Mida lapsevanem teha saab?
"Öelge neile vanematele ja nende halvasti käituvatele lastele, et nad kirikust lahkuksid, või ei tule siia enam mina!”
„Need lapsed ei istu hetkegi paigal!”
„Mind nii häirivad need lärmakad lapsed, et ma ei suuda jutlusele keskenduda!”
Selliseid emotsioone on minuga jaganud mitmed koguduseliikmed ja ma mõistan nende frustratsiooni. Sel probleemil on siiski ka teine pool, mida me peaksime samuti meeles pidama – vanemate ärritus ja pinge. Paljud väikeste laste vanemad on stressis ja on kiusatuses kirikusse üldse mitte tulla. Nad on ülekoormatud ja sellel on mitu põhjust:
-
vanematel on oma ootused,
-
vanemad märkavad teiste ootusi ja see tekitab lisapinget,
-
lapsed tunnetavad pinget endi ümber,
-
lastel on igav.
Igas vanuses lastel on tõuse ja mõõnu, nii nagu täiskasvanutelgi, ja ka neil võib olla rahutuid hingamispäevi. Sageli aga ei osata rahutut last hinnata. Oma hoovis ringijooksmine on vastuvõetav, aga kirikus mitte. Seega võivad mõned vanemad otsustada jumalateenistusele üldse mitte tulla. See ei ole kindlasti lahendus, kuna Jeesus soovib, et lapsed tuleksid Tema juurde (vt Mt 19:14) ja Tema ise käis „kirikus” väga korrapäraselt (vt Lk 4:16).
Soovitused
Ainult hingamispäevadel kirikus käitumise õpetamisest ei piisa. Vanemad peavad seda kogu nädala kestel ka kodus tegema. Aita oma lapsel juba varases eas aru saada, missugune käitumine on kirikus ja jumalateenistusel vastuvõetav. Siin on mõned soovitused:
Ÿ Alusta juba raseduse ajal. Eralda iga päev üks aeg teenistuseks õhtul ja hommikul. Palveta eriliselt oma sündimata lapse pärast ja palu Jumalalt abi tema kasvatamiseks Tema tahte järgi. Mõtle ette õppemeetodite peale, mida sa sooviksid kasutada, ja reeglitele, mida sa oma lapsele kehtestad.
Ÿ Kui laps on sündinud ja elu koosneb magamisest, söötmisest ja mähkmete vahetamisest, ära loobu oma isiklikust pühendushetkest.
Ÿ Pane alus heale harjumusele eraldada pühendushetk ka vastsündinud beebiga. Mõni vanem küsib: „Millal peaksin alustama talle lugude rääkimist ja palvetamist ja temaga koos laulmist?” Ära oota. Lapsed, ka imikud, võivad „kinni püüda” enam kui me oskame arvatagi, ja nad tunnetavad erilist õhkkonda, kui me räägime Jumalast. See aitab lapse elus seada esikohale teenistuse aega.
Ÿ Kui tegu ei ole esimese lapsega, kaasa beebi oma teenistusse teiste lastega. Nad ootavad, et beebi võtaks pere pühendushetkest osa. Vanemad lapsed, keda on juba õpetatud, on noorematele positiivne eeskuju.
Kas treenida imikut?
Vähene harjutamine imikuga on saavutatav ja tegelikult ei ole kunagi liiga vara.
Pühendushetke aeg: Palveta oma lapsega lihtsas keeles, laula ja räägi Jumala loomingust, nagu näiteks: „Kas sa näed tähti ja kuud? Jumal tegi need sinu ja minu jaoks. Ta armastab sind, Ta kaitseb sind.” Sellest piisab väikelapsele.
Veetke oma pühendushetk iga päev samas kohas oma kodus. Seadke see aeg nii, et laps oleks vaikne. See on hea ettevalmistus hingamispäevaks.
Ära lase end segada telefonihelinast või vestlusest teiste pereliikmetega.
Palve: Palveta enne lapse söötmist. Pange käed kokku ja kummardage pea. Kui laps on väga näljane ja rahutu või nutab, ära jäta palvet siiski vahele, kuid tee see väga lühidalt.
Mõtle palvele kui vestlusele Jumalaga. Kui eelistad päheõpitud palvet, vali see tee. On oluline, et sa palvetaksid kõva häälega, nii et laps saaks õppida, kuidas palvetada.
Ära sunni oma last palvetama, julgusta teda. Ükskord keeldus meie väike poeg pereteenistuse ajal palvetamast. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ta peab palvetama, kuna ema ja isa soovivad nii; teisalt oli ta veel väga väike ja ma tahtsin, et ta õpiks, et palve on oluline. Ma otsustasin järgida ühe teise lapsevanema nõuannet, mida hiljuti olin kuulnud. Selgitasin pojale, et palvetamine, laulmine ja loo kuulamine kuuluvad kõik koos pereteenistuse juurde, see kõik on nagu kingitus. Ma võrdlesin palvet ja laulu pakkepaberi ja paelaga, ja lugu kingitusega. Mu poeg sai sellest aru ja kuna ta ei tahtnud loost ilma jääda, ütles ta ka lühikese palve. Mõni võib arvata, et teda sunniti palvetama, ent mina näen seda kui julgustust. Tema palve oli siiras, mitte sunnitud ja ma olin õnnelik, et olin valinud just selle meetodi, aitamaks tal mõista palve olulisust. Kiriku teenistused on sarnane „pakk”, milles on tavaliselt laul, palve ja jutlus – teiste teenistuslike aspektide seas.
