Kõigil on tulnud ette olukordi, kui jäädakse hiljaks või ei ole võimalik kinni pidada tähtajast või jääb mõni lubatud asi hoopis tegemata. Nii mõnigi kord on nende ebameeldivate juhtumite põhjusteks meist mitte sõltuvad faktorid nagu liiklusummikud, ootamatu tragöödia, haigus või midagi muud sellist. Siiski, vahel tuleb ette, et põhjusteks on pigem meie enese hoolimatus või laiskus. Sellisel puhul üritab nii mõnigi välja mõelda vabanduse, mis ta sellisest olukorrast “puhtalt” välja tooks. Kuigi eestlased ütlevad küll, et rumal on see, kes vabandust ei leia, on mõni vabandus siiski nii läbinähtavalt vale ja ebasiiras, nii et see solvab inimest, kelle ees püütakse vabandada ning võib rikkuda ka kõige paremad suhted. Kord jutustas Jeesus loo just sellistest halbadest vabandajatest (Lk 14:15-24).
Ühel hingamispäeval kutsuti Jeesus ühe lugupeetud variseride ülema juurde lõunasöögile (Lk 14:2). Kui Jeesus nägi, kuidas variserid oma staatuse järgi laua ääres kohti valisid, jutustas Ta neile, kuidas oleks õigem sellises olukorras käituda. Samuti õpetas Jeesus kohalviibijaid, et selmet rikkaid sugulasi ning tähtsaid ametnikke külla kutsuda, tuleks külla kutsuda neid, kes on vaesed, viletsad, pimedad, vigased (Lk 14:12-13). Kui üks lauas viibinu kuulis Jeesuse selliseid märkusi, ütles ta valjult: “Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!” (s.15). Ilmselt ootas see inimene päeva, millal tema ja teised “õiged” koos Aabrahamiga taevas pidulaua ääres istuvad, sest siis ei pea enam muretsema ei kohtade valiku ega ka selle pärast, keda külla kutsuda ja keda mitte. Seda kuuldes rääkis Jeesus ühe tähendamissõna.
See tähendamissõna jutustab ühest inimesest, kes korraldas pidusöögi ning kutsus sel puhul külalisi. Kui peolaud oli kaetud, saatis ta oma sulase välja teatama kutsutud külalistele, kes olid lubanud kohale tulla, et pidusöök on valmis. Ootamatult teatasid aga külalised, et nad siiski ei saa pidusöögile tulla ning palusid ennast vabandada. Üks kutsutu vabandas ennast sellega, et oli ostnud just põllu ning pidi seda minema vaatama. Teine vabandas ennast sellega, et oli ostnud viis paari härgasid ning pidi minema neid proovima ning kolmas teatas lihtsalt, et oli võtnud naise. Need vabandused aga vihastasid ning solvasid pidusöögi korraldanud peremeest.
Põhjus, miks peremees vihastus, oli selles, et need vabandused olid absurdsed. Ajal, mil see tähendamissõna räägiti, oli põllu ostmine äärmiselt tähtis ning aeganõudev toiming. Mõnikord läks isegi aasta enne, kui vastav tehing tehtud sai. Põllumajanduslikus ühiskonnas oli põllul suur väärtus. Tingimata pidi enne selle ostmist tegema põhjaliku uurimistöö põllu asukoha, pinnase, valguskülluse, kasvatusajaloo ja muu olulise kohta. Alles siis, kui ostja oli täiesti kindel, et põld tema ja ta pere ära toidab, tehti tehing. Ükski inimene ei suvatsenud osta põldu nii, et eelnevalt poleks tehtud põhjalikku uurimistööd. Ei ostaks ju ka keegi meist kinnisvara ilma selle asukohta või seisukorda teadmata. Seega, see vabandus oli absurdne, sest enam polnud kiiret põllule minemisega, et seda uurida, kuna tehing oli juba tehtud.
