Tunnistan ausalt, et see on ebameeldiv vaatepilt: näljapaistetusest punnis kõhud, läbi hapra naha turritavad ribikondid, kärbsed ronimas laste nägudel, kes on nende eemalepeletamiseks liiga jõuetud. Teise inimese piinarikas nälgimine pole saade, mille vaatamiseks sa end teleri ette sätid – kes teeks seda? – ent siin ta on, ootamatult sinu elutoas. Käed keelduvad järgmist popkornisuutäit suhu viimast, sest sellise reklaami ajal näib söömine kohatuna. Ent 30 sekundi pärast on need pildid ekraanilt kadunud ja elu võib pöörduda oma normaalsesse rütmi – kui maailmas, kus miljonid inimesed surnuks nälgivad, ikka on olemas selline asi nagu normaalsus. Mõne tühipalja sekundi pärast on sul nähtu juba meelest läinud.
Iroonilisel kombel üritab juba järgmine reklaam suure tõenäosusega sulle maha müüa toitu, mis lõppkokkuvõttes lühendab su eluiga, kuna on liiga kalori- või rasvarikas.
Oleks liialdus väita, et läänelikud meediatarbimisharjumused on teinud meist sotsiopaadid – inimesed, kel südametunnistus täielikult puudub. Hiljutine toetusavaldus 68-aastasele piletikontrolörile Karen Huff Kleinile, keda põhikooliõpilased julmalt mõnitasid, kinnitab mulle, et mitte kõik ei ole veel kadunud. Metsistunud lapsed lasid tema aadressil 10 minuti jooksul kõlada trükimusta mittekannatavaid roppusi, viies naise pisarateni. Salvestise oma pöörasest teost riputasid nad YouTube’i, arvates, et see kvalifitseerub meelelahutusena. Avalikkus sattus aga raevu ja keegi südamlik meesterahvas Torontost alustas rahakogumist, et Karenile puhkusereis kinkida. Tema eesmärgiks oli koguda 5000 dollarit, kuid käesoleva artikli kirjutamise ajaks oli annetatud juba 700 000 dollarit. Võib-olla on meie kultuuriruumi siiski jäänud veel veidi inimlikkust.
Ometi on meil põhjust muretsemiseks. See, kuidas me 21. sajandil informatsiooni seedime, on mõjutanud mingil moel meie kollektiivset südametunnistust. Me teame, et pildid nälgivatest lastest kaovad 30 sekundi jooksul. Me suudame end lülitada selleks ajaks ooterežiimile ja mitte midagi ette võtta. Tegeliku eluga kokku puutunud, pole see aga enam nii lihtne.
1980ndatel kirjeldas Neil Postman meisterlikult uute meediavormide mõju inimeste mõtteviisile. Trükipressi leiutamine näiteks tähendas seda, et me ei pidanud enam nii paljut meeles pidama. Televisiooni tulek koos oma lühikeste klippide ja hoolikalt koostatud pildijadadega on meid mõjutanud palju sügavamalt – ja negatiivsemalt – kui trükikunst. See on meid muutnud oluliselt tundetumaks puuduse ja kannatuste suhtes:
„„Nüüd ... sellest“ on raadio- ja teleuudistes tavaline väljend, mis osutab, et äsjakuuldul või -nähtul pole mingit seost sellega, mida kuuldakse või nähakse järgmisena, ega üleüldse millegagi, mida inimene võiks edaspidi kuulda või näha. See väljend on vahend, mille abil kinnitada tõsiasja, et maailm, joonistatuna kiirustava elektroonilise meedia vahendusel, ei ole ei korrastatud ega oma tähendust ja seda pole vaja tõsiselt võtta. Mitte ükski mõrv pole liialt jõhker, ükski maavärin liialt hävitav, ükski poliitiline prohmakas liialt kulukas – kusjuures kuni pisiasjadeni, mitte ükski punktitabel spordis nii häiriv ega ilmateade liialt hirmutav – et seda poleks võimalik kustuda meie mälust uudistelugeja sõnadega: „Nüüd ... sellest.“ Uudistelugeja peab silmas seda, et olete juba piisavalt ühe teema üle mõtisklenud (nii umbes 45 sekundit) ja te ei tohiks sellega haiglaslikult kaua (ütleme näiteks 90 sekundit) oma pead vaevata ning peaksite nüüd oma tähelepanu pöörama järgmisele uudiste- või reklaamilõigule.“1
Me oleme teinud end võimeliseks – aga võib-olla hoopis võimetuks – imama suuri koguseid õudustäratavat informatsiooni. Postman rääkis meile televisioonist, kuid internet ei ole asja paremusele pööranud. Kui oled lõpetanud Saddam Husseini poomise või Daniel Pearli pea maharaiumise2 või siis turvakaamera salvestatud kohutava kuriteo või õnnetuse vaatamise, pakutakse sulle otsemaid 10–20 teist sarnast videot kiireks pääseteeks meelele, mis ei soovi analüüsida äsjanähtud õudust. Hiireklikiga on võimalik muuta kannatused meisse mittepuutuvaiks.
