Kord tuli kooli pastor, kes viis läbi seminari. Ühel päeval lausus ta fraasi: “Alati teine, alati ees.“ See tundus minu jaoks paradoksaalne ja imelik. Kuidas nii? Teine, aga ees? Kas see on üldse võimalik? See ei mahu eriti inimarusaamise piiridesse. Kes peab olema siis see esimene, kelle järel käies oled ikkagi esimene?
Piiblis on üks kangelane, kes esitas endale samasuguseid küsimusi.
Juba sünnist saadik läks tal kõik valesti. Ta oleks pidanud sündima esimesena, aga sündis teisena. Ta oleks pidanud olema isa lemmiklaps, aga temast sai memmepoeg. Talle anti nimi, mis talle ei meeldinud ja millega ta pidi aastate jooksul leppima. Oma sisemuses unistas ta alati, et on julge ja kartmatu nagu tema vanem vend – jahimehest kangelane; kuid pidi ema palumise peale aitama köögis toitu valmistada. Ta unistas patriarhiks ja perepeaks saamisest, kes oleks kogu aeg kodus, kuid ta oli sunnitud põgenema, saades ränduriks ja majaliseks. Ta oli eduka ärimehe poeg, keda ümmardasid teenijad, kuid kuulates oma ema ebaõnnestunud nõuannet, sai temast endast ori ja teenija rikka mehe majas. Isegi siis kui tundus, et fortuuna on pöördunud näoga tema poole ja ta kohtas seda ainsat ja õiget, maailma kõige kaunimat neidu, oli ta sunnitud teda pikki aastaid ootama ja mis kõige hullem, oma pulmapäeval sai ta häbematult petta.
Loomulikult on meie loo kangelaseks Jaakob.
Ülikooliõpingute esimesel aastal juhtus minuga sarnane lugu. Läksin välismaale õppima, vanemad andsid mulle teatud rahasumma õppemaksu tasumiseks ja elamiskulude katteks. Sellest summast oleks pidanud jätkuma esimeseks poolaastaks, kuid juhtus nii, et ülikoolis korraldati aktsioon – kes maksab korraga ära terve aasta elamisraha, saab 25 % soodustust.
Haarasin võimalusest kinni ja investeerisin kogu kodunt kaasaantud raha. Möödus kuu, seejärel teine. Õues hakkas külmemaks minema ja töövõimalusi jäi järjest vähemaks. Lõpuks ei olnud neid enam üldse. Rahakotti vaadates mõistsin, et asi on tõsine. Käes oli juba novembri lõpp. Mõned minu sõpradest töötasid, mõnele saatsid raha vanemad. Minul ei olnud ei ühte ega teist võimalust. Mäletan, et otsisin väga pingsalt tööd. Helistasin läbi kõik tuttavad tööandjad. Olin kindel, et kohe-kohe avaneb võimalus.
Kogu selle sagimise keskel olin unustanud kõige tähtsama detaili, millest räägib Paulus teises kirjas korintlastele: „Kui olen nõder, siis olen vägev!“ Lõpuks langesin põlvedele ja ütlesin: „Jumal, minu jõud on otsas. Ma ei suuda midagi, olen nõrk. Ma ei tea, kuhu minna või mida teha. Aita Sina, juhata Sina!“ Tunnistasin oma jõuetust ja nõrkust ning toetusin Jumalale. Järgmisel päeval helistas mulle kaks inimest mobiilile, üks kodusele telefonile ja neljas jättis teate infolauda. Vastus oli tulnud viivitamatult ja ma kasutasin Jumala pakutud võimalusi. Kui mina tunnistasin oma nõrkust, ilmutas Jumal oma vägevust.
Kui meie loo kangelane Jaakob lähenes Jabboki koolmele, olid tal sarnased tunded. Ta oli teinud omalt poolt kõik võimaliku: olles saatnud üle jõe naised, lapsed, kariloomad ja varanduse, mõistis ta, et sellest ei piisa.
„Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta temaga heitles. Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!“ Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista.“ Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?“ ja ta vastas: „Jaakob!“ Seepeale ütles tema: „Sinu nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!“ siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!“ Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?“ Ja ta õnnistas teda seal.“ 1. Moosese 32:25–32
Milles peitus Jaakobi saladus? Sellel vastutusrikkal hetkel muutus tema elu kardinaalselt. Sellest, kes oli olnud Jaakob, sai Iisrael. Petjast sai Võitja. See, kes oli Eesavi ees hirmust värisenud, läks ise julgelt vennale vastu. Nõrgast oli saanud tugev. Teisest oli saanud esimene!
See on fenomen; kui sa paned Jeesuse oma elus esimeseks, siis kuigi sina oled teine, oled sa ikkagi ees. Kui oma õpingute, elukutse, sõbra või elukaaslase valikul paned sa Jeesuse esikohale, oled sa ees vaatamata sellele, et oled teine. Sest Tema on alati valmis sinu küsimustele lahendusi tooma.