Ka teine vabandaja oli soetanud midagi – ta oli ostnud viis paari härgi. Agrikultuurses ühiskonnas oli äärmiselt oluline, et kündjad loomad (härjapaar) kõnniksid ühte sammu ning väsiksid üheaegselt. Vastasel juhul oli härjapaar farmeri jaoks väärtusetu. Ükski põllumees ei ostnud härjapaari neid kõigepealt järele proovimata. See konkreetne inimene oli aga just nõnda ostnud viis paari härgasid. Kes meist ostaks interneti vahendusel viis autot, teadmata, mis seisukorras need üldse on? Nõnda oli ka see vabandus absurdne, sest tehing oli juba tehtud ning enam polnud ju kiiret härgade proovimisega.
Kolmas vabandaja palus edasi teatada, et oli võtnud naise. See vabandus oli eriti solvav. Esiteks väljendas see, et vabandaja pidas teda pidusöögile kutsunud peremeest eikellekski, sest oli jätnud ta oma pulmapeole hoopis kutsumata. Teiseks, Vana Testament sätestas, et äsja abiellunud meesterahvas oli aasta aega vabastatud armeeteenistusest. Võib arvata, et see konkreetne mees pidas pidusööki sama tüütavaks kohustuseks kui armeeteenistust ning lootis sellest sellise vabandusega vabaneda. Pole ime, et kõiki neid vabandusi kuuldes peremees vihastus. Selles kultuuris oli väga tähtis roll aul ja häbil ning peo peremeest oldi avalikult naeruvääristatud ning häbistatud. Temaga käituti kõige ebaviisakamal moel.
Selle jutustusega soovis Jeesus kohal viibinud inimeste tähelepanu pöörata väga olulisele teemale. Nimelt, Iisraeli rahvas oli Jumala väljavalitud rahvas ning ”see, mida teatakse Jumalast, [oli] nende keskel avalik, Jumal [oli] seda neile avaldanud” (Rm 1:19). Riigi vaimulikud juhid nagu variserid, kirjatundjad, saduserid olid eriti privilegeeritud seisus, sest neil oli ligipääs vaimulikele allikatele, mis tavainimeste jaoks tihti kättesaamatuks jäid. Nad kõik ootasid Jumala kuningriiki. Siiski, kui Jeesus tuli Maa peale selleks, et kutsuda inimesi Jumala kuningriigist osa saama, olid just riigi vaimulikud juhid need, kes leidsid igasuguseid rumalaid vabandusi, et mitte osa saada kuningriigist, mida Jeesus kuulutas. Ühed vabandasid ennast sellega, et Jeesuses on kuri vaim, teised jälle, et Jeesus suhtleb liialt kahtlaste inimestega, kolmandad olid lihtsalt kadedad. Need olid absurdsed vabandused. Kuid nii nagu peo peremees ei soovinud, et pidu ära jääks, kutsudes pidusöögist osa saama ühiskonna heidikuid, nõnda kutsus ka Jeesus kuningriigist osa saama teistest hüljatuid: tölnereid, prostituute, vaeseid, vigaseid, patuseid. Paljud esialgsed kutsutud jäid pidusöögist/kuningriigist hoopiski ilma (Lk 14:24).
Kristlastena on meil privileeg omada teadmisi Jumalast. Meile on antud Piibel ning arusaamine selle tõdedest. Tihti juhtub aga nii, et Jumala kuningriigist meeldib meile targutada vaid pealiskaudsel pinnal tulevikuvormis. Kui kutse Jumala kuningriik vastu võtta muutub isiklikuks, leiame tihti rumalaid ning absurdseid vabandusi, et seda mitte teha. Kuid mis saab olla olulisem Jumala kuningriigist (Mt 6:33)?
Loetud kirjandus:
Kenneth E. Bailey Jesus Through Middle Eastern Eyes: Cultural Studies in the Gospels (InterVarsity Press: 2008)
Klyne R. Snodgrass Stories with Intent: A Comprehensive Guide to the Parables of Jesus (Wm. B. Eerdmans Publishing Co.: 2008)
In English