Minu mälestused Piiblist on sellest ajast, kui pastor Kärmas töötas Põltsamaal. Minu ema ja onu, Ain Soosaar, olid Põltsamaa koguduse liikmed. Mina oma vanematega elasin maal, Põltsamaalt neli kilomeetrit Tartu suunas. Mõnikord tuli onu oma halli värvi Žiguliga emale järele, et teda jumalateenistusele viia. Siis olid ka laupäeva õhtuti teenistused. Nad kutsusid mind ka, aga kuna halli värvi autod mulle üldse ei meeldinud ja ma olin üsna õnnetu, et onu just seda värvi auto ostis, otsisin põhjuseid, miks mitte minna. Tõsiasi, et autosid sellel ajal kataloogist valida ei saanud, mind siis ei huvitanud. Ometi oli mul tahtmine autoga sõita suur, eks ma siis läksin hädaga vahetevahel kaasa ka. Arvatavasti ühel sellisel korral andiski pastor Kärmas mulle Piibli. Seda kutsuti 68. aasta Piibliks. See oli vist päris uus. Siis ma ei mõistnud, milline tohutu suur eesõigus see oli – saada sellisel ajal UUS OMA Piibel. Ei tea, kui vana siis olin, aga ega mul erilist uhket tunnet selle üle polnud. Hea meel ikka natuke vist oli. Piiblil olid hallikasvalged kaaned. Seda ma ei mäleta, kust ma need kaaned sain. Kelleltki sain kileriba, kuhu oli peale trükitud minu nimi. Ei mäleta, mis värvi see oli ja kas ma ise kleepisin selle riba kaantele, aga minu nimega hallikasvalged kaaned mu esimesel Piiblil olid. Kasutasin seda Piiblit uue riigikorra tulekuni. Siis ostsin siniste kaantega uuema tõlkega Piibli. See oli nüüd küll uhke läikiv Piibel! Silitasin selle kaasi algul ikka tihti, aga minu suureks meelehärmiks lagunesid need ruttu ära. Nüüd on mul kolmas Piibel.
Tõsisemalt hakkasin Piiblit lugema, kui tulin tagasi armeeteenistusest Nõukogude Liidu õhujõududes. Seal olin ma tegija: sõidutasin kindraleid, lendasin läbi peaaegu kogu endise Nõukogude Liidu ning elasin ka sellises eksootilises paigas nagu Gobi kõrb Mongoolias Hiina piiri ääres, kus kogesin liivatorme, +20 kraadi päeval ja -25 kraadi öösel. Mulle oli kindlustatud rikkalik toit ja muud luksused, millest enamik ajateenijaid võis vaid und näha. Pole ime, et pärast sellist tähelendu armees soovisin lennunduses jätkata. Ainuke põhjus, miks ma Põltsamaale jäin, oli see, et vanemad olid sinna ostnud äsjavalminud maja. Hakkasin igal esmaspäeva õhtul käima õppetüki uurimise grupis, mida juhtis vend Madissalu. Sellal õpiti Matteuse evangeeliumi. Praegugi on Matteuse evangeelium minu lemmikraamat Piiblis, põhjuseks ilmselt needsamad isiklikud soojad mälestused 1980/81 talvest.
Aluse sellele, miks ma selle piibliuurimisgrupiga ühinesin, pani aga see, et Guido Daniel oli kirjutanud mulle oma kannatustest armees hingamispäeva pärast. Olin ju minagi armees tugev tegija, aga tundest, et Guido on minust veel kõvem mees, ei saanud kuidagi lahti. See ajas lausa vihale – kuidagi pidin talle järele jõudma. Seepärast läksingi asja kaema, mis värk siis ikkagi selle kõvaks meheks olemisega lõppude lõpuks on. Guidost kõvemaks meheks olemise tahtmine on nüüdseks üle läinud. Võib-olla on see kurb, aga pole parata, olen õppinud, et teist tulebki ülemaks tunnistada. Sellel ajal sain ka tuttuue Žiguli omanikuks. Põldaru ja Vitjuki (praegused Sõnajalad) poisid kutsusid mind igale poole kaasa. Nii algas minu tee usklikuna, lennundusse jäigi minemata.
Aeg- ajalt mõtlesin, et peaks Piibli ikka sõna-sõnalt läbi lugema. Aga esialgu mõtteks see jäigi. Pärast seda, kui lõpetasin õpingud tehnilisel erialal Tallinnas ja töötasin lühikest aega automajandis, sattusin imelikul viisil ja ootamatult tuletõrjesüsteemi. Päästekoolis õppides leidsin lõpuks piisavalt aega, et läbi lugeda Uus Testament. Kuna olen suhteliselt aeglane lugeja ja ega ma väga lugeda ei viitsi ka, siis võtsin Piibli sõna-sõnalt läbi lugemise ette tööajast tööl olles. Vana Testamendi lugesin läbi raamatute arvatavas kirjutamise järjekorras. Päästesüsteemis on see võimalik õhtuti ja ka öösel, kui naaberpiirkondades on sündmused ja raadiojaam ei lase magada. Tööl on meil selline tava, et viimast vahetust enne puhkust tööl olles teeb puhkusele mineja oma vahetusele tordi välja. Sellest on nüüd aastaid tagasi, kui oli karge sügisõhtu ja abikaasa sõitis depoo ette ning tõi isetehtud suure tordi. Just sellel hetkel lugesin Piiblist viimase lugemata salmi. Kahetsen siiani väga, et ma ei öelnud oma kolleegidele, et see pole mitte niivõrd puhkusele jäämise tort kui hoopis minu elu esimene Piibli sõna-sõnalt lugemise lõpetamise tort. Ei tea, kuidas ma selle hetke maha magasin. Nüüd loen tööl olles Piiblit teist korda. Mulle meeldib Piiblit lugeda oma tempos. Praegune kampaania lugeda iga päev üks peatükk Piiblist pole minu jaoks muud kui lihtsalt teadmine, et sellel kuupäeval loevad just seda peatükki väga paljud väga erinevad inimesed kogu maailmas. Selle ühise tunde pärast teen ka seda kaasa.
Harva olen otsinud otseselt tuge või juhatust Piiblist, aga ühte korda mäletan. Ükskord oli mul üks probleem. Läksin Rein Kalmuse juurde, kes oli siis siin pastoriks. Ta juhatas mulle kätte ühe koha Piiblist, probleem sai lahenduse. Mingil ajal hakkasin jutluse ajal Piiblist kirjakohti kõnelejaga kaasa lugema. See on hea, sest saab vaadata eelnevaid ja järgnevaid salme. Saab asjast täiuslikuma ja laiema pildi. Olen veendunud, et Piibli lugemine on väga vajalik, sest selle kaudu räägib Jumal. See on ülim tõde, mis aitab anda küsimustele vastuseid, aga teritab ka mõistust ja mälu. Head lugemist!
In English