Epiloog

Tänulikkus

„Oo-oo, tädi-ii!“ Sellise kummalise, paatoslikult lausutud sõnapaari tõi kuuldavale minu palatikaaslane, 80–90-aastane vana naine, kes ise ei olnud enam võimeline end liigutama. Ainsaks iseseisvaks tegevuseks oligi selliste fraaside hüüdmine. „Oo-oo tädi-ii! Pane mulle tekk peale!“ hüüdis ta. Mina olin alles palatisse tulnud, seadsin end sisse ega teadnud olukordadest suuremat midagi. Vaatasin, et memmel on tekk peal, mingit lisatekki kusagilt ei paista, ning jätsin asja, nagu see oli. Palati uks oli lahti, õed ja põetajad pidid seda hüüdu koridoris kindlasti kuulma, küll nad reageerivad kui vaja. Keegi aga ei tulnud ning vanatädi ise ka oma soovi rohkem ei korranud.

Mõne aja pärast kostus uus hüüatus: „Oo-oo, tädi-ii! Anna mulle juua!“ See tundus mulle juba pakilisema soovina. Keegi aga vanainimesele juua andma ei tulnud ning ma läksin põetajaid koridori peale otsima. „Me ei reageeri iga kord tema hüüdmisele, sest paistab, et ta ei taha sugugi alati juua, vaid lihtsalt tähelepanu. Ta on vanadekodust siia toodud, seal käivad asjad teisiti, ta on harjunud niimoodi tähelepanu saama. Ega ta palju muud öelda ei oskagi, kui seda ühte lauset korrata,“ selgitas põetaja ning tuli siiski kohale ja pakkus vanatädile juua. Ta jõi samasugusest tilaga topsist nagu väikelapsed joovad.

Nii see draama muudkui kordus – memm hüüdis ning põetaja kas tuli kohale või mitte. Mõnikord oli põetaja pahane, sest vanake pigistas hoopis huuled kokku ega kavatsenudki juua, põetajal aga oleks olnud muudki teha. Ööseks draama ei vaibunud. Pigem vastupidi, sest memmel oli kombeks päeval magada ning öösiti ärkvel olla. „Äkki võiksin ma ise talle juua anda,“ mõtlesin valjusti. Mul niikuinii õiget und ei olnud, oleksin suutnud küll tookord oma ühe karguga abivajaja voodi juurde komberdada. „Ei, ärge seda küll tehke,“ manitses mind teine palatikaaslane, 90-aastane Muhu memm. „Te ei ole seda õppinud, inimene võib ära lämbuda. Põetajad oskavad.“ Eks tal oli õigus, kuigi ta ei võinud kuidagi teada, et mul ei ole kogemust voodihaigete jootmisel, sest ta ei teadnud minust midagi. „Ta hüüab niisama, ta ei taha tegelikult juua, seepärast iga kord ei tulda,“ selgitas Muhu memm mulle asjalikult.

Vanainimese joogisoov äratas minus tõelist kaastunnet, sest ma olin tol perioodil ise kõva veejoodik ning jõin umbes sama sageli, kui haige juua küsis. Ma mõistan, mis tunne on, kui juua ei saa. Seetõttu läksin rohkem kui ühel korral siiski põetajat otsima või tõmbasin hädakella, avaldades arvamust, et võib-olla on patsiendil nüüd tõsi taga. Näiteks minu teisel haigla-ööl, mil Muhu memmel magamatusest üle viskas. „No miks nad ometi ei tule inimesele appi, nad ju kuulevad, et ta hüüab,“ siunas ta põetajaid oma voodis. Seletasin talle esialgu asjalikul toonil paljukorratud juttu sellest, kuidas see hüüdja ei tahagi tegelikult juua ja nii edasi ning tõmbasin siis hädakella.

Järgmisel hommikul veeretati rahurikkuja voodiga kusagile eraldi ruumi, kus ta teisi haigeid ei segaks. Enne seda aga juhtus veel midagi. Probleemne patsient avas suu ja kuulutas pühalikult: „Oo-oo, tädi-ii! Ma olen joonud!“ Hakkasime põetajaga mõlemad naerma. See oli lõpuks ometi midagi uut. Minule isiklikult kõneles see lause tänulikkusest. Inimene sai justkui lõpuks ometi janust lahti ning väljendas seda nüüd omal moel. Ainult et natuke kõhe hakkas, kui ma taipasin, et see abitu dementne voodihaige oli tõenäoliselt keegi, keda pidas silmas Jeesus, kui ta ütles: „…mul oli janu ja te andsite mulle juua...“ (Mt 25:35).

Usk

Väike seltskond inimesi otsustas ujuma minna. Nad võtsid autoga suuna linnast välja, kus asus karjäär. Oli hiline õhtu, kuud ega tähti ei paistnud, täiesti pime oli. Kui auto karjääri juures seisma jäeti, oli vaja veel umbes 15-20 meetrit alla vee juurde minna. Inimesed riietusid ujumisriietesse ning hakkasid paljajalu rõõmsalt vee poole paterdama. Kõige ujumishimulisem paterdas kõige kiiremini, jõudis esimesena veepiirile ning tõi kuuldavale üllatunud ja mõnevõrra nördinud häälitsuse. Selgus, et vähemalt siin küll seekord ujuda ei saa, sest… vesi oli jäätunud. Oli oktoobri- või novembrikuu.

Nii (hale)koomilisse olukorda ei olnud see 8–10-aastase staažiga talisuplejate seltskond varem sattunud. „Me läksime kindlas usus välja,“ ironiseeris üks. Nähtavus oli ainult mõni meeter, seetõttu oli võimatu näha, kas jää katab kogu karjääri või on siiski kusagil ka lahtist vett. Selle kindlaks tegemiseks hakati jääle kive loopima ja kuulatama, kas kostab sulpsatusi või praksatusi. Aga ei midagi taolist. Kostis vaid helisid, mis tekivad kivi veeremisel või libisemisel mööda jääd. Kohati olid need helid lausa muusikalised ja nauditavad, aga mis sellest abi. Vaprad talisuplejad ronisid taas autosse ning siirdusid lähimat jäävaba veekogu otsima.

Niimoodi see elus ongi – vahetevahel usust justkui ei piisa. Loodusseadused on ikka loodusseadused, Jumal on need loonud ning Ta ka täidab neid. Üks kristlane tunnistas mulle hiljuti: „Ma omal ajal nii siiralt uskusin, et mu 63-aastane isa saab vähktõvest terveks, kuid ta kustus mu oma silmade all ning mitte midagi ei olnud teha.“ Vot sellised on meil siinkandis lood usuga.