Nähtu kiire meeltest tõrjumine, meie tinglik vaimne õlakehitus võib olla kaitsemehhanism tohutu infotulva eest, mis 21. sajandi inimest ründab. Richard Alleyne’i, ajalehe The Telegraph teadusuudiste reporteri sõnul võtame me iga päev vastu viis korda enam informatsiooni kui 1980ndate keskel, mil Postman oma raamatu avaldas. Ent me mitte ainult ei võta vastu tohututes kogustes infot, vaid Alleyne osutab, et „iga päev tekitab keskmine inimene kuue ajalehe jagu informatsiooni võrreldes kahe ja poole leheküljega 24 aastat tagasi, mis teeb ligi 200-kordse kasvu.“ Milline võiks siis olla infoterakeste koguarv, mis planeedil Maa tiirleb? Ligikaudu 315 korda suurem nimetatud planeedi liivaterade koguarvust.3
Meil on infot rohkem kui oskusi sellega midagi peale hakata ja seetõttu oleme sunnitud õppima suurt osa sellest ignoreerima. Väikese harjutamise tulemusel suudab inimmeel selles osas märkimisväärseid tulemusi saavutada. Sa võid harjutada end isegi sööma ajal, mil näidatakse noid nälginud, paistes kõhtudega lapsi.
Vähese vaevaga on võimalik end absoluutselt kõige suhtes tundetuks muuta. Mõni aasta tagasi lugesin, kuidas reageerisid Charles Spurgeoni evangeelsetel koosolekutel osalejad tema kirjeldusele ristilöömisest: inimesed hakkasid avalikult nutma, mõned tõstsid sõna otseses mõttes protesti sellise kurjuse vastu. Teised tulid järgmisel päeval tagasi tumedate silmaalustega: nad olid öö otsa magamata, kuna ei suutnud peletada mälust pilte Kolgatast.
Mind pani see mõtlema: miks ei näe me tänapäeval lääne inimeste juures samasugust reaktsiooni? Kas on võimalik, et pärast seda, kui oleme oma aega filmide ja telesaadete vahendusel sisustanud sadade ja tuhandete julmade tapmistega, oleme muutnud end võimetuks reageerima kurjusele ristil? Olen sageli mõelnud, kas kuradi eesmärk meile lusikahaaval meelelahutuse sildi all seda tohutut kurjust sisse söötes on olnudki meie moraalse tundlikkuse hävitamine. Ma arvan, et võibolla on sellel veel üks põhjus. Kui sa veretoidul kasvades oled harjunud sadismi ja vägivallaga, siis võid sa juba olla tundetu tajuma, milliste tegudeni viis kurat meid Kristuse ristilöömisel. Mingi inimene suri ebaõiglast ja julma surma? Ma olen seda varemgi näinud. Tegelikult olen ma näinud hullemaidki asju.
Kuidas on aga lugu kaotsiläinute appihüüetega? Kas meid on võimalik muuta tundetuks ka nende suhtes?
Ajal, mil töötasin telesaates „It Is Written“ [Kirjutatud on], helistas mulle kord tuntud meelelahutustegelane. Kui aus olla, siis nähes laual sõnumit tema telefoninumbri ja palvega tagasi helistada, pidasin seda naljaks ning oleksin peaaegu jätnud helistamata. Üks mu tiimikaaslastest kinnitas siiski, et tegu pole naljaga – ta oli ise selle kõne vastu võtnud – ja ma helistasin. Number oli õige.
