Nüüdisaja inimesed tunnevad end järjest enam tüki ajupuiduna lõputus ookeanis. Meeste ja naiste taga on olematuse igavik, millest nemad end hallil eelajal täiesti juhuslikult arendanud on. Nende ees laiub olematuse igavik, millesse nad pärast lühikest elu suubuvad. Hauatagune elu? Lootusetu. Nad elevad edasi ainult oma laste ja lastelaste – enda järeltulejate läbi.
Mina usun, et on olemas elu igavikus. Ma usun sellesse, et minu lugu ei lõpe viimase hingetõmbega. Ma usun sellesse, et see elu on alles algus. Parim on alles ees.
Minu usk on palju enam kui ainult soov või ebamäärane lootus. See toetub viiele sambale.
ESIMENE SAMMAS – Jumal, mitte juhus
Ei minu minevik ega tulevik ole juhuse asi. „Eimiskist tuleb eimiski,“ öeldakse ühes kõnekäänus – ja meie mõistus nõustub selle mõtteteraga. Meie maailm oma uskumatult komplitseeritud ökosüsteemide, aastaaegade vaheldumise ja loendamatute elavate olenditega ookeanide sügavustes, maa peal või taevalaotuses – ei ole olemas lihtsalt juhuslikult. Meie, inimesed – ihust, hingest ja vaimust koosnev liitüksus – ei ole juhuse kaudu tekkinud. See universum, mis oma tähtede, planeetide, supernoovade ja mustade aukudega üle kujutlematute kauguste ulatub, on väga palju enam kui „eimiski“! Mingil juhul ei kutsutud seda esile „eimiski“ kaudu.
Tuntud astrofüüsik Stephen Hawking esindas arvamust, et universumi alguse jaoks on ainult kaks võimalust – kas raskustung või Jumal. Kuid see toob vältimatult kaasa küsimuse: kust tuli raskustung? Miks ei eelda me lihtsalt Jumalat kõige algallikana?
Kui vaatame meie taga olevale igavikule, laseb maailma päritolu küsimus end taandada kahele võimalusele: loomulikkusele või üleloomulikkusele. Esimene tähendab, et kõik, mis oli, on või tuleb, viib seaduste juurde, mis on universumi ehitusse sisse kootud. Pole vaja miskit väljaspool loodust – ei imesid, ei Jumalat – loodusest üksi piisab. Kuid sellel lähenemisviisil pole lahendust meie eksistentsi kõige põhilisemale faktile: universum eksisteerib. Meie eksisteerime. Kuidas see kõik algas?
Möödunud viiekümne aasta jooksul on paljude astronoomide ja kosmoloogide seas toimunud huvitav areng tekkimisloo puhtnaturalistliku seletuse hülgamise suunas. Oma tõenäosusuuringutes on nad jõudnud järeldusele, et universum on nii peenelt häälestatud – selles on ülekaalukalt palju jumaliku „superaju“ sekkumist.
Võib-olla on tähelepanuväärseim näide mõtteviisi muutusest üleloomulikkuse kasuks tuntud filosoofilt Antony Flew’ilt. 20. sajandil juhtis ta rünnakut ateismi kasuks, argumenteerides veenvalt Jumala olemasolu vastu raamatute, artiklite ja loengutega. Flew püüdis hoida end siiski avatuna kahtlustäratavatele asjaoludele ja need sundisid ta lõpuks loobuma oma kauakaitstud seisukohast. Raamatus „Jumal on olemas: Kuidas maailma tuntuim ateist oma meelt muutis“ (Harper One, 2007) järeldas Flew, et „loodusseadused, elu selle eesmärgikindla organiseeritusega ja universumi olemasolu saab seletada ainult teatud Intelligentsuse valguses, mis selgitab nii selle isikliku kui ka maailma olemasolu … Need asjaolud on juhtinud mind tunnustama iseenesest eksisteeriva, muutmatu, mittemateriaalse, kõikvõimsa ja kõiketeadva olevuse olemasolu.“ (lk 155)
Kui Flew viitab elu „eesmärgikindlale organiseeritusele“, on tal meeles mõte eesmärgist, mis on universumi alus. Disainer seadis kõik omale kohale ja hoiab loodut liikumas eesmärgi suunas. Ja mina, osana sellest universumist, jagan Disaineri eesmärki. Minu saamislugu ei asu juhuses, vaid Jumalas. Seetõttu ei seisa minu tulevik juhuses, vaid Jumalas. On olemas elu pärast siinset.
TEINE SAMMAS – muusika
Kõigist jumalikest andidest, mis meid endast väljapoole suunavad, ei ole ükski mõjusam kui muusika. Kuigi muusikat saab kasutada ka meie madalamate tungide rahuldamiseks, tõstab see õigesti kasutatuna meid otse Jumala troonisaali.