Laulmine: Enamus meist tunneb end lapsega lauldes mugavalt. Laul võib rahustada, lohutada ja luua rõõmsa meeleolu. Lihtne kristlik laul võib tuua lapse Jumalale lähemale. Mis siis, kui sa ei pea viisi? Mina (muusikuna) arvan, et sel ei ole tähtsust. Laula siiski. Parem on laulda oma lapsele viisist mööda kui üldse mitte laulda. Ka Jumal soovitab, et me laulaksime (vt Ef 5:19). Võid proovida laulda plaadi taustal.
Lugu: Vali lugu, mis oleks lapsele eakohane. Iga eagrupi kohta on palju erinevaid raamatuid. Kõige tähtsam ei ole siiski materjal, vaid see, et sa võtaksid iga päev aega oma lapse ja terve perega, et end Jumalale pühendada. Inimene peab teenistuseks valmistuma. Aja planeerimine muudab teenistusest saadud kogemuse kvaliteeti.
Reedeõhtune teenistus: Pikendage reedeõhtuse teenistuse aega, kui tervitate hingamispäeva saabumist. Kui olete seadnud sisse pereteenistuse, ei ole ka väikelapsel raske ema ja isa häält veidi pikemat aega kuulata. Kodune harjutamine peaks muutma laste jaoks kergemaks ka hingamispäevase kirikuskäimise. Muidugi on kirikus takistusi, rohkem müra kui kodus, täiskasvanud, kes soovivad väikelast süles hoida, teistsugused olud. Kuid pidage meeles, et kodune harjutamine muudab laupäevase „ellujäämise” lihtsamaks.
Koguduse jumalateenistus
Kodus on väga kerge oma last juhendada, kuidas käituda ja kuidas vaikselt istuda ning kuulata. Kirikus on parim viis selleks kasutada kehakeelt ja silmsidet, mitte sõnalisi käsklusi. Oma lapsele sõrme suu peale panemine viitab vaikseks jäämisele, põlvedele näitamine, et on palveaeg või teiste selliste märkide kasutamine on asjakohasem.
Pange hingamispäevakotti valitud mänguasjad, mida ehk muul ajal nädalas ei kasutata ja mis ei tee müra. Võtke kaasa raamatud ja mänguasjad, mis seostuksid Piibliga. Pane tähele, et mõned lapsed tulevad toime ka ilma mänguasjata. Kui võimalik, võtke kotist välja vaid üks mänguasi korraga. Kui laps tahab teist, pange esimene kotti tagasi ja alles siis valige teine. Püüa olukord hoida kontrolli all, see aitab ka lapsel säilitada rahu.
Pea plaani. Laste kasvades võid silmitsi seista erinevate probleemide ja häirijatega. Palu Jumalalt lahendusi. Püha Vaim annab sulle mõtteid, kuidas igas olukorras toime tulla.
Ole oma lapsele ise alati eeskujuks ja mõtle juba ette, mida sa ise jumalateenistuse ajal teed. Kui sa sosistad, sosistab ka sinu laps. Kui sa suled silmad palveks, teeb seda tõenäoliselt ka sinu laps. Kui sa käid tualetis ära enne jumalateenistuse algust, siis teeb seda ka laps.
Ole valmis ka ootamatuteks olukordadeks. Olgu sul tagavaraplaan. Mul on tavaliselt kotis mõni huvitav mänguasi. Siis on hea oma last sellega üllatada, kui ta näiteks nutma hakkab.
Kui su laps nutab ja sa pead temaga saalist lahkuma, siis tee seda kiiresti, ära jää kauaks ootama. Lahenda siis probleem ja tule tagasi. Kirik on jumalateenistuse paik. Muidugi on ka erandeid. Näiteks ei tunne laps ennast hästi, võib-olla on tal hambad tulemas. Sellises olukorras võib jääda lastetuppa.
Igaüks on ainulaadne
Jumal on loonud iga lapse ainulaadseks isiksuseks. Ei ole kaht täiesti ühesugust last, seega ei tööta iga soovitus iga lapse peal. Enamus soovitusi põhineb minu isiklikel kogemustel, teiste vanemate soovitustel või Ellen White’i raamatutel. Minu ja minu laste elus on need enamasti ka toiminud. Kuigi minu lapsed on juba suured, kasutan neid juhiseid siiani. Teised, „koguduse lapsed”, istuvad jumalateenistuse ajal minu kõrval ja ma saan olla neile oma käitumisega eeskujuks ning aidata neile näidata, kuidas kirikuskäimist nautida.
Armastagem oma lapsi ja aidakem neil harjuda.
Geri Mueller on flöödiõpetaja, kes naudib osalemist oma kohalikus koguduses Marylandis. See artikkel ilmus 19. aprillil 2012 ajakirjas Avdentist Review.
Tõlkinud Averonika Beekmann
In English