Kõnelesime temaga poolteise tunni vältel kõigest, alustades kristluse olukorras Ühendriikides ja lõpetades isiklike eestpalvetega. Ent kusagil jutu see ütles ta midagi, mida ma pole suutnud unustada. „Kuula mõnikord hard rock’i laulusõnu,“ ütles ta mulle. „Paljud neist lauludest kujutavad endast kaotsiläinute appihüüdeid.“
Enne pöördumist olin ma üpris püsivalt toitunud just sedalaadi muusikast, kuid pärast ristimist polnud ma selle peale suurt enam mõelnud. Kõne lõppedes otsisin välja mõned lood, mida olin noorukina kuulanud – ja sel mehel oli õigus. Paljud neist olid kaotsiläinute appihüüded. Õhukese hedonismi ja seksuaalse lodevuse kihi all peitusid end abituna tundvate, Kristuseta inimeste abipalved. Nende muusikas kõlas ehtne hingevalu. Selles esitati raskeid küsimusi inimkannatuste ja ebaõigluse kohta. Seal kõlas meeleheide ja lootusetus.
Miks ma polnud seda kunagi varem märganud?
Päris kindlasti ei soovita ma kellelgi nüüd tormata iTunes’ist alla laadima muusikat, mille koht ei ole kristlase kõvakettal, ka mitte uurimustöö eesmärgil – see tegevus on vaimulikus mõttes üpris viljatu. Meile on piisava selgusega soovitatud mitte tegelda „tühjade asjadega“.4 Mind lihtsalt häiris asjaolu, et ehkki olin varem seda muusikat kuulanud ja teadsin väga hästi sõnu, ei tulnud mul kristlasena kordagi mõttesse vaadata tagasi ega märgata, et olin kuulanud vastuseid otsivate kadunud inimeste muusikat.
Oletan, et ühelt poolt olin ma oma endise elustiili täielikult hüljanud ja edasi liikunud, mis on ju iseendast hea. Ma ei süüdista end selles, sest asudes Kristuse poolele, oli möödapääsmatu oma elus neist asjadest vabaneda. Ometi paneb mind samas mõtlema tõsiasi, kuivõrd sageli me ei märka kadunud inimesi. Kas meid ongi muudetud võimetuks neid märkama? Neid tähele panema? Kas me suudamegi niisama lihtsalt nende olemasolu unustada?
Paulus kirjutab, et viimseil päevil tuleb „raskeid aegu“, ja kirjeldab seejärel patu poolt täielikult tundetuks muudetud maailma. „Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud“ (2Tm 3:1-3).
Päris täpne tänapäeva maailma kirjeldus. Me oleme asjatundjad selles osas, kuidas hädade, valu ja kannatuste teemast välja lülituda. Aastakümnete pikkuse harjutamise tulemusel oleme võimelised mängleva kergusega selle kõik endast eemale lükkama.
2006. aastal ootas Michael Steinberg New Yorgi metroos rongi. Ootamatult ründas teda vaimuhaige mees, mõlemas käes käsisaag. Mees oli leidnud need veidi eemalt maast, kuhu ehitustöölised oma töövahendid olid käest pannud. Michael hüüdis appi, kuid ehitustöölised ei liigutanudki end. Ta räägib nõnda:
„Inimesed [ehitustöölised] kuulsid mind. Nad lihtsalt vaatasid. Nad ei teinud ühtki liigutust, et mind aidata, ja see häiris mind kõige enam. Ma anusin, et keegi kutsuks kiirabi ja aitaks mul sellest mehest vabaneda. ... Mitte ükski töölistest ei tulnud mulle ligidalegi, et vaadata, kas ma olen elus. Nad lihtsalt jätkasid oma tööd.“5
Kas nad ei kuulnud tema appihüüdeid? Või nad otsustasid mitte kuulda?
