Ma elasin kuni 2001. aasta suveni Eestis ja töötasin siis aasta Norras lapsehoidjana (kuni 2002. suvi), kui kohtasin Oslos ühte ameeriklast, kes ütles, et USA on üks huvitavamaid kohti maailmas ja ma pean kohe kindlasti sinna paariks nädalaks minema. Ma ei võtnud alguses seda tõsiselt, aga siis hakkasin mõtlema, et miks mitte reisida ja maailmas seigelda. Kui ma 2002. aasta juunis Norrast koju Eestisse tulin, läksin USA saatkonda, et turistiviisat taotleda. Mul ei olnud mingit plaani sinna elama jääda, tahtsin lihtsalt reisida ja koju tagasi tulla, sest ma olin pärast keskkooli lõpetamist ühe aasta õppinud Tartu ülikooli Türi kolledžis keskkonnateadust, aga teisel aastal hoopis Tallinna ülikooli rekreatsioonikorralduse erialale üle läinud ja mulle väga meeldis seal. Ainuke probleem oli, et õppimine maksis tol ajal 24 tuhat krooni, mida mul ei olnud kuskilt võtta ja lootsin, et Norras teenin nii palju, et oma erialal jätkata.
Suureks üllatuseks andis USA saatkond mulle viisa neljaks kuuks ja juuli alguses olin ma teel Miami linna Florida osariigis, kust olin leidnud ühe perekonna, kes lubas mul enda juures elada, vastutasuks aitasin pereemal lapsi vaadata ja koristada. Kui esimesse USA piiripunkti sisenesin ja järjekorras seisin, kutsusid kaks suurt kasvu musklitega meest mind kõrvale ühte ruumi, kus mind ähvardati, et mind saadetakse Eestisse tagasi, kuna on teada, et tulin illegaalselt lapsehoidjaks. Ma hakkasin suurest hirmust nutma ja kinnitasin, et ma tahtsin ainult korra USAd külastada ja ainult aitan seda USA peret, ilma et saan raha nende käest koristamise või lapsehoidmise eest, sest nende juures elamine, toit ja hügieenitarbed on mu ainuke palk. Nad lugesid mulle ranged sõnad peale ja ähvardasid veel paar korda ning lasid siis minna. Tol ajal ei teadnud ma eriti midagi inimeste orjakaubandusest, mis levib maailmas nagu vähk ja et ma oleks väga kergelt võinud langeda selle kaubanduse ohvriks. Need hirmuäratavad tollimehed tegelikult kaitsesid mind ja tegid kindlaks, et mind ei oldud petetud inimorjanduse küüsi. Tagantjärele olen neile väga tänulik.
Esimesed tunded Miamis olid väga ”niisked ja palavad”, vastavalt kliimale. Ma ei saanud aru ei sellest, miks õhukonditsioneer peab kogu aeg külma õhku maja sees puhuma, ega sellest, miks mitte kuhugi ei saa minna jalgsi. Ma ei saanud õues niiskuse ja palavuse tõttu hingata ja õhukonditsioneeri õhk oli väga ebamugav ning üldse mitte nii värske kui meil Eestis õhk õues. Rohi õues oli kare ja valus minu Eestis paljajalu ringi joosta armastavatele jalgadele ning söögid ei olnud üldse värsked ja tõelised, nagu minu vanaema aiast korjatud puuviljadest ja köögiviljadest valmistatu. Kuigi mulle meeldisid palmipuud ja päike ja soojus ning uus ja huvitav ümbrus, oli see eluviis mulle paari kuu pärast nii vastumeelne, et olin otsustanud nii kiiresti kui võimalik tagasi Eestisse tulla. Lennupiletid olid broneeritud 30. novembriks 2002 ja ma ei jõudnud seda kuupäeva ära oodata.
Siis aga juhtus midagi, milleks minu lihtsameelne ja naiivne eesti väikelinnatüdruku hing üldse valmis polnud. Ma olin sõbrunenud paari ameeriklasega ja nemad veensid mind, et ma pean proovima USAsse kooli minna. Nad olid nii veenvad, et ma andsin avalduse USA immigratsiooniosakonda üliõpilase viisa taotlemiseks. See võttis nii kaua, et minu sealolek venis mitu kuud pikemaks kui novembri lõpp. Kui märtsis 2003 tuli eitav vastus, olin ma juba kliima ja sealsete sõpradega nii harjunud, et jäin 2003. aasta suveni, mis oli immigratsiooniameti poolt kehtestatud absoluutselt viimane aeg USAst lahkumiseks.
