Usun, et enamus teist mäletab veel oma lapsepõlveaegseid kiikumiselamusi: üles kõrgele pilvede ja sinitaeva avarustesse ning siis jälle tagasi alla mullase ja porise maapinna poole. Vahel õnnetuseks ka lausa ninali või selili mutta. Peab mainima, et see viimane pole just minu ega ilmselt ka mitte teie lemmikmälestuste killast. Ja liiga kaua kiikudes võis süda pahaks minna ning igasugune mõnu asjast kaduda. Samas, kõrgel üleval tantsisid liblikad kõhus ja tekkis tahtmine gravitatsiooniseadust eirates sinna üles jäädagi.
Küllap küsib nii mõnigi lugeja nüüd: selline imelik lastejutt ajakirja Meie Aeg vales rubriigis? Kas on kirjutaja rubriigiga eksinud või lapsena kiigelt kukkudes põrutada saanud? Kahjuks pean tunnistama, et teil on osaliselt isegi õigus. Olen tõepoolest palju kiikunud ja vahel sealt kiige pealt allagi kukkunud. Ja seda just vaimulikus mõttes (kuigi ka füüsiline õhulend pole mullegi võõras). Võttes kätte hiljuti ilmunud raamatu “Võit Jeesuses”, pidin nentima, et antud raamat oleks nagu minust ja mulle kirjutatud. Nii palju oli selles analoogiat minu enda usueluga. Kui paljud meist on tegelikult kogenud seda nn “vaimulikku kiigefenomeni”? Kipun arvama, et üsna paljud. Kord tundub, et oleme armu saanud, selle kuidagi ära teenida suutnud (hõljume seal “vaimulikes kõrgustes”) ning siis selle uuesti kaotanud (nn ninali mutta prantsatanud); kord saavutanud päästmise, siis selle jälle kaotanud.
Raamatu autor Bill Liversidge tunnistab, et on kristlasena veetnud aastaid oma elust kord armu omandades ja seda siis jälle kaotades. Kristlastena võitleme kõik pidevalt patu ja kiusatustega. Raamatu autorile sai elumuutvaks kiri roomlastele. Temaga juhtus tegelikult sama mis Martin Lutheriga sajandeid tagasi. Nii pidi temagi tõdema nagu see suur usumees: aga õige jääb usust elama. Ainult usust! Peame kindlalt uskuma, et meie pääste on rajatud AINULT sellele, mida tegi Jeesus, Tema patuohvrile meie eest. Ja see kuulub kõigile meile, hoolimata sellest, et me seda mitte mingil viisil ei vääri. Jah, see kuulub sinule ja minule, aga ka sellele “oi kui patusele” kaaskristlasele meie kõrvalpingil, tollele süstivale narkomaanile seal pargis, prostituudile tänaval ja alkohoolikule baarinurgas. Kui nendega võrreldes arvame iseendid olevat “kenad inimesed”, siis Jumala silmis oleme kõik ühesugused patused ja seega ühtviisi surma väärt. Aga meile on õnneks antud üks suurepärane tõotus: Tema Poja ohvri kaudu on KÕIK patused õigeks kuulutatud! Jumala arm on kõikide jaoks ega sõltu meie “eeskujulikust” käitumisest. Me ei saa Jumala armu ära teenida ning Tema ei saa meile seda rohkem anda. Sest Ta on juba andnud meile KÕIK, mida Tema arm meile pakkuda saab: oma veatu Poja meie pattude eest (Jh 3:16). Seda juba siis, kui me Teda veel ei tundnud ega Temasse uskunud. Kas pole see meie jaoks vapustav ja samas vabastav uudis? Kui sageli olen mina ise üritanud Jumala armu igal võimalikul viisil ära teenida ja seejärel pettumusega nentinud, et Jumal on ebaõiglane ega tasu mulle vastavalt minu püüdlustele… Ehk tuleb selline situatsioon sullegi tuttav ette?