Küsimus, mille peaksime endale esitama on: kui sageli meenuvad meile kaotsiläinud – need, kes lähevad Kristuseta hauda? Kas me märkame neid? Kui tihti me kogudusekohustusi täites reaalselt neist kõneleme? Kui meile antaks lugeda koguduse nõukogu (või mõne muu koguduse osakonna) viimase koosoleku protokolli, kas oleks seal neid mainitud? Kui jah, siis kui suur osa ajast oleks pühendatud nende inimeste leidmiseks? Mida räägib koguduse eelarve meie soovist nendeni jõuda?
Mõtlen mõnikord: kui võiksime näha saada taevas toimuvate koosolekute protokolle ja neid enda omadega võrrelda, kas leiaksime neis erinevusi? Millegipärast kahtlen, et inglid koosoleku ajal hiljukesi laua all oma Facebooki kontot uurivad või järgmist tööpäeva planeerivad, sest kõik, millest sealseil koosolekuil räägitakse, on kiireloomuline ja igavikuliste tagajärgedega. Tegu on Isanda ettevõtmisega. Ma ei usu, et neil koosolekuil leidub igavaid hetki või triviaalseid päevakorrapunkte ega ka üleolevat teistele koha kättenäitamist või püüdu iga hinna eest muljet avaldada. Kujutle, et sul oleks võimalus näiteks ühel õhtul seal viibida. Kogemus oleks tõenäoliselt vapustav.
Seejärel aga kujutle üht inglit osalemas mõnel meie koosolekul. Milliseks kujuneks arutelu, kui teda endi hulgas istumas näeksime? Kuidas muudaks see meie päevakorra prioriteete? Kas meil oleks piinlik tema kuuldes oma päevakorrapunktide üle arutleda või jätaksime selle arutelu hoopis ära? Kui palju aega kulutaksime me sellises olukorras arutlustele demograafiliste uuringute teemal või selle üle, kes mida teha tohib või siis kurtmisele igavate jumalateenistuste üle? Kas me paistame nendena, kes hoolivad ideedest või inimestest?
Päris kainestav mõte, kas pole?
Kas me üldse mõistame, mis saab neist, kes jäävad leidmata? Kas me saame aru, miks karjane jättis kõik, absoluutselt kõik, ning läks otsima ainsat kadunud lammast (vt Lk 15:4)? Nähes Kristust rõhutuna meie pattude koorma all Ketsemanis – Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära [Lk 22:42] – kas me mõistame, et neil, kellel Kristust pole, tuleb sellisest kogemusest läbi minna? Ja et nad ei pääse sellest eluga?
Spurgeon on öelnud: „Jumal, päästa meid mugavast elust ajal, mil patused põrgusügavustesse vajuvad!“
Ma tean: me ei usu patuste igavestesse piinadesse. Piibel räägib, et Jumalal on midagi määratult humaansemat varuks neile, kes Ta viimaks lõplikult hülgavad ning on lohutav teada, et Ta on armastav ja kaastundlik. Ei maksa aga hetkekski arvata, nagu oleks hukkaminek tühiasi. „Ära otsusta saada kadunuks,“ meenutab meile Ellen White. „Sa ei suuda hoomata, kui kohutav on hukkaminek.“6 Jälgi Jeesust Ketsemanis. Seisatu risti jalamil ja vaata. Vaata Kristust, kes „tehti patuks meie eest“ (2Kr 5:21) ja sa ei saa enam suhtuda kergelt sellesse, mis juhtub nendega, kes surevad ilma Temata, ega kaotusevalusse, mida tunneb Jumal, kui nii mõnedki Tema lapsed hukkuvad igaveseks.
Kadunud patused ei ole inimesed, kes on suuremalt jaolt õigel teel ja vaid pisut eksinud. Nad ei ole lihtsalt paar kraadi õigest kursist kõrvale kaldunud. Nad ei ole lihtsalt asjadest veidike valesti aru saanud. Kui see oleks nii, oleks Jumal saatnud lihtsalt õpetaja, aga Ta ei teinud seda. Ta saatis Päästja. Teades, kui palju maksab patt, oli Tema kindel tahtmine päästa meid hukkaminekust.
