Nõnda ütleb Issand: lõpeta nutt ja kuivata pisarad. Kõik, mida sa oled teinud oma laste heaks, saab tasutud; nad tulevad tagasi vaenlase maalt. Sul on lootust tulevikuks, su lapsed tulevad tagasi koju. Mina, su Issand, olen rääkinud.” (Jer 31:16-17, Good News Bible)
Tõsiasi, et noored lahkuvad kirikust tagaukse kaudu, on kiriku jaoks tänapäeval tõsine probleem. On oluline, et me töötaksime selle nimel, et võimalikult paljud neist lastest, kes on kirikus üles kasvanud, jääksid kogudusse ning saaksid selle aktiivseiks liikmeiks. Teiseks ma usun, et meil on pakiline vajadus jõuda nende noorteni, kes mingil põhjusel on kirikust kõrvale jäänud, ja neid tagasi võita.
Ma korraldasin oma doktoritöö raames ühes kohalikus koguduses pilootprojekti. Ja ehkki arvud jäid seetõttu väikeseks, olid projekti tulemused sellele vaatamata ilmekad. Mu töö võiks lühidalt kokku võtta lausega “90% koguduse tööst kõrvale jäänud noortest, kellega oli võimalik kontakti saada ja kes vastasid lühikesele küsimustikule, defineeris end endiselt kristlasena, ja 50% neist uskus, et nad pöörduvad ühel päeval tagasi oma kodukirikusse.”
Minu küsimus on: kuidas me aitame sel tõelisuseks saada? Ma usun, et me kõik nõustume sellega, et noorte inimeste eest hoolitsemine peab meie jaoks olema a) esmane prioriteet, b) strateegiline küsimus, ja c) oluline küsimus kõigi kiriku juhtide jaoks.1 Samas usun, et kirikul – meie kirikul – on kasutada piiratud arv võimalusi, nii et me peame tegutsema just nüüd.
Kokkuvõte uurimistulemustest
Uurimus, mille ma läbi viisin, andis terve rea huvitavaid praktilisi tulemusi, mida võib kokku võtta järgmise kümne punkti abil.
1. On väga oluline, et kõrvale jäänud liikmetega püütaks kontakti hoida ega lastaks neil tähelepandamatult kogudusest kaugeneda. Minu piiratud näited kinnitavad, et naisterahvad reageerivad lihtsamalt ka põgusale kontaktile, see-eest mehed vajavad sügavamat ja tõsisemat sõprussuhet, et kontaktile vastata.
2. Teismeeas on sõbrad peamiseks põhjuseks, miks noortele meeldib kirikus käia.
3. Teismeiga on see iga, kus noored teevad oma valiku kas kirikus käimise kasuks või kahjuks. Peamine vanus, mille jooksul toimub kirikust eemaldumine, on selle uurimuse põhjal 15-20 eluaastat.
4. Peamine vahend kirikuga kontakti hoida on perekond. Tavaliselt jääb see samaks ka siis, kui noor inimene on otsustanud kirikust lahkuda.
5. Noored ei näe kirikut sooja ja hooliva keskkonnana, tihti iseloomustavad noored koguduseliikmeid kui kritiseerivaid ja kitsa silmaringiga inimesi. Vanemate koguduseliikmete suhtumine noortesse oli välja toodud kui kõige olulisem ebameeldivaid tundeid tekitav faktor.
6. Laste õnnistamiste ja noorte ristimiste arvude vahe on väga suur – ristitakse vaid kolmandik neist, keda väikelastena õnnistati. On täiesti selge, et me ei aita oma lastel piisavalt jüngerluse teel areneda, sel ajal, kui nad veel meiega koos kirikus on.
7. Mõnede noorte kirikuskäimine on küll väga lünklik, kuid sellest hoolimata ei näe nad end kirikust eemaldunud olevat. Jumalateenistustel osalemine iseenesest ei ole kahekümnendates (kõrgharidust omandavate) noorte jaoks esmane prioriteet.
8. Umbes pool kogudusest eemale jäänud noortest tundis, et nad soovivad ühel päeval kirikusse tagasi tulla. See annab kogudusele lootust, sest kõik ei ole veel noore lahkumisega kadunud.
9. Valdav enamik küsitletutest tunnistas, et kristlus mängib endiselt nende elus olulist rolli.
10. Iga noor inimene on unikaalne, igaühel on rääkida oma lugu. Me ei tohiks neid kunagi kohelda kui vaid statistikat.2
Võtmepunktid
On terve rida olulisi punkte, millele nii minu kui ka muud selleteemalised uurimused viitavad. Siinjuures toon esile neist kolm.