Mis aga pärast seda juhtus, on liiga keeruline ja tagasi vaadates raskesti usutav isegi mulle endale, nii et ma ei hakka detailselt kirjutama. Kohtasin ühte USA noormeest (Albert Ramos), juunis abiellusime advokaadi kontoris. Minu nimi ei olnud enam Eva-Liis Kamat vaid hoopis Eva L. Ramos (nad panid Liis minu kesknimeks ja kesknimed lühendadatkse esitähega). Juunis sain Florida juhiload ja 2003. detsembris tööloa. Minu ema ega kogudus ei pidanud seda abielu õigeks, aga ma olin noor, seiklushimuline ja uudishimulik ega kartnud mitte midagi, kuigi ma teadsin väga hästi, et see kõik oli minu usuga vastuolus. Hakkasin tööle ja harjusin Miami kliimaga. Igal nädalal käisime Albertiga erinevates randades, olin pruun nagu pähkel ja inimesed mõtlesid, et olen pärit Brasiiliast. Panin tähele, kuidas tänu päiksele oli minu tõsine ja introvertne/melanhoolne iseloom muutunud rõõmsamaks ja avatumaks ja kuidas kõik olid sisse võetud minu aktsendist. Aastatega on mu inglise keel paremaks muutunud, aga raske aktsent ei ole kuskile kadunud. Pärast Alberti luhtunud sõjaväkke minemise plaane, kui elasime kuus kuud Georgia osariigis Fort Benningi sõjaväebaasis, tulime tagasi Miamisse ja meie abielu kukkus kokku, mis polnud tegelikult ootamatu. Me abiellusime 2003 ja lahutasime 2006.
Ma olin Ameerika eluga nii ära harjunud, et ma ei julgenud Eestisse või Euroopasse enam tagasi tulla, sest kogu oma täiskasvanud elu ja töö olin olnud USAs. Plaanisin Miamisse jääda ja seal paremat tööd leida, et üksi hakkama saada, aga kuna ma hispaania keelt ei osanud (Alberti isa oli küll Kuubast pärit, aga Albert ei osanud hispaania keelt), läks tööotsimine luhta. Uurisin USA lennuväkke minemise tingimusi ja pärast Alberti ähvardusi minu elule ja Jumalalt kindlustava tõuke saamist otsustasin, et lennuvägi annab mulle turvalisuse (elamine esimesed 2 või 3 aastat baasis, kus on valvurid väravates jne), rahalise kindluse (tervisekindlustus, mis maksab USAs palju, on lennuväes tasuta ja palk on normaalne) ning kolib mind ära Miamist, kus mul polnud enam turvaline elada.
Esimesed treeningud lennuväes on San Antonio linnas Texase osariigis ja siis viiakse kõik erinevatesse linnadesse ja osariikidesse vastavalt, kus nende töö, treening ja õpe toimub. Tänu sellele, et ma sain lennuväe eksamitel väga head tulemused, anti mulle valik saada lennuväe meditsiinivaldkonda ja minu üllatuseks anti mulle minu valik number üks – apteekri abiline (pharmacy technician). Mul läks lennuväes algusest peale nii imeliselt hästi, et teadsin: nende õnnistuste taga on ainult Jumal ise. Mind valiti 654 lennuväe baastreeningu lõpetajast kõige paremaks naislõpetajaks ja sain teisi auhindu (minu 1,5 miili või 2,4 km jooksu aeg oli 9 minutit 12 sekundit). USA sõjavägi jaguneb maaväeks, lennuväeks, mereväeks, piirivalveks ja paar eri üksust, mida ma eesti keelde ei oska tõlkida. Lennuvägi on kõige parem naistele. Apteegi assistendi õpe läks mul samuti väga hästi. Keegi ise ei saa valida, kuhu osariiki ja mis baasi nad tööle saadetakse, minu ebameeldivaks üllatuseks saadeti mind Louisiana osariigi põhjaossa, kus ei ole ei merd lähedal ega ühtegi hinge, keda ma oleks tundnud. Olin väga nördinud, aga kõigile minu pisaratele vastupidiselt on see koht pöördunud hoopis suureks õnnistuseks. Adventkirik on siin konservatiivne (aga mitte halvas tähenduses ega ekstreemses mõttes) ja Ellen White’i ei pühita vaiba alla. Esimesel hingamispäeval kohtasin vanemat prouat, kes on eestlane ja kelle nimi lapsepõlves oli Eve Helin Nei, ta on Eduard Nei tütar. Eduard Nei oli üks adventkiriku pastoreid Eestis, enne kui ta perega Teise maailmasõja ajal USAsse põgenes. Eve Helini nimi muudeti siin Evieks. Ta on abielus norralase Alvin Astrupiga. Lasin siin end uuesti ristida, kuigi minu ristimine Rein Käsu poolt Eesti järves oli kõige ilusam hetk minu elus ja siin USAs kiriku ristimisbasseinis ristimine kahvatus selle kõrval.
