Mõistatuste lahendamine on paljude inimeste jaoks meelepärane ajaviide. Olgu selleks siis vanavanemate poolt edasi antud “mõista, mõista mis see on?” ütlused või Aasiast pärit numbrimõistatused, mis üle maailma kiiresti populaarseks saanud. Arthur C. Doyle’i seeria Sherlock Holmes’ist või Dan Browni seeria Robert Langdonist on just sellepärast nõnda menukad olnud, et viivad lugeja kaasa teekonnale, milles üks mõistatus järgneb teisele. Siiski, enamikule pakub mõistatuste lahendamine rahuldust vaid siis, kui lahendamise käigus tuleb esile ka vastus. Meid aga ümbritseb lahendamata mõistatuste meri. Elu ise on üks suur müsteerium. Kuigi elu on vaadeldud nii mikroskoobi kui teleskoobiga, on siiski palju küsimusi, millele me vastuseid ei tea. Selleks et lihtsustada nende mõistatuste lahendamist, on teadlased esile tulnud teooriatega. See tähendab, et olemasolevate tõendite põhjal on püütud seletada meid ümbritsevaid nähtusi. Kui esitatud teooriat teaduslikus ringkonnas aktsepteeritakse, saab see aluseks edaspidistele teaduslikele uuringutele. Bioloogias, anatoomias, keemias, füüsikas ja muudes teaduslikes valdkondades on palju selliseid teooriaid, millest ehk kõige kuulsam on evolutsiooniteooria. Ajas tagasi minnes leiame, et juudi religioossed juhid olid vormistanud teooria, mis puudutas Messiat.
Ennustused Messia tulekust olid mõistatuseks paljudele. Juudi õpetlased olid aastasadu uurinud prohvetikuulutusi tulevase Messia kohta. Oma uurimistööde põhjal olid nad vormistanud teooria sellest, kuidas Messias ilmub ning mida Ta teeb. Pikisilmi ootasid nad kedagi, kes läheks kokku nende teoreetiliste arusaamistega. Nii mõnedki julged mehed olid esinenud Messiana, kuid leidnud kurva lõpu. Kui siis Ristija Johannes kõrbes kuulutama hakkas, kerkis paljude inimeste südamesse taas lootus, et ehk on tema see kauaoodatud Messias (Lk 3:15), kuid Johannes väitis, et tema see ei ole. Vaid mõni aeg hiljem hakkas aga üle Juudamaa kuuldus levima mehest nimega Jeesus. Inimesed olid imestunud Tema õpetustest ning imetegudest. Riigi vaimulikud juhid aga ei olnud niivõrd vaimustuses Jeesusest, kuna Jeesus ei sobinud kokku nende teoreetilise arusaamisega Messiast. Kuna rahva seas oli Jeesus väga populaarne, kartsid vaimulikud juhid Jeesusest vägivaldsel moel vabaneda. Selle tõttu püüdsid nad Teda salakavalate küsimustega “lõksu püüda” (Mt 22:15), et siis rahvas mõistaks, et tegemist on petisega.
Ükskord tulid näiteks preestrid Jeesuse juurde küsimusega, mis meelevallaga Ta oma tegusid teeb ning kes selle meelevalla on andnud (Mt 21:21-27). Variserid soovisid aga teada, kas maksude maksmine on vajalik (Mt 22:15-22). Saduserid püüdsid Jeesust naeruvääristada küsimusega ülestõusmise kohta (Mt 22:23-33) ning variserid jällegi küsimusega kõige tähtsama käsu kohta (Mt 22:34-40). Kuigi Jeesus oleks võinud nendele küsimustele vastata põhjalikumalt kui keegi, kes kunagi siin Maa peal elanud, jäid Tema vastused tihti napisõnaliseks või vastas hoopis küsimusele küsimusega, kuna Ta teadis nende küsimuste tegelikke eesmärke.
Kord aga, kui variserid olid kogunenud, otsustas Jeesus esitada neile küsimuse. See küsimus puudutas Messiat kui Taaveti poega (Mt 22:41-46). Kuigi Jeesus esitas küsimuse ühe Taaveti ütluse kohta, mida õpetlased kindlasti lugenud olid, ei suutnud keegi Talle vastust anda. Võib jääda mulje, nagu oleks Jeesus küsinud selle küsimuse eesmärgiga varisere kiusata või teha neile tagasi, kuid lähemal uurimisel selgub, et nii see polnud. Pigem soovis Jeesus pöörata variseride tähelepanu nende vormistatud teooria puudulikkusele. Riigi vaimulikud juhid arvasid, et kuna Jeesus ei kattunud nende arusaamistega Jumalast ning Tema Sõnast, siis see tähendas, et Jeesus on petis. Nad ei olnud mõelnud sellele, et teooria, mille alusel nad Jeesust hindasid, võis olla vale. Jeesus aga soovis, et nad tajuksid oma inimlikkust ning oleksid avatud sügavamale ning tähendusrikkamale uurimisele Messiast. Paraku jäid paljud riigi vaimulikud juhid kammitsetuks teooriatest ning hülgasid Jumala Poja – Messias.
Piibel jutustab, et kui Iiobit tabas viletsus, siis Iiob ja tema sõbrad arutlesid Jumala olemuse üle, uskudes, et nende arusaamine Jumalast on see kõige õigem. Mõne aja pärast aga ilmutas Jumal ennast Iiobile ning küsis rida küsimusi (Iiob 38-41), mille lõppedes Iiob tunnistas: “Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.” (Iiob 42:3,6) Tihti ehitame oma usku inimlikele teooriatele, mille Jumal võib põrmustada vaid mõne küsimusega. Selle maailma tarkus ei suuda mitte iialgi vastata kõikidele mõistatustele ning küsimustele. Seepärast soovib Jumal, et meie suhtumine oleks nagu lastel (Mt 18:3,4), olles avatud jumalikule juhtimisele ning pidevas tarkuse otsimises, mida vaid Tema võib anda.
In English