Tõeline tunnistaja on see, kes tunnistab Jumala väest taasluua inimene Tema enda kuju järgi, mis iseendast ongi kinnitus sellest, millest inimene kõneleb. Seega, Kristust esindada tähendab taasesitada Kristust – esitada Teda uuesti – oma elus, kui oma elu.
Ainult Püha Vaim saab õpetada sind tunnistama. Mitte ükski inimene ega religioossed programmid pole kõlblikud ega suutelised seda õpetama.
„Seal tõusid mõned ning tunnistasid valet Tema peale.“ (Mk 14:57) Paljud Laodikea kogudustest teevad sedasama. Nende valetunnistus sellest, et Jeesus ei tulnud meie lihas, pole muud kui Kristuse-vastase vaim. Nad tõusevad täidetuna omaenese tarkusest ja seavad kahtluse alla Püha Vaimu aruande loomisest. Valetunnistajad sünnivad Vana Lepingu kaudu, eitades oma käsumeelsust ja keeldudes Uue Lepingu heast sõnumist. Kristuse-vastane meelsus takistab neil uskumast, et Jumal saab hoida ja hoiabki oma rahvast patustamast.
Enne kui saame rääkida tunnistamisest kui elustiilist, peame selle elustiili määratlema. Gl 2:20 õpetab, et „ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ja nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees“. 2. Korintose 5:14, 15 ütleb selgelt, et kõik inimesed surid Temas: „Sest Kristuse armastus sunnib meid, seepärast me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“ Meie endine enesekeskne elustiil asendub meis elava Kristusega.
Tõeliste tunnistajatena lüüakse meid risti iga päev: tühjendades meid niiviisi oma minast, et Kristus saaks elada oma elu meis. Püha Vaim on see, kes teeb meist Jumala tõelised tunnistajad ja Tema ka õpetab meid sellest kõnelema. Sel põhjusel tuli Kristus maa peale, kannatas ja suri, et Tema elu kaudu saaksime meie Tema sarnaseks, „ustavaiks ja tõelisteks tunnistajaiks“ [vt Ilm 3:14].
Apostel Paulus iseloomustab Kristuse elustiili sõnadega: „Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis teenija näo, saades inimeste sarnaseks. Ja ta leiti välimuselt inimesena, ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani.“ (Fl 2:5-8) Oma nõusolekut andes lubame Kristuse meelel teha meie elus täpselt sedasama, mida see tegi Jeesuse elus. See meel kõrvaldab meie mina ja alandab meid nii Jumala kui inimese ette.
„1888. a kuulutus on eriliselt kallihinnaline seetõttu, et liidab läbinisti piibelliku arusaama õigusest usu kaudu ainulaadse arusaamaga taevase pühamu puhastamisest. See on Piibli tõde, mille teadasaamist maailm ootab. See kujutab endast ülitähtsat osa tõest, mis peab tulevikus valgustama maad lõpliku, täielikult kattest vabanenud Ilm 14. ja 18. ptk igavese evangeeliumi kuulutuse auhiilgusega.“ (Robert J. Wieland, „Ten Great Gospel Truths that Make the 1888 Message Unique,“ lk 34)
Inimene, kes on end Kristusele üle andnud, tunnistab Tema surma ja ülestõusmise väest. Tema on tunnistaja, sest ta kogeb eneses evangeeliumi saladuse tegutsemist, mis on „Kristus teie sees, auhiilguse lootus“ (Kl 1:26, 27). Selle väe kaudu mõistetakse inimene õigeks ja puhastatakse – nii saab inimene uue elu ja uue elustiili.
Kui Stefanos seisis Suurkohtu ees, kus temalt aru päriti, ütles ta: „Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli määranud see, kes Moosesega rääkis, et ta pidi selle valmistama eeskuju järgi, mida ta oli näinud.“ (Ap 7:44)
See oli tunnistustelk, sest seal asus tunnistaja tunnistus – käsku nimetatakse tunnistuseks. Käsk on tunnistus Jumala kohalolekust. Meie teame, et „armastus on käsu täitmine“ [Rm 13:10] ja „Jumal on armastus“ [1 Jh 4:8], seega on käsk Jumala elu.
Just tunnistuslaeka kohal, keerubite vahel, oli Jumala auhiilgus eriliselt nähtav. Laul 80:2 ütleb: „Sina, Iisraeli karjane, võta kuulda! Kes Joosepit juhid nagu lambaid, kes istud keerubite peal, hakka kiirgama!“
Kogudusetelgi ehitamise põhjuseks oli: „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele.“ (2Ms 25:8) Ühes mõttes oli tegu tohutu auga. Ent pisut edasi mõeldes mõistame, et see on ka üks kõige kurvemaid asju kogu Pühakirjas. Jumala rahvas, kelle Issand oli vabastanud orjusest selge eesmärgiga leida eluase nende sees, pidi rajama kätega valmistatud hoone, sest ta keeldus Jumalat oma südamesse lubamast. Nii oli siis tunnistustelk samaaegselt nii tunnistus Jumala ligiolekust kui ka Tema rahva truudusetusest.
„Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud pühamuis“ (Ap 7:48, YLT; vt ka Ap 17:24). Tema ise on küsinud: „Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik? ... Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.“ (Js 66:1, 2) Eespool ütleb Ta: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures.“ (Js 57:15) „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie.“ (1Kr 3:16, 17) „Või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad? Sest te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus ja vaimus, mis on Jumala [omad].“ (1Kr 6:19, 20; KJV „therefore glorify God in your body and in your spirit, which are God’s“) See on Tema tõeline elupaik.
Paulus kõneleb siin evangeeliumi heast sõnumist, mida ta nimetab saladuseks. See on saladus, sest meie väike mõistus ei suuda seda selgitada ega tõeliselt mõista, mil moel on see võimalik. Ometigi on see tõsi. Saladus on aga niisugune: „Kristus teie sees, auhiilguse lootus“ (Kl 1:27).
Ellet J. Waggoner teeb „tunnistamisest kui elustiilist“ järgmise tähelepaneku: „Me oleme täiesti veendunud, et evangeelium tähendab Kristuse tutvustamist inimestele. Või õigemini, evangeelium on Kristus inimestes, ja selle kuulutamine [tunnistamine] tähendab anda inimestele teada võimalusest, et Kristus saab neis elada. ... Jumala saladus on lihas avalikuks saanud Jumal. ... saladus Jumalast, kes elas inimese ihus, oli [mõeldud] kuulutamiseks kõikidele inimestele ja [pidi] saama nähtavaks kõikides, kes Temasse usuvad.“ („The Everlasting Covenant,“ lk 19; Glad Tidings’i väljaanne)
Jumal elab selle juures, „kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb“ Tema sõna ees (Js 66:2) ja „rõhutute ning vaimult alandlike juures“ (57:15). Paulus ütleb otse, „te olete Jumal tempel“ (1Kr 3:16), ning hiljem küsib, kas korintlased saavad ikka tõeliselt aru, et „teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel“ (1Kr 6:19). Juudid pidanuks mõistma Jeesuse sõnu: „Jeesus vastas ning ütles neile: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!” ... Ent tema rääkis oma ihu templist.“ (Jh 2:19, 21) Tema oli tõepoolest tempel, sest Jumala käsk asus Tema südames (L 40:9). Tema on „ustav ja tõeline tunnistaja“, öeldes meile: „Teie olete minu tunnistajad, ... ja minu sulane, kelle ma olen valinud.“ (Js 43:10)
Kui kogu Issanda tempel – Tema rahvas – annab end täielikult Tema valdusesse, siis oleme meie Kristuse sarnaselt Tema tunnistajad maailmale. Kristus on ostnud meid oma verega ja me kuulume Talle, ent ometi keelduvad paljud andmast Talle kätte seda, mille Ta on ostnud.
Kogudusetelgi pühitsemisel „...Issanda auhiilgus täitis kogudusetelgi. Ja Mooses ei saanud minna kogudusetelki, sest pilv lasus selle peal ja Issanda auhiilgus täitis seadusetelki“ (2Ms 40:34, 35; KJV). Sama juhtus Saalomoni templi pühitsemisel: „...ja Issanda auhiilgus täitis koja. Ja preestrid ei saanud minna Issanda kotta, sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja“ (2Aj 7:1, 2). Need on näited sellest, kuidas peaks olema lood Jumala rahva, Tema tõelise templiga. Nii oli ka Kristusega, sest „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast Ainusündinu au, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14; KJV). Niisamuti saab olema ka Tema tõelise templi, Tema rahvaga, kui nad pühenduvad Temale.
Vaim on see, kes tunnistab, sest Vaim on tõde. Kui Vaim täidab inimesi, siis on neil vägi olla tunnistustelgiks. Täpselt nii nagu mitte üks inimene ei saanud siseneda kogudusetelki, kui Jumala auhiilgus seda täitis, on ka siis, kui Kristus, elustav Vaim, elab usu kaudu südames (Kl 1:26, 27) ja me oleme täidetud Tema auhiilgusega: meid on koos Kristusega risti löödud ja mina on kadunud (Gl 2:20) ning selles templis ei viibi siis mitte ühtegi inimest.
Siis hakkab särama Tema, kes elab keerubite vahel, ning meie oleme valmis maailmale tunnistust andma.
Daniel H. Peters
Tõlkinud Jana Rosin
In English