Keset Ameerika Ühendriike, Missouri osariigis, asub väike linnake nimega Bourbon. Selles 1640 elanikuga linnakeses asub ka seitsmenda päeva adventistide kogudus. Just selles väikeses kirikus õppisin ma Jumalaga lähemalt suhtlema ning Teda paremini tundma. Kuidas see aga nii juhtus?
Olen sündinud adventistide perekonnas ning teadnud adventistide põhiõpetusi kogu elu. Olen enamjaolt ka alati püüdnud nende õpetuste järgi elada. Ometi ei olnud mul isiklikku, sügavat suhet Jumalaga. Umbes kaks aastat tagasi hakkasin üha sagedamini mõtlema sellele, et ka mina pean ükskord valima, kas ma soovin oma elu täielikult Jumalale pühendada või mitte. Ma tundsin, et ma pean saama välja sellest rutiinist, mis mul tookord oli, et kõike enda ümber olevat teise pilguga näha. Otsustasin suveks USAsse tööle minna ja palvetasin, et seal kohas, kuhu ma satun, oleks adventkirik.
Minu palvetele vastati, sest just seal, kus ma pidin tööle hakkama, oli väike adventistide kogudus. Juba minu esimesel hingamispäeval seal võeti mind soojalt vastu. Peale jumalateenistuse lõppu kutsus üks pere mind enda juurde lõunale. Selle pere liikmetest said minu parimad sõbrad sel suvel. See oli esimene kord, kui ma tõeliselt ootasin hingamispäevi ja kirikusse minekut. Hingamispäev oli iga nädala lõpus tõeliseks õnnistuseks. Kirikus ei olnud palju inimesi, võibolla 20–25. Kõik need inimesed olid üksteisega lahked ja hoolitsevad. Ei olnud ühtegi inimest, kes oleks hingamispäeva hommikul morni näoga kiriku uksest sisse astunud. Kõik olid justkui üks suur pere ja ma usun, et kõik tundsid, et nad on selles kohas oodatud.
Mind kaasati üsna pea ka koguduse töösse. Vahel lugesin palve enne korjandust, mõnikord täitsin mõnda teist ülesannet. Ma polnud varem osalenud niimoodi kiriku töös ning mul oli väga hea meel täita mulle usaldatud ülesandeid. Ükskord, kui pastorit ei olnud, rääkisin ma jutluse asemel Eestist ja kodust ning näitasin pilte projektorist seinale. Evelin (Nõmmik) saatis mulle fakte ja pilte Eesti adventkirikust ning Hellevi laulis isegi ühe laulu video vahendusel. Kõik ütlesid peale jumalateenistust, et neil oli väga huvitav kuulata.
Ma tundsin ennast tõesti selles kirikus justkui kodus. Sealne jumalateenistus oli minu jaoks kui osake sellest, mis kunagi taevas olema hakkab. Kunagi ei lahkunud kirikust keegi nii, et teda poleks märgatud. See poleks olnud lihtsalt võimalik. Mulle väga meeldis, et kui teenistus oli läbi saanud, siis pastor läks kiriku saali ukse juurde ning koguduse vanemad tõusid püsti ja liikusid vahekäiku esimeste pingiridade juurde. Inimesed hakkasid kõigepealt tõusma esimestest ridadest ja kätlesid kogudusevanematega ning seejärel peaukse juures pastori või pastori puududes selle inimesega, kes jutlust oli pidanud. See ei olnud vaid kätlemine, vaid midagi, mida tehti südamest ja rõõmuga. Tavaliselt soovis pastor kõigile midagi head ja ütles inimestele, et neid oli tore näha. Ja see kõik ei tundunud mitte ametlik, vaid siiras ja südamlik. Enamasti ei läinud inimesed peale kirikut laiali, vaid sõid koos lõunat kiriku juures. Kõik võtsid midagi kodust kaasa ja nii oli alati rikkalik toidulaud kaetud.
Ka teenistuse läbiviimine oli pisut teistmoodi kui Eestis. Kirikut ei alustatud mitte õppetüki õppimisega nagu meil, vaid kõigepealt kogunesid inimesed kirikusaali ja tervitati üksteist ning lauldi ülistuslaule. Ükskord me valisime ülistuslaulu osa laulud mitte tavalisest laulikust, nagu meil mustad laulikud, vaid pigem sellisest nagu meie kirikutes väikesed rohelised on. Selles oli nii lastelaule, mis enamusel peas olid, kui ka teisi rõõmsamaid, võib-olla natuke tempokamaid ja lihtsamaid laule. Kõik laulsid südamest kaasa ning tundsid laulmisest rõõmu. Kaasa lauldes tuli südamesse väga mõnus tunne. Ma arvan, et me oleme kõik Jumala lapsed ja võime laulda ka vanemas eas lastelaule ilma piinlikust tundmata. Igal juhul kõik nautisid kaasalaulmist. Peale ülistuse osa loeti tavaliselt mõni tervisliku toitumise artikkel või midagi teaduslikku loodusest – midagi, mis avardas silmaringi sellest, mis Jumal meie ümber loonud on. Peale seda mindi õppetüki juurde, mis kestis umbes 40 minutit, ning seejärel tuli taas juba kirikusaalis jutlus.
Peale kuu aega seal kirikus käimist tundus mulle, justkui oleksin seal kirikus kogu oma elu käinud. Ma tundsin, et kuulun sinna. See oli esimene kord minu elus, kui ma ei jätnud ühelgi korral kirikusse minemist vahele. See oli nädala tippsündmus. Ma mõtlen tihti, kuidas kõigil seal kirikus läheb ning aeg-ajalt saadame ka üksteisele kirju. Mind oodatakse sinna tagasi ja ma tõesti loodan, et saan kunagi neile külla minna. Kui ma isegi ei kohtu nendega enam seal kaugel Ameerikas, siis tean, et me võime kord olla taas üks suur pere ning tervitada üksteist taevaväraval.
Siim Vilumets on Tallinna I adventkoguduse liige. Ta töötab logistikuna.
In English