162, väitleb Bertolucci peamiste mõtetega.
2 Ellen G. White, Patriarhid ja prohvetid, orig lk 37, 38.
3 “Ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu“ (1Ms 2:9). Kõrbepühamu kõige püham paik asus täpselt õue lääneruudu keskel.
4 Ingliskeelne piiblitõlge King James Version nimetab neid kohtuprotseduure sageli võitluseks, eesti keeles kasutatakse sõna kohus (nt Miika 6:2).