Kui ma hakkasin kohtuma ühe adventistist noormehega ja tutvusin põgusalt tema pere ja sugulastega, teadsin ma kindlalt, et ma tahaksin teda enda laste isaks. Ja lastele mõeldes keerles mu peas küsimus: ”Kas ma tahan oma last kasvatada nii, nagu mind on kasvatatud?” Mida teeksin ma kindlasti teisiti ja mida ehk samamoodi? Ma leidsin ühe lihtsa tõe: ma ei saa oma lapsi kunagi kasvatada nii, nagu on seda minu vanemad teinud või minu vanavanemad oma lastega. Sest nende elus ei olnud Jumalat. Minu lapsepõlves ei räägitud kodus piiblilugusid ja palvetamine ei olnud kellelgi esikohal. Nüüd, olles usklik ja lapsevanem, tekkisid mul mingil hetkel hirmud, kuidas oma last juhtida ja kasvatada, et ta oleks Jumalale suur õnnistus! Väga raske on ette kujutada kasvatust, kui sa ei ole oma kodus Jumala sõna kuulnud. Esialgu ma mõtlesin, et ma jälgin, mida teevad adventistid minu ümber, kuidas nad oma lapsi kasvatavad, karistavad, tunnustavad ja kuidas Jumalast räägivad, et see oleks ka tasakaalus nende eluga.
Õigel hetkel sattus mu kätte juhuslikult ämma antud raamat, ”Lapsevanem Jumala juhtimisel”. Ausalt öeldes olin ma ammu oodanud nii konkreetse pealkirjaga raamatut enda öökapile. Ja järelikult Jumal kuulis mu mõtteid ja kandis selle raamatu mu ette vägagi ootamatul ajal.
Raamat räägib Sally Honbergeri võitlustest iseendaga, oma mõtetega ja tunnetega, mis on seotud tema laste kasvatamisega ja tema kogemused on abiks kõigile lapsevanematele. Olen õppinud koolis ka pedagoogikat ja kasvatusfilosoofiat ja oma vanu konspekte sirvides lugesin, et lapse iseloomu saab lapsevanem kujundada kuni lapse 3aastaseks saamiseni. Aga kuidas? Kuidas seda siis teha? Sellest polnud mu konspektis ühte ainsatki sõna. Seda raamatut lugedes ma ootasin alguses konkreetseid võtteid, mida kasutada oma lapse peal. Näiteks sõnakuulmine, enda kehtestamine, karistamine. Ootasin justkui seda, kuidas oma lapsele n-ö koht kätte näidata ja talle märku anda, kes on peremees ja kelle sõna ja tahtmist tuleb täita. Õnneks see raamat tõestas vastupidist ja avas mu silmad ja mõtted nii mõneski küsimuses.
Me ei tohi usaldada oma tundeid. Saatan paneb meile valesid mõtteid pähe ja üritab meid mõjutada. Jumalat peab usaldama. Ja leidma aega iga päev oma tegemiste, toimetuste ja lapse kõrvalt. Võtta aega enda ja Jumala jaoks. Rääkida Jumalaga ja palvetada Tema poole, et Tema juhiks täna meie tegemisi ja oskusi oma lapse kasvatamisel. See raamatu mõte tuletas mulle meelde, et ma ei peagi üksi hakkama saama ja muretsema kogu aeg, kuidas ja millal jne, tuleb lihtsalt aeg maha võtta, rahuneda (just nagu osad lapsevanemad kasutavad oma lastel aeg-maha-meetodit, peaksime ka meie nii JUMALAGA TEGEMA) ja mõelda ja arutleda Jumalaga. Ma olen avastanud, et see tõesti toimib. Kui sa ärkad hommikul lapsest tund aega varem üles, sätid end valmis ja siis suhtled üksi koos Jumalaga, valmistad enda päevaks ette ja siis kui su põnn juba ärkab, oled sa end juba ise päevaks ette valmistanud ja samas tekib päevas kindel ajakava, kindlus.
