Keskkooli ajal oli kirikuskäimine mulle vastik. Kuna olin seniajani käinud kogu oma elu kirikus ja koguduse koolis, tundsin, nagu oleks hingamispäevakooli ja kirikusse mineku jaoks üles ärkamine jälle üks usuõpetuse tundi istuma minek.
“Mida saame teha, et sind köita?” küsisid hoolivad täiskasvanud. Mul ei olnud midagi sisukat vastata. Ma ei hüppa laevalt maha, mõtlesin sageli. Ja arvan, et suurem osa mu eakaaslasi mõtleb samuti. Teie õppekavad on head; jumalateenistus ka. Võib-olla oleme tülpinud rääkimast kellelegi ja mitte kellegagi.
Sõbrad hakkasid tasahilju üha vähem kirikust huvituma. Nagu muld, kust silmaga vaadates ilmuvad mitte millestki eosed, mõjutasid eakaaslased eakaaslasi ning üha rohkemad jäid kirikust kõrvale. Kellelgi polnud probleemi koguduseliikmetega. Keegi ei öelnud, et oleks tekkinud suur lõhe.
Kuna olin pikka aega endamisi arutlenud, miks mõnedki mu eakaaslased lakkasid kirikus käimast, otsustasin nendega maha istuda ja neilt seda küsida. Seejuures heiastus mul endal koguduse suhtes üht-teist. Tõsi aga on, et selle artikli kirjutamine tugevdab nüüd otsust, et ma ei lakka kunagi kirikus käimast.
Milles on asi?
Hiljutiste küsitluste kohaselt lakkab vanuses 18–30 kümnest protestandist seitse 23. eluaastaks kirikus käimast – ka siis, kui need inimesed käisid regulaarselt kirikus keskkooli ajal. Rohkem kui veerand millenniumi põlvkonnast (need, kes on sündinud pärast 1981. aastat) väidab, et ei oma usulist identiteeti ning see näitaja suureneb.
Olen kuulnud paljusid koguduseliikmeid nutuselt ütlemas: “Meie noored lahkuvad kogudusest karjakaupa.” “Meil on vaja jumalateenistuste jaoks midagi välja mõelda, et noori innustada.” Hirm kaldub olema selles, et noored löövad käega oma vaimulikkusele ning lakkavad tahtmast suhelda Jumalaga. See hirm on põhjendatud: päästmine on elu ja surma küsimus. Tegelikult aga paljud noored ei käi kirikus. See pole sama mis Jumalale selja pööramine.
Paljud on George’i sarnased. George on nüüd aktiivne adventist, kes kolledži ajal kirikus ei käinud. “Ma jätkasin ikkagi palvetamist ja Jumalaga ühenduse pidamist ja, naljakas küll, jätkasin kogu aeg kümnise andmist… Ootused, mis inimestel on, võivad olla ülepaisutatud.” Selle artikli jaoks küsitletud inimestest – vanuses 20–66 – tunnistas ainult üks, et ta ei palvetanud ega suhelnud Jumalaga; teised ütlesid, et nad tegid seda, kuigi ei käinud kirikus.
Uurimuses tsiteeritav 2008. aasta Eakaaslaste religioosse maastiku ülevaade, mis hõlmas 35 000 inimest, ning Chicago ülikooli poolt läbi viidud Üldine sotsiaaluuring leidsid, et kuigi täiskasvanud noored käivad tõenäoliselt vähem kirikus kui nende vanemad samas vanuses, ei erine põlvkonnad suuresti muus vallas. Millenniumi põlvkonnast 40 protsenti ütleb, et usk on nende jaoks tähtis, võrdluseks – nende vanavanemate põlvkonna protsent samas vanuses oli 39. Nelikümmend üks protsenti ütleb, et nad palvetavad iga päev, ning 53 protsenti “on kindlad, et Jumal on olemas” – protsendiarvud on samad, mis olid nende vanemate põlvkonnal samas vanuses.
Hea Karjane
Meeles mõlguvad nüüd tõsiasjad, et Jumalaga sõbrustamine ja kirikus käimine ei ole tingimata üks ja seesama ja et kirikuskäimine pole sisukas siis, kui me esmalt ei suhtle Jumalaga. Oleme ju lihtsalt Jumala ihu käed, jalad ja suu. Tema on koguduse süda, hingamine ja vereringe. Kuid erinevus on, kas suhelda Jumalaga individuaalselt või suhelda Temaga kogudusegrupina.
