Jõuludeni on jäänud veel loetud päevad. Igal aastal on nad olnud veidi erinevad. Minu mällu on kõige eredamalt sööbinud 1974. aasta jõulupüha, mil olin 14-aastane. Otsustasime koos sõbraga minna jõululaupäeval luteri kirikusse (ma ei olnud tollal kirikuinimene). Selles plaanis oli midagi salapärast. Me polnud varem kirikus käinud, teisalt oli see midagi sellist, millega saime näidata oma protesti nõukogude võimu vastu. Olime mõlemad eestimeelsed.
Ilm oli külm. Sõitsime Tartus bussiga Peetri kiriku juurde. Buss oli rahvast puupüsti täis. Kiriku juures enamik inimesi väljus ja suundus pühakotta. Sama kordus järgmiste bussidega. Rahvahulk lausa voolas kirikusse. Uksel seisid kaks silmnähtavalt end ebamugavalt tundvat naisterahvast (ilmselt kooliõpetajad, kes pidid takistama õpilaste kirikusseminekut). Lõpuks oli kogu kirik rahvast puupüsti täis. Toimus jumalateenistus. Jutlusest, mis seal räägiti, ma eriti aru ei saanud, aga emotsioon oli tugev. Mõtlesin, et Jumal on tõesti olemas.
Pärast teenistuse lõppu suundus kõik see vägi kalmistule haudadele küünlaid põlema panema. Oli hingemattev vaatepilt näha kalmudel põlevate küünalde valguse peegeldumist härmatanud puude okstelt. Kogu kalmistu hiilgas sellest valgusemängust.
Liikusime koos väiksema rahvahulgaga sellesse kalmistu ossa, kus asus Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi kalm. Seal ootasid rahvast fotoaparaatidega KGB mehed, kes aeg-ajalt pildistasid inimesi. Kuid kedagi kinni ei võetud, ka neid mitte, kes valjuhäälselt nõudsid vabadust Eestimaale. Keegi naisterahvas, kes ütles end olevat Kuperjanovi sugulane, keelitas rahvast koju minema, aga erilist mõju see rahvale ei avaldanud. Olles tükk aega seda melu jälginud, otsustasime koju minna.
See emotsionaalne kogemus äratas minus huvi kirikute vastu ning andis julguse nende ustest sisse astuda. Hakkasin külastama erinevaid Tartu kirikuid ja ükskord sattusin ka adventkirikusse, aga see on juba teine teema. Praegu, olles juba 35 aastat koguduseliige olnud ja teades jõulude mittekristlikust taustast üht koma teist, võin tunnistada, et Jumal kasutab erinevaid võimalusi ja vahendeid inimesi enda juurde tõmbamiseks.
Nüüd, kui meie maal on vabadus, ei tule inimesed nii massiliselt kirikusse kui tollal. Nad liiguvad hordidena kaubanduskeskustes. Aga siiski, sel ajal on nende südamed avatumad teiste inimeste hädadele ning annetatakse märkimisväärseid summasid erinevate heategevusprojektide elluviimiseks.
Minu igatsus on, et Eestimaa kirikud oleksid inimesi samamoodi täis nagu minu nooruspõlves, kuid mitte ainult jõulude ajal, vaid igal nädalalõpul. Et Eestimaa inimeste südametes leiaks aset üleüldine meeleparandus.
On jõuluaeg – soovide aeg.
In English