Ainus, mida Jumal meilt tegelikult ootab, on armu alla jäämine. See tähendab igal päeval uuesti risti juurde tulemist, oma usu tunnistamist ja tänulikkuse väljendamist – Jumala ülistamist kõikide õnnistuste eest oma elus. Ja ka arusaamist, et meie ise seda tegelikult ei vääri. Kui me nii teeme, siseneb Jumal Püha Vaimu kaudu meie ellu ja meie elu muutub. Kuid sageli ei võta me Jumala armu tänulikkusega vastu, vaid asume ise omaenese “päästmise” meetodeid välja töötama: elustiili kujundama, “õigesti” hingamispäeva pidama; toitumist, elustiili, riietust muutma jne. Sellega ei saavuta me Püha Vaimu kohalolu, vaid upitame enese mina ja muutume lihtsalt “paremini haritud väikesteks põrgulisteks” (B. Liversidge). Tihti tahame saada üliinimesteks, lausa Jeesuseks – egoismi ülim tipp, kui nüüd järele mõelda! Ja Saatana kaval plaan selle taga. Selline pingutus muudab meid lõpuks lootusetuks, sest see pole lihtsalt võimalik. Me ei saa ju ennast ise päästa. Ja nii me siis sellel “vaimulikul kiigel” üles ja alla kiigume ning lõpuks “meeleheitemutta” jõuame. Ainus, mida vajame, on usk Jeesusesse, Tema annab meile Püha Vaimu kaudu oma meelsuse. Ta ei anna meile ainult andestust, vaid pakub ka ennistamist: kui meis elab Kristus, on meil Tema elu (Ef 3:17-19). Võime olla sama armastavad ja andestavad kui Jeesus, sest tegelikult on see Jumal, kes armastab ja andestab meie kaudu. Jeesus pakub meile Püha Vaimu kaudu meie sees asumist ja sellega Jumalikust loomusest osasaamist! Jumaliku loomuse meis asumisega pole võrdset väge terves universumis! Kas pole see meie jaoks vapustav uudis! Kui meis elab Jumal, kujundab see ümber kogu meie elu ja see on siis selline elu, mis viib võidule! Mis on selles kõiges meie osa: iga päev Jeesus endasse vastu võtta ja seega valida Kristuse meelsus. Kuna Jumal andis inimesele juba loomise hetkest valikuvabaduse, siis valikuid ei saa Tema meie eest teha. Meie osaks ei ole mitte igapäevane võitlus paremaks saamise nimel, vaid alistumine Jumala Vaimule; Tema on see, kes meis Kristuse meelsuse esile toob. Minu jaoks oli see vabastav avastus! Armastus, kaastunne, rahu, rõõm, lahkus, kannatlikkus – kõik need omadused tulevad minus esile AINULT Kristuse meelsuse kaudu. Ma ei pea nägema ise vaeva tulutult usukiigel kiikudes. Ma ei saa uusi võimeid, kuid minu enda võimed õilistatakse ja pühitsetakse ning muutuvad minu loomulikeks kalduvusteks ning elu harjumusteks. See on Jumala armu ime! Pühitsusprotsess minu elus Jeesuse meelsuse kaudu!
See kõik ei tähenda, et me siinses elus võitlema ei peaks: on ju meie sünnipärane loomus lihalik ja patune. Meie endi loomuses ei ole midagi head (Rm 7:18-20). Tunneme pidevalt patu kohalolekut, niikaua kuni selles maailmas elame. Kuid usk, et meid on Jeesuse surma kaudu õigeks mõistetud, et Jumal meid tingimusteta armastab ja on meile meie patud juba andestanud, annab meile päästmise suhtes kindlustunde. Ja Kristuse meelsuse vastuvõtmine oma ellu igal algaval päeval, selle pidev uuendamine arendab meis välja harjumused, mis muutuvad meie loomulikeks tegutsemisviisideks. Selle kaudu saab meie meel ja mõistus pühitsetud (Rm 8:1-4). Kui me seda mõistame, ei saa meid enam miski lahutada Jumala armastusest, mis annab meile püsiva rahu ja lootuse imelise tuleviku suhtes! Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistmisest, hoiab meie südame ja mõtted Jeesuses Kristuses.
Kõigile oma kallitele õdedele ja vendadele Kristuse armastavat meelsust ja võitu Jeesuses soovides,
Annely Toews, Tallinna adventkoguduse liige
In English