Pärast vanemlennuväelase auastme saamist lubati mul lennuväebaasist välja kolida ja kuna minu unistus on lapsepõlvest saadik olnud elada väikses majas metsa serval, palusin Jumalat, et kui see on Tema tahtmine, juhiks Ta mind õigesse kohta. Kiiremini kui ma oskasin oodata, tuli vastus. Üks perekond kirikus elab suure maatüki peal, kus nende suure maja kõrval, kus nemad elavad, on teine väike maja (umbes 100 meetrit eemal), mida nad välja rendivad. Ja see väike maja on metsa serval! Olen siin neli aastat elanud ja nii tänulik Jumalale tuhandete õnnistuste eest, millega Ta mind on üle külvanud. Üks nendest õnnistustest oli ka bakalaureusekraadi kaitsmine, mida ma nii kaua olen taga ajanud ja proovinud saada.
Olen selgelt aru saanud, miks just Louisiana ja see lennuväebaas oli mulle parim koht ja miks mind pandi just siia ja mitte kuskile mujale. Teinekord tulevad vastused meie südames olevatele mõistatustele ja küsimustele aastaid hiljem, teinekord mitte iialgi siin elus enne Jeesuse tulekut, aga vastused on olemas ja Jumal näeb juba aastaid ette, mis on meile parim ja Ta plaanib ette mitmeid aastaid, mis meiega juhtub. Lennuvägi ega ükski teine sõjaväeosa ei ole enamikul juhtudel adventistidele sobilik, hingamispäeva tõttu, aga teinekord kasutab Jumal ootamatuid kohti ja meetodeid, et meid muuta ja valmistada taevaks. Minul on olnud paar korda hingamispäeva pärast probleeme, aga ei midagi tõsist tänu sellele, et meie apteek on nädalavahetustel alati suletud.
Kuna mul oli tõsine jalavigastus, mille sain Maranatha misjonireisil Portugalis, oli mul kaks jalaoperatsiooni ja selle tõttu otsustati mind lennuväest eelmisel aastal vabastada, aga kuna teine operatsioon andis üllatavalt head tulemused ja ma olen võimeline käima ja natuke isegi jooksma, muutsid nad meelt ja ma pikendasin oma lepingut lennuväega.
Minu elu siin USAs on olnud väga huvitav seiklus Jumalaga, kuigi olen teinud palju vigu ja kurvastanud Teda mitmeid kordi. Olen saanud reisida USAs, ning Costa Ricas ja Kanadas. Igatsus on reisida ka Euroopas rohkem ja Euroopasse tagasi tulla, aga ma olen ohjad andnud üle Jumalale ja lasen Temal kui minu ülemkindralil mulle käske anda. Lennuväe meditsiinitöötajad nagu mina, ei tohi sõjas relvi kanda, õnneks, sest ma ei ole suur relvahuviline. Minu apteek täidab igal nädalal umbes 4000-5000 retsepti ja meil on baasis kaks apteeki, kus kõik lennuväelased ja pensionile jäänud sõjaväelased saavad oma rohud tasuta. Meil on siin 40 ruutmiili ilusaid metsi ja järvesid. Louisianal on tohutu sügav ja huvitav ajalugu. Ma olen siin nii sisse elanud, et kuigi ma igatsen Eestit ja Euroopat, ei oska ma oma elu teisiti praegu ette kujutadagi. Jumal kinkis mulle ka imearmsa kassi, kelle nimi on Miisu ja kes on mulle seltsiliseks siin võõral maal. Abielluda ma enam ei kavatse, aga kui Jumal mind tagasi Eesti või Euroopa poole juhib, olen valmis end pühendama milleks iganes Tema mind kutsub, sest “eestlane olen ja eestlaseks jään ja eestlane olla on uhke ja hää!“
Eva-Liis Ramos
In English