Teine hea mõte raamatust minu jaoks oli see, et alati ei tasu kuulata teisi inimesi ega usaldada iga ütlust või mõtet. Meie lapsed on kõik erilised ja erinevad. Kui keegi ütleb: “Näed, ta ei tee nii.” “Appikene, ta ei oska veel seda,” siis need mõtted panevad lapsevanemad rohkem muretsema ja sundima oma lapsi tegema midagi sellist, milleks nad pole veel valmis, kasutades meetodeid, mis lapsele ei sobigi. Kui me teeme oma laste peal asju, mis on kellegi teise mõtted, ja kui me üritame oma lastes neid ideid rakendada trotsi, tempo ja suure murega, siis ei ole lapsed nii vastuvõtlikud ja laps tunnetab ära vajaduse, kas midagi on tehtud tegemise pärast või on sellel ka sisu. Sally rõhutab, et kõige olulisem on iga kord mõelda: ”Kas Jumal teeks nii?” Kui lapsevanem ärritub ja valab viha oma lapse peale, kas Jumal teeks nii? Kuidas karistaks Jumal lapsi? Me peame õppima lapsevanematena kuulama Jumala häält. Ta on igal hetkel ja igas situatsioonis meie kõrval. Me peame lihtsalt oskama kuulata ja ära tunda Jumala hääle, mis juhib meid tegema õigeid tegusid ja otsuseid. Me peame teadlikult Jumala jaoks aega võtma, et ise ennast hinnata, ja koos Jumalaga arendama endas oskusi, mis on haavatavad ja nõrgad.
Väga huvitava näitena mõtestasin enda jaoks lahti ühe teema, mis mind ennast puudutas: KANNATLIKKUS. Just see, et me tahame, et meie lapsed oleksid juba tublid, saaksid asjadest rohkem aru, kuulaksid rohkem sõna. Tahaks kõike ruttu ja kohe ja muretseme aina enam, kui soovitut ei juhtu. Kus on ka meie, lapsevanemate kannatlikkus? Oleksime justkui ise lapsed, kes kannatamatult trambivad jalgu ja nõuavad lapsevanemalt midagi. See on ju täpselt samasugune käitumine? Aga ka meil on vaja õppida kannatlikkust. Meie vajadus on lasta Jumalal end juhtida. Ootamine suurendab kannatlikkust, rahulolevat meelsust ja Jumala usaldamist (Jaakobuse 1:4).
Kas ma juba rakendan midagi raamatust õpitut?
Ma ei ütle, et ma selle raamatu täies mahus oleks juba omandanud, aga muutus minus toimub vähehaaval. Kõige raskem on järjepidevalt aja maha võtmine Jumala jaoks. See nõuab jõupingutust, aga küll on hea tunne, kui saab päevas see jõupingutus tehtud ja rääkida Jumalaga kui sõbraga oma muredest, probleemidest ja arutledes temaga, mida ja kuidas edasi….
Lapse kasvatamise juures tuleb teha suur muutus enda südames. See muutus tähendab ENDA tahtest loobumist ja Jumala tahe vastuvõtmist selle asemele.
Need on mõtted, head tõekspidamised, mida ma sellest raamatust enda jaoks korjasin! Jah, ma ei saanudki siit konkreetseid nippe, AGA ma sain siit MEELDETULETUSE: sa ei pea kõike kasvatusraamatutest rakendama oma lapse peal, sa ei pea kuulama teiste nõuandeid kasvatuse kohta. KUULA JUMALA HÄÄLT OMA SÜDAMES JA SA SAAD VASTUSED OMA LAPSE KASVATAMISE KOHTA! See on see hääl, mida iga lapsevanem tahab kuulda iga päev enda südames!
Jumala ligiolekut kõikidele lapsevanematele!
In English