Niisiis, täiskasvanud noored, kes mõtlevad, et hingamispäeval kirikupingis istumine on põhimoodus Jumalaga suhtlemiseks – moodus isikliku suhte viljelemiseks –, lõpetavad pettumuses. Meil tuleb õppida suhtlema Jumalaga individuaalsel tasandil pühapäeval, esmaspäeval ja igal teisel päeval. Kui me kirikusse tuleme, on see üks osa sellest, et me juba sõbrustame Jumalaga ning soovime Temale väljendada oma lugupidamist, armastust ja austust.
Viimased 30 aastat Unioni kolledži kaplaniks olnud Rich Carlson usub, et mõnigi noor inimene peab “ümber hindama oma koguduses olemise põhjuse. Kogudus on ühishuvide jaoks ja mida mina omakorda saan sellesse anda… Ma tugevdan ennast kogu nädala, nii et mul on midagi Jumalale ja oma kaasusuränduritele teel jumalariiki jumalateenistusel tagasi anda.”
Luuka 4:16 ütleb, et Jeesus käis sünagoogis “oma harjumust mööda”.
Luuka 15. peatükis räägib Jeesus loo heast karjasest. Kadunud lammas ei leidnud teed tagasi karjatarasse, kus karjane ootas, sageli kellale pilku heites ja jalalt jalale tammudes. Karjane ei teinud nii; ta jättis oma muu päevaplaani sinnapaika, et leida see üks lammas.
Jeesus leiab meid sealt, kus oleme. Meil ei ole vaja kiriku uksest sisse minna selleks, et Ta meid leiaks.
Kas osaleme valel põhjusel?
Kaevume sügavamale. Meil poleks vaja käia kirikus selleks, et suhelda [Jumalaga] isiklikult, kuid kas peaksime tulema kirikusse selleks, et midagi enda jaoks saada? Kas peaksime tulema “õnnistust saama”? Või, nagu Carlson välja pakub, on kirikus käimine meie poolt Jumalale andmine – Jumalale, keda me juba tunneme ja keda armastame, sest oleme võtnud isiklikult aega Temaga olla?
Caleb kasvas üles adventkoguduses ning oli kõvasti ametis noorterühma tegevustes ja teenistustel. Ta kaalus isegi mõtet minna teoloogiat õppima, et saada noortepastoriks.
Kui ta kolis uue töö pärast mujale, otsustas ta natuke “kogudustes ringi vaadata”.
“Mäletan eriliselt ühte [kogudust],” rääkis ta mulle. Kuna valdav osa nende tavaliselt kohal käivaid liikmeid olid Atlantas, tahtis kogudus jutluse asemel vaadata ülekannet Peakonverentsi istungjärgust.
“Nad ei suutnud saada heli tööle,” rääkis mulle Caleb. Küsiti, kas keegi oskab aidata. “Siin ma siis olin, esmakordselt seal, keegi mind ei tundnud, olin helipuldi taga ja püüdsin nende jaoks heli paika panna.” Pärast seda, kui aparaadi toide taastus, oli Calebki saanud seda, mis toidab ning ennast pisut kasulikuna tundes, lahkus.
“Ma ei saanud otseselt ju midagi,” selgitas Caleb. “Kas ma sain selle eest midagi vaimulikult? Ei.”
Isiklik suhtlemine on eluliselt oluline, ilma selleta ei saa. Ainult siis, kui lubame Jumalal ennast leida ning alustame sõprust Temaga, saab kirikukogemus loomulikuks, sisukaks meie kiindumuse väljundiks. Ainult siis saame olla osaks usklike ühishuvist.
Lastebasseinis pladistamine
“Ma arvan, et olen kogudusest lihtsalt välja kasvanud,” ütles mulle kord üks sõber. Kogudusest välja kasvanud?
Kenda Creasy Dean kasutab oma väitekirjas “Passiooni praktiseerimine” võrdlust basseiniga selle kohta, kuidas saame aru Jumalast ja teoloogiast. Lapsed suplevad basseini madalas osas, kuid kui pole usaldusväärset täiskasvanut, kes õhutab ja trügib neid tagant sügavama osa poole, siis sirguvad nad madala osa jaoks “liiga suureks”. Nad tüdivad lastebasseinis pladistamisest, seepärast tõusevad ja lähevad ära.
“[Mõnikord] anname edasi usku, mis pole omane täiskasvanute kirikule,” kirjutab Dean. “Kristlik identiteet vajab nii üliohtrust kui ka ilmutust, igapäevast armu-rütmi, mida võib-olla, aga võib-olla ka mitte, vahemärgistavad “vaimulikud kõrghetked”.” Vaimulikud kõrghetked kestavad ainult teatud aja, ja siis tahavad täiskasvanud noored saada vastuseid karmidele küsimustele. Kuid mis juhtub siis, kui mitte keegi ei taha ebakindlust välja öelda?