Tavaelu mõisted juht-alluv, laps-lapsevanem, õpetaja-õpilane, tööline-ülemus ei pea sind häirima. On hea olla tugeva vanema laps. Aga meie Isa on Taeva Jumal. Lapse jõud on tema vanemates, meie jõud on meie Jumalas. Mina isiklikult tahan olla teine, selles ei ole midagi häbiväärset. Olla teine Jeesuse järel – see on väärikas!
Samas nõuab see vastutust, otsustamist, teadlikku allumist, milleks me alati valmis ei ole. Vaatamata oma noorusele ja ebaküpsusele, püüame sageli vanemana näida. Olles 14–15-aastased, võtame isa teadmata autovõtmed ja läheme sõitma. Ka mina tegin nii: kui isa oli komandeeringus, käisin autoga koolis. Nagu lapsed, proovime panna selga riideid, mis on meile suured ega ole eakohased. Meile ei meeldi vanemate nõuanded, me ei arvesta Jumala korraldustega. Tahame olla ise ja esimesed.
Markus kirjeldab oma evangeeliumis jüngrite sattumist tormi kätte. Vahetult enne seda oli Jeesus tohutule rahvahulgale jutlust pidanud. Rahvast oli olnud nii palju, et lõpuks oli Jeesus sunnitud paati istuma ja sealt oma jutluse lõpetama. Väsinuna palus ta jüngritel järve teisele kaldale sõuda. Alguses läks kõik hästi – puhus mahe tuuleke ja paat libises kergelt mööda Galilea järve. Kuid ühe hetkega muutus kõik. Taevas tumenes, tõusis tugev tuul ja järvel puhkes maru. Paat hakkas juba vee alla vajuma. Tundus, et veel hetk ja kõik on lõppenud. Oma elu eest võitlevatel jüngritel ununes, et koos nendega oli paadis Jeesus. Alles siis, kui nad mõistsid, kui tühised on nende jõupingutused, tuli see neile meelde. Jeesus tõusis, tõstis käe ja vaigistas tormi.
Ärgates oli Jeesus täiesti rahulik. Ta säilitas rahu, kuid mitte nagu maa ja taeva Jumal. Selle väe oli Ta inimeseks saades maha pannud: „Mina ei saa iseenesest teha midagi.“ (Jh 5:30) Ta uskus kõikvõimsasse Isasse. Rahulikkus tuli usust, usust Isa armastusse ja hoolde. Sõnad, mis vaigistasid tormi, lähtusid Jumalalt.
Pange tähele, et ka Jeesus oli teine! Ta pani oma Isa, Jumala esikohale, jäädes ise teiseks.
Nii nagu Jeesus säilitas veendumise oma Isa hoolitsusse, peame ka meie puhkama Päästja armastavas süles. Kui jüngrid oleksid Jeesust usaldanud, oleksid nad rahulikuks jäänud.
Kui tihti toimime ka meie jüngrite sarnaselt! Võitleme üksi tormiga, unustades Tema, kes võib meid aidata. Toetume omaenese jõule seni, kuni kaotame viimase lootuse ja tunnetame surma lähedust. Alles siis tuleb meile meelde Jeesus ja me kisendame Tema poole.
Oleme sama abitud nagu jüngrid keset tormist merd. Kuid Temal, kes vaigistas Galilea mere märatsevad lained, on rahusõnum igale hingele. Igaüks, kes palves Jumala poole hüüab: „Issand, päästa mind!“, saab päästetud.
Taavet kirjutab 107. psalmis: „Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.“
Mis ühendab neid Vana ja Uue Testamendi lugusid?
Jakob ja jüngrid olid enesekindlad ja said läbikukkumise osaliseks. Nad võtsid endale vastutuse olla esimesed, ent neil ei tulnud midagi välja.
Võib-olla sarnaned ka sina, hea lugeja, paadis olevate jüngritega või noore Jaakobiga, ja arvad, et oled ise võimeline oma probleeme lahendama? Võib-olla võitled ka sina täna Jumalaga, püüdes näidata oma tähtsust ja jõudu? Võib-olla püüad liikuda vastutuult ja tõestada, et oled tugev? Sul ei tule midagi välja! Jüngrid teadsid Jaakobi lugu, kuid astusid ikkagi samasse ämbrisse. Minul ja sinul on täna võimalus nende vigadest õppida!
Jumal teab kõike. Temal on igaühe jaoks olemas parim lahendus. Ta tahab oma õnnistusi igaühele jagada. Kui Jaakob oma jõuetust mõistis ja võitlemise lõpetas, haaras ta inglist kinni ja ütles: „Ma ei lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“
Ka sina võid täna öelda sama. Ka sina võid avada oma südame siiras usus Jumalale ja mitte enne lahti lasta, kui oled saanud kätte õnnistused, mis Tema tõotuse järgi sinule kuuluvad.
Nikolai Gomon oli Jõhvi adventkoguduses pastoripraktikant
In English