Muusikas on midagi salapärast. Kuigi sellel pole maailmaga mingit sundivat seost, on see sügavalt meie inimlikus olemuses juurdunud. Igas kultuuris on muusikal keskne tähendus. Kuulus neuroloog Oliver Sacks nimetab tõmmet muusika poole „musicophiliaks“. Oma samanimelises raamatus tsiteerib ta üht Charles Darwini ütlust muusika päritolu mõistatuse kohta: „Ei rõõm nootide kirjutamisel ega võimekus selleks pole inimese jaoks vähimalgi määral kasulik … Seepärast tuleb need arvestada salapäraseima hulka, millega ta varustatud on.“
Evolutsioon ei suuda anda mingit seletust meie armastusele muusika suhtes – Pühakiri suudab seda väga hästi. Sealt loeme, et muusika oli olemas juba loomise alguses, „kui hommikutähed üheskoos hõiskasid“. (Ii 38:7) Ka suure võitluse lõppu Kristuse ja Saatana vahel saadab muusika. Siis laulavad kõikide aegade lunastatud Moosese ja Talle laulu ning kogu taevas kajab kiituse- ja tänulauludest (vt Ilm 15:2-4; 7:9).
Meie elu jooksul maa peal võib muusika olla meie alatine saatja, tõstes meid üles, julgustades meie südant. William Congreve on seda väga õigesti väljendanud: „Muusikal on võime tormitsevat hinge rahustada, kive pehmendada või pahklikke tammesid painutada.“ Isegi kui me ei kuule, võib muusika hääletult meie kõrvades heliseda.
Mina ei suuda endale elu ilma muusikata ette kujutada. See Jumala and on osa mu olemusest. See pulseerib läbi kogu mu olemuse ja kinnitab mulle, et ma olen Jumala laps ja et Tema planeerib minu jaoks lõputut eksistentsi Tema ligiolekus, täidetud taevase meloodiaga.
KOLMAS SAMMAS – õiglus
Nagu muusikaarmastus, on ka õiglustunne alustrajav – olemaks inimene. Inimesi, kellel puudub tunnetus õige ja vale suhtes, peame vaimselt haigeks, nimetades neid psühhopaatideks.
Nagu muusikale, ei ole ka õiglusele täiesti naturalistlikku selgitust. Me mõistame ja tajume õiglust, sest oleme loodud Jumala näo järgi ja – Jumal on õige.
„Kas kogu maailma Kohtumõistja ei peaks tegema õigust?“ küsis Aabraham. (1Ms 18:25) Tõepoolest, kui ei saaks sellele toetuda, et Jumal alati õigesti tegutseb – kui Ta oleks heitlik –, oleksime raskustes. Siis tuleks esile moraalne kaos ja igaüks elaks oma isiklike reeglite kohaselt. Aga nagu rõhutab Piibel, on Jumal ustav, Tema olemus ei muutu. Sellele võib toetuda, sest Ta teab alati, mis on õige.
Meie katkises maailmas laseb õiglus sageli pea norgu. Elu ei ole õiglane. Sageli võivad need, kellel on küllalt raha, süüdistusi vältida, kuna vaesed, kõrvalseisvad ja võõrad ei koge õiglast kohtlemist. Universumi Issand, Tema, kes on püha, märkab ebaõiglust. Tema, kes käskis oma rahval olla aus ja siiras ning seista vaeste, orbude ja võõraste eest (5Ms 24:17), ei luba, et olukord, kus tõde jalge alla tallatakse ja ebaõiglust ülistatakse, lõputult kestab. „Sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle Ta selleks on määranud.“ (Ap 17:31)
Ma usun igavesse ellu, sest seda nõuab kohus; tuleb üks arveteõiendamise päev kogu inimkonnale. Mitte ainult minu õiglusetunne ei nõua seda – Jumala õige ja õiglane olemus korraldab selle. Sellepärast kirjeldatakse Taanieli raamatus võimsat kohtustseeni, milles „Elatanu tuli ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte ja jõudis aeg, millal pühad said kuningriigi endile“. (Tn 7:22)
NELJAS SAMMAS – viited igavikule
Uskliku inimese jaoks tuleb taevas juba selles elus alla ja annab eelmaitse sellest, mis tuleb. „Vaadake, millise armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks!“ hüüatab apostel Johannes ning jätkab: „Ja seda me olemegi!“ (1Jh 3:1)
Kahtlejad ja uskmatud võivad enda kätteõpitud argumente Jumala olemasolu ja igavese elu vastu esile tuua, aga meile, kes oleme Jeesuse vastu võtnud, ei tähenda need midagi. Meil on vastus meis endis: Jeesus!
Seesama 1. Johannese kiri heliseb kindlusest. Üha uuesti kirjutab apostel: „Me teame … me teame … me teame …“ See veendumus saavutab haripunkti kirja lõpus: „Me teame, et ükski Jumalast sündinu ei tee pattu, vaid Jumalast sünnitatu hoiab teda, ja tige ei puutu temasse. Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise ja oleksime Tõelises, Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.“ (1Jh 5:18–20).
Juba selles elus annab Jumal meile viiteid igavikust. Aga parim on alles ees, kui Jeesus tagasi tuleb ja me Teda silmast silma näeme. „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me tema ilmudes oleme tema sarnased, sest me näeme siis teda nagu tema on.“ (1Jh 3:2)
VIIES SAMMAS – Jeesus
Kõigi miljardite laste hulgas, kes selle maa peal sündinud on, tõuseb esile üks, unikaalne: Jeesus Naatsaretist, Maarja Poeg, kõikide aegade tähendusrikkaim Inimene.