Üks noor väljendas seda nii: “Tundsin ennast alati väga süüdlaslikult siis, kui mul oli küsimusi, mida tahtsin esitada.” Meil on vaja arendada kriitilise mõtlemise oskusi ja mitte muuta noori inimesi araks küsima. Kui me väldime Piibli probleemseid lõike või pühime minema keerulised küsimused, teeme küsijale karuteene, ja teeme Jumalale karuteene. Jumal on see, kes meid otsib – mis tähendab, et Ta on piisavalt tugev, et meie kahtluste ja heitumisega toime tulla.
Püha Vaim püüab ikka meid endale saada
Mõnikord on kuradi taktikad tugevamad, kui me tajume, eriti siis, kui ta näeb Jumala kuningriigile kohast potentsiaali. Seega tegutseb ta kümme korda kõvemini noorte juures, koguduse tuleviku juures.
Tähtis on aga meeles pidada, et ehkki kurat tegutseb kõvasti, tegutseb Jumal veel kõvemini.
Nüüd juba 66aastane Vivian on näide inimesest, kes teadis, mis on õige, kuid ei teinud seda. Siis, kui Vivian oli umbes 20aastane, lakkas ta kirikus käimast, kuigi teda oli ristitud (kui ta oli 9) ning ta oli otsustanud “mitte kunagi enam pattu teha”. Sel ajal aga, kui ta kirikus ei käinud, saatis teda veendumus hingamispäevast ning ta keeldus vastu võtmast töökohta, mis nõudis hingamispäeval töötamist.
“Tagasi vaadates…. Püha Vaim püüdis ikka mind endale saada,” ütles ta. Umbes 11 aastat pärast seda, kui ta lakkas kirikus käimast, said tema ja ta abikaasa teada, et abikaasal oli võimalus ühelt töölt teisele üle minna. “Ma palvetasin korduvalt: “Issand, kui sa lubad tal selle töökoha saada, siis ma tulen täielikult Sinu juurde tagasi,” rääkis Vivian mulle. “Ma lähen kirikusse,” ütles ta. “Ma ei tõsta enam pitsikestki alkoholi. Ma teen kõike nii, nagu olen eeldanud. [Ma tean], et kui ka kõik mu sõbrad ja kogu mu olemasolev mõjuvõim lahtub, siis ma ikkagi pühendun ja jään selle juurde.” Tema abikaasa sai töökoha.
Esimesel kolimisejärgsel hingamispäeval küsis abikaasa naiselt: “Noh, kas sa hakkad nüüd kirikus käima?”
“Ma ütlesin talle: “On mõningaid lubadusi, mida sina ei saa murda,” rääkis naine. “Ja sellest peale pole ma kirikust puudunud.”
Vaadates tulevikku
Iga inimese lugu on erinev. Vaadata selle looga läbi kogudusest lahkumise põhjused on väljakutsuv, heidutav ja roiutav. Kuid see väärib käsitlemist. Tähtis on keerulise küsimuse ees seistes “miksid” välja selgitada ning julgustada meie noori tegema sama.
Paljud noored, kes ei käi kirikus, pole adventismi “laevalt lahkunud”. Pärast seda, kui ma eakaaslasi kuulasin, käin ma nüüd kirikus (selle asemel, et keskenduda “usuõpetuse tunni” laadsele jumalateenistusele) uhkusega, et võin sel moel austada Jumalat, keda ma teenin, ja soovin seda teha palju aastaid.
Selle asemel et pöörata tähelepanu mõradele, mida näeme, peab igaüks meist koguma julgust, et vaadata peeglisse ning tagada, et vähendame enda jagu nende arvu, kes on segaduses või heitunud. Iga inimese käes on otsustada, kas suhelda Jeesusega, küsida raskeid küsimusi ja käia kirikus.
Kuna aga noored inimesed heitlevad ja ekslevad ja väga sageli ka põgenevad, peab meil kui kogudusel olema usk, et Hea Karjane otsib nad jälle üles. Ta teeb seda. See aga on valgus tulevikuks, mille eest on väärt Jumalat tänada.
Addison Hudgins õpib Unioni kolledžis, kus ta õpib inglise keelt ja ajakirjandust ja natuke muusikat. Ta kirjutas selle loo suvel Adventist Review juures praktikandina ametis olles. Artikkel avaldati 19. aprillil 2012.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud M. K.
In English