Teadlased tegid järgneva katse: grupp inimesi kogunes selleks, et osaleda ringkäigul läbi ühe atraktsiooni. Neil paluti oodata järjekorras. Järjekorra lõpus seisis aga mees, kellega teadlased olid varem kokku leppinud, et ta teatud aja pärast hakkaks järjekorras ettepoole liikuma. Varjatud kaamerate abil jälgisid teadlased inimeste reaktsioone. Väga kiiresti muutusid järjekorras seisjad silmnähtavalt ärritunuks ning mitmedki väljendasid valjuhäälselt oma pahameelt “ettetrügija” suunas. Olukord läks veelgi hullemaks, kui teadlased saatsid järjekorra etteotsa seisma mehe, kes oli “jäänud hiljaks”. Ka need, kes ennast olid senimaani suutnud vaos hoida, läksid nüüd närvi ning palju ei puudunud sellest, et katse oleks lõppenud füüsilise vägivallaga. Miks läksid katsealused nii kiiresti närvi vaatamata sellele, et kõigile järjekorras seisjatele oli lubatud üheaegne pääs atraktsioonile? Teadlased selgitasid, et inimese ajus on selline punkt nagu corpus amygdaloideum, mis reageerib sellele, kui keegi petab või ei käitu reeglite järgi. Tihti ei suuda me kontrollida emotsioone, mida see punkt meis sellistes olukordades tekitab ning tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Katsealused tunnistasid hiljem, et nad käitusid ogaralt, sest närviminemiseks polnud ühtki arukat argumenti.1 Usutavasti on meil kõigil tulnud ette olukordi, kui muutume põhjendamatult agressiivseks või närviliseks siis, kui keegi tegutseb meie arvates liikluses või järjekorras reeglitele mitte vastavalt, isegi kui meile sellest mingit kahju ei tule. Jeesus jutustas loo inimestest, kes ärritusid kiiresti, kuigi selleks polnud mõistlikku põhjust (Mt 20:1-16).
Selles tähendamissõnas läks viinamarja istanduse omanik hommikul kell kuus välja, et leida töölisi. Ta jõudis kokkuleppele mõnede töölistega, et nende päevapalgaks saab üks teenar (juudi tööpäev kestis hommikul kuuest õhtul kuueni). Istanduse omanik läks töölisi otsima ka kell üheksa hommikul, kell 12 päeval, kell kolm pärastlõunal ning isegi kell viis õhtul. Kõigile hilisematele tulijatele lubas omanik maksta “mis iganes õiglane” (20:4). On üllatav, et ka veel tund enne tööpäeva lõppu otsustas omanik välja minna, et leida töölisi. Tema suhtumine näitab, et eesmärk ei olnud ainult tööga ühele poole saamine, vaid soov pakkuda tegevust ning elatist ka neile, kes olid pidanud terve päeva seisma lootuses tööd saada, kuid polnud seda mingil põhjusel saanud. Omanik oli liigutatud kaastundest ega soovinud, et tööotsijad peaksid tühjade kätega koju minema näljas perekondade juurde.
Kui jõudis kätte aeg töötasu välja jagada, tegi omanik midagi üllatavat. Ta lasi oma alluval maksta kõigile samavõrdse palga, alustades nendest, kes tulid tund enne tööpäeva lõppu ning lõpetades nendega, kes olid alustanud kell kuus hommikul. Kui rõõmsad võisid olla need, kes said päevapalga vaatamata sellele, et olid enamus päevast seisnud ning tööpakkumist oodanud! Seda nähes oletasid terve päeva töötanud töölised, et nende palk saab olema suurem kui teenar, sest olid töötanud palju kauem. Siiski, ka neile maksti “ainult” üks teenar. “Kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle.” (20:11) Nad ärritusid vaatamata sellele, et omanik oli kinni pidanud oma lubadusest ning töölised olid saanud korraliku päevapalga. Nad olid kindlad, et neid oli petetud, kuigi see nii ei olnud. Nad ei suutnud rõõmu tunda kaastöölistest ega väljateenitud palgast, vaid täitusid hoopis viha ja kadedusega.
Jeesus jutustas selle loo jüngritele, kes olid šokeeritud Jeesuse ütlusest, et kaamelil on kergem läbi nõelasilma minna, kui rikkal Taevariiki pääseda (Mt 19:23,24). Oli üldine arusaamine, et rikkad juudid olid eriti õnnistatud Jumala poolt, mis tähendas ka automaatset sissepääsu Jumala kuningriiki. Jeesus aga pööras sellise arusaamise pea peale. Raha, haridus või traditsioonide eluaegne järgimine ei olnud Jeesuse sõnade kohaselt rikastele juutidele, preestritele või variseridele eeliseks. Pigem olid need saanud takistuseks Jumala kuningriigi olemuse mõistmisel. Jeesuse missiooni kaudu said Jumala kuningriigist osa suures enamuses hoopis tölnerid, prostituudid, röövlid ja teised patused. Jumala kuningriik ei tulnud nendeni mitte nende saavutuste kaudu, vaid ainult Jumala armu läbi. Selline “ebaõiglus” tekitas riigi vaimulikes juhtides negatiivseid emotsioone, mis lõppkokkuvõttes väljendusid Jeesuse mõrvamises.
Elame ühiskonnas, kus premeeritakse ainult võitjaid – see tähendab tugevaimaid, kiireimaid, targemaid, paremaid. Jumala kuningriigi olemus aga peitub selles, et “viimased saavad esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks” (Mt 20:16). Tundub ebaõiglane? Aga nii see on. Ükskõik kui palju me siin elus saavutame või kui “head” inimesed me ka pole, Jumala arm on kättesaadav kõigile inimestele samaväärses koguses. Ka see inimene, kes meie silmis on “halb”, väärtusetu või läbinisti patune, võib kord koos meiega kõndida samadel kuldsetel tänavatel, isegi kui selle inimese otsus vastu võtta Jumala arm sündis alles elu viimastel minutitel. On loomulik, et meie corpus amygdaloideum reageerib selliste stsenaariumite puhul, sest see on meie loomusele omane. Kurb on aga see, kui me laseme südames tekkida kadedusel, vihal ning ärritusel kaaskodanike ning kaaskristlaste suhtes. Kui me ei suuda Jumala abiga nendest emotsioonidest võitu saada, jääb taevariigi uks suletuks hoopis meie jaoks, sest kadedus ning viha on lihaliku loomuse vili (Gl 5:19-21). Jumala kuningriigis aga ei leidu midagi lihaliku loomusega seotut (Ilm 21:8). Õppigem siis tundma rõõmu sellest, et Jumala kaastunne inimkonna vastu on suur ning Tema arm kättesaadaval kõigile.
1 Võetud dokumentaalseriaalist “Head Games”, Sharp Entertainment, Discovery Channel (2012)
In English