Kuigi Jeesus sündis tagasihoidlikes oludes ning suri noorelt, on Ta laialdaselt tunnustatud mõjukaimaks isikuks, kes kunagi elanud. Tema elu täis halastavat, teiste kaastundlikku teenimist ja Tema õpetused, lihtsad, kuid sügavad, igapäevased, kuid ajatud on inspireerinud loendamatut hulka mehi ja naisi tunnustama Tema väidet, et Ta on Jumala Poeg ja – inspireeri-vad neid ka tänapäeval.
Jeesus elas elu, mis, kuigi kindlalt sellel maal juurdunud, oli siiski pidevalt sellest väljapoole suunatud. Ta kõneles eksisteerimisest enne sündimist ja pöördumisest tagasi Isa juurde peale Tema aja täitumist sellel maal. Ta selgitas end olevat tulnud täitma ülesannet: näidata, milline on Jumal ning otsida ja päästa kadunuid. Ta õpetas ja elas meile eeskujuks häid sõnumeid – Jumala armastust ja osavõtmist kõigi, eriti vaeste ja kõrvalejäetute suhtes.
Liikumine, mis Jeesuse ümber tekkis, kujutas endast peagi ähvardust religioossete autoriteetide jaoks, kes soovisid Temast lahti saada. Nad saavutasid oma eesmärgi: üks kevadine reedehommik nägi Naatsareti Jeesust naelutatult ühel Rooma ristil. Õhtuks oli Ta surnud. Tema ihu asetati kaljusse raiutud hauda.
Jeesus-liikumine oli kokku kukkunud ja selle mehe nimi pidi juutide ajaloost kaduma. Kuid toimus midagi hämmastavat: laip kadus! Suur kivi oli küll veeretatud hauakoopa sissekäigu ette ja ka valvurid valvasid. Sellele vaatamata Jeesuse surnukeha kadus -– tõsiasi, millele pole tänaseni mingit loomulikku selgitust.
Peaaegu kohe hakkasid levima kuuldused, et Jeesus on elus. Jeesus ilmus oma lähematele järgijatele mitmel korral, mõnikord vähestele, mõnikord paljudele korraga. Nad nägid Teda, nad kuulsid Teda, nad puudutasid Teda; Ta sõi koos nendega. Nad olid täiesti veendunud, et see oli sama Issand, keda nad olid tundnud enne Kolgatat. Nad jutustasid seda lugu lähedal ja kaugel, võimalusel kuni maailma äärteni: Jeesus on surnuist üles tõusnud! Kristluse varaseimad üleskirjutused, Uue Testamendi kirjad, on läbi imbunud kindlusest Jeesuse võidust surma üle. Paljud Uue Testamendi raamatud kirjutati apostel Pauluse poolt, kes ei kuulunud esimese kaheteistkümne hulka, aga kellele Jeesus ilmus mõni aasta peale ülestõusmist. Paulus võttis head sõnumid kokku selliselt: „Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi, … ta maeti, … ta äratati üles kolmandal päeval kirjade järgi“. (1Kr 15:3, 4; NN)
Üks sõna võtab kokku Jeesuse olemuse: elu. „Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Jh 1:4, NN) „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu.“ (Jh 3:36, NN) „Mina olen tulnud, et neile kinkida elu ülikülluses.“ (Jh 10:10, NN)
Elu, mida Jeesus pakub, on igavene nii kvaliteedi kui kestvuse poolest. See algab nüüd, kui me Tema vastu võtame (Jh 1:12, NN); me läheme surmast üle ellu. Kuna me oleme Jeesusega seotud, elame me Temaga igavesti, kui see üürike aeg maa peal on möödunud. Ta kinnitab meile: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja usub minusse, see ei sure igaveseks.“ (Jh 11:25, 26)
Võib-olla ütled sa: sõnad, sõnad, sõnad! Kes teab, kas need on õiged?
Aga me võime teada. Kuna Jeesus on elus, võime me Teda tunda. Tema võib olla meie Päästja, Issand ja Sõber. Kuulame veel kord Paulust: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!“ (Gl 2:19, 20)
Jeesus! Tema on viimane ja suurim põhjus, miks ma sellesse usun, et on olemas igavene elu.
Oleme põrmust loodud olevused, olime tehtud tähtede jaoks. Igavik lööb meie südameis: me oleme loodud Jumala näo järgi ja Tema kutsub meid enda juurde koju. Kui me ei tule koju, kogeb taevas kaotust. Meie koht suure peolaua ääres jääb tühjaks. Me ei saa iial selleks, mis me oleksime võinud olla.
Armas sõber, on olemas saabuv elu. Juba me tunnetame selle muusika helinaid sügaval enda sees ja märkame selle tõmmet. Jeesus, ülestõusnud Issand, kutsub meid koju.
William G. Johnsson
Tõlkinud Aino Ormus
In English