* Kirikul on tarvis selget ja efektiivset jüngerluse programmi, mis oleks suunatud just noortele inimestele. Viitasin sellele juba eelmise alapealkirja 6. punkti all. See aasta, mis on nimetatud jüngerluse aastaks, annab võimaluse teadlikumalt tegeleda Saadikute eagrupiga (16-21 eluaastat), mida Trans-Euroopa Divisjon on mõne pilootprojekti kaudu ka teinud. Lisaks neile programmidele korraldame esimese Noorte Teemade sümpoosioni pealkirjaga “Jüngerlus, mis kestab”, mille käigus püüame leida häid jüngriks olemise viise üliõpilaste eas olevaile noortele.
* Soojuse ja mõttevahetuse atmosfäär kirikus on väga oluline. Sellele viitas eespool 5. punkt ja seda tulemust kinnitavad ka Euroopa väärtuste uuringu tulemused. On ilmselge, et nii mõttevahetuse atmosfäär kui ka kiriku soojuse näitaja väheneb vanuse suurenedes ning et praegu me ei suuda selles vallas noorte vajadusi täita. Mõttevahetuse atmosfääri näitaja mõõdab seda, kui palju õhutab kogudus oma liikmeid kriitiliselt mõtlema, õppima ja küsimusi esitama. Koguduse soojuse näitaja mõõdab seda, kuivõrd tajutakse kirikut sõbraliku, hooliva ja tunnustava keskkonnana. Mõlemad näitajad on erakordselt olulised noorte pühendumise määramisel.
Nende teemadega saab ja peabki tegelema koguduse töö haru, mis on suunatud noorte täiskasvanutega tegelemiseks kohaliku koguduse tasandil.
* On täiesti kindel, et terve hulk kõrvale jäänud (palun mitte kasutada terminit ‘ära langenud’) koguduseliikmeid soovivad ühel hetkel taas koguduse eluga liituda. Punkt 8 eelmises alapeatükis rõhutas seda, ja ma usun, et selle põhjus peitub erinevates tegurites, nagu kiriku õpetuste positiivne pärand, soojad mälestused ja isiklikud identiteediotsingud. Nagu üks pilootprojektis osalenu märkis: “Iga päev kannan ma endas ja meenutan midagi sellest, mida mulle kunagi õpetati.” Teine vastanu mõtiskles kirikusse tagasi pöördumise üle ja ütles: “Mu eemaldumine kirikust toimus järk-järgult, ja kui ma peaksin kunagi tagasi tulema, toimub seegi järk-järgult.”
Ka üks teine uurimus, mis viidi läbi endiste adventistide hulgas, kinnitas seda, et suur osa vastanuist tundis väga sooje tundeid, meenutades oma lapsepõlve kirikus. “Kaheksa inimest kümnest kinnitas, et adventism tähendas nende jaoks õnneliku lapsepõlve meenutust.”3
Juured ja identiteet on väga tugeva mõjuga kombinatsioon. Identiteediotsingud ei ole kunagi staatilised, ja see on just enese leidmine, mis sunnib noori oma väärtuseid küsimuse alla seadma, nii et see võib neid tihti kogudusest eemale viia. Samas vastassuunaline identiteedi otsimine võib neid jällegi tagasi oma juurte juurde tuua. Paljud noored, kes kahtlevad oma vanemates, väärtustes ja usus, võivad neid viimaks siiski aktsepteerida kui enda omi.
Kokkuvõte
Me soovime, et tagasi pöörduvad “kadunud pojad” võiksid tulla kirikusse, mis ootab neid ja on valmis neid taas vastu võtma. Sellised kogudused võivad riigiti ja kultuuriti küll erineda, ent neid ühendab see, et iga kogudus, mis soovib tagasi pöörduvaid noori hästi vastu võtta, on noortest teinud oma prioriteedi. Sellistel kogudustel peab olema hästi läbi mõeldud jüngerluse praktika, soe sisekliima, mis soodustab vaimulikku kasvu, ja ka arusaamine sellest, et paljudel noortel on tarvidus taas tagasi tulla oma vaimulike juurte juurde.
Hea uudis on see, et ükskõik kui kaua on mõni inimene kirikust eemal olnud, tal on alati võimalik tagasi pöörduda. Ära kunagi kaota usku, sul on lootust tulevikuks!
Paul Tompkins on Trans-Euroopa Divisjoni noortejuht
Tõlkis Mervi Kalmus
1 Andy Hickford, Essential Youth (Carlisle, UK: Spring Harvest Publishing , 2003), 202.
2 Uurimus oli osaks doktoriväitekirjast “Bringing Home Our Adventist Prodigals: A Strategic Plan To Reclaim Youth In The Trans-European Division.” (Andrews University, 2009)
3 Tim Lale and Pat Habada, Ten Who Came Back (Nampa, ID: Pacific press, 1998), 157.
In English