Inimesed armastavad tsiteerida üht lõiku Ellen White’i kirjutistest toetamaks mõtet, et enne kui Kristus saab tulla, peame meie end valmistama. Kontekst ütleb aga siiski üheselt, et ta kõneleb tulisest soovist võita kadunud inimesed Kristusele:
„Kristus ootab igatsusega Iseenda avaldumist Tema koguduses. Kui Kristuse iseloom saab täiuslikult taastatud Tema rahvas, siis tuleb Ta tagasi neid endale nõudma.
Iga kristlase eesõigus pole mitte ainult oodata, vaid ka kiirendada meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekut (2Pt 3:12). Kui kõik need, kes end Tema omaks nimetavad, kannaksid vilja Tema auks, jõuaks evangeeliumiseeme kogu maailma. Viimane saak valmiks siis kiirelt ja Kristus tuleks tagasi kallihinnalist vilja koguma.“7
Mida tähendab Kristuse iseloomu taastamine Tema koguduses? Võib arvata, et sellega peab kaasnema meie prioriteetide, meie soovide ja igatsuste kokkulangevus Tema omadega. Et ka meie igatseksime kogu südamest „otsida ja päästa seda, mis on kadunud“ (vt Lk 19:10). Et meie, nõnda nagu Tema, ei muutuks mitte iialgi tundetuks.
Piibel räägib, et teel Judeast Galileasse „tuli“ Jeesusel „Samaariast läbi minna“ (Jh 4:4). Jäägu minust kaugele soov vaielda Piibli inspireeritud kirjutajaga, kuid ma tean juhtumisi, et Jeesusel ei oleks olnud vaja tegelikult läbi Samaaria minna. On olemas üks teine tee – pikem tee, mis viib ringi – mida paljud juudid kasutasid nimelt selleks, et mitte läbida ebapuhast Samaaria territooriumi. Ometi ütleb Piibel selgelt, et Jeesusel tuli seda teed minna. Miks?
Sugugi mitte vajadusest valida otsetee, vaid Tema südame tõttu. Jeesus ei muutunud mitte iialgi tundetuks kadunud inimeste appihüüetele. Samaarias elas naine, kes tuli keskpäevases kuumuses kaevule, et vältida kohtumist teiste oma küla naistega. Ta oli oma küla kõneaine number üks – võimalik, et ta oli nii mõneltki naiselt mehe üle löönud. See naine polnud eales leidnud tõelist armastust, ent ta igatses meeleheitlikult midagi. Ometi ei olnud ta otsimas teed Kristuse juurde, sest ta oli lootusetult kaotsiläinud. Jeesus oli sunnitud minema läbi Samaaria, sest see naine tuli leida. Ta ei saanud teisiti käituda.
Nimelt siis, kui meiegi ei saa teisiti käituda – kui meil pole võimalik enam silmi kõrvale pöörata – oleme me teel koju.
Shawn Boonstra on Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Põhja-Ameerika divisjoni pastoraalse teenistuse osakonna juht. Ta on enam kui 20 aastat teeninud evangelistina.
Ajakirjast Adventist Review tõlinud Jana Rosin
1 Neil Postman, „Amusing Ourselves to Death“ (New York: Penguin Books, 1985), lk 99.
2 Daniel Jacob Pearl – USA ajakirjanik, kes töökohustusi täites Pakistanis 2002.a. rööviti ja 9 päeva hiljem tapeti, tapmisest avaldati üksikasjaline video. Tõlk.
3 Richard Alleyne, “Welcome to the Information Age—174 Newspapers a Day” [Tere tulemast infoajastusse – 174 ajalehte päevas], The Telegraph, 11. veebruar 2011. (Kursiiv lisatud). www.telegraph.co.uk/science/science-news/8316534/Welcome-to-the-information-age-174-newspapers-a-day.html.
4 „Ei ma sea oma silma ette tühje asju; ma vihkan taganejate tegusid, ei need hakka mu külge“ (L 101:3).
5 http://gothamist.com/2012/06/18/subway_chain saw_victim_forgives_att.php.
6 Kiri 1d, 1890 (vt ka Testimonies on Sexual Behavior, Adultery, and Divorce [Silver Spring, Md.: Ellen G. White Estate, 1989], lk 145).
7 Ellen G. White, „Christ’s Object Lessons“ [„Kristuse tähendamissõnad“] (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1900), orig lk 69.
In English