Kui ma olin teismeline, siis hoidis meid kord koolis mõnda aega elevil ühe õpetaja lapseootus. See õpetaja meie klassile tunde ei andnud, kuid me nägime teda kooli peal, sära silmis ja kõht kasvamas, reipal sammul ringi kõndimas. Kuidagi oli jõudnud meieni info, et tegemist on teadlikult planeeritud vallaslapsega. See oli midagi uut, sest harilikult saadi vallasemaks teistmoodi, mehe poolt mahajäetuna, mitte seda ise planeerides. Arutasime tüdrukutega, kas nii ikka tohib.
Nimetatud naine oli umbes 35 aastat vana, ikka veel vallaline, sugugi mitte inetu, kuid juba nähtavate kortsukestega näos ning kasvult liiga pikk. Seda viimast oli ta muidugi vaid nõukogude ajastu standardite kohaselt, mil peeti ilusateks ja eelistati just lühikest kasvu naisi. Kõik need, kellele ta kunagi tunde oli andnud, pidasid teda väga heaks õpetajaks. Teati rääkida, et enne lapseootele jäämist olevat ta olnud närtsinud olemisega, masendunud, enneaegselt vananema kippuv. Nüüd aga nägime kõik, kuidas ta säras, temast oli saanud justkui uus inimene.
Kui me seda küsimust omavahel arutasime, jäi kõlama valjuhäälse enamuse arvamus, et muidugi tohib sellist asja ette võtta, kui ollakse juba lootusetus olukorras. Kui oled juba „nii vana“, et mehele enam ei saa, perekonda ja lapsi oled aga alati tahtnud. Lastesaamise aeg läheb ju mööda. Lapsi saada oli vene ajal peaaegu sama oluline kui Vana Testamendi ajal. Kui naisel „õigeks vanuseks“ (hiljemalt 22., äärmisel juhul 25. eluaastaks) veel lapsi ei olnud, siis kahtlustati tal juba „midagi viga“ olevat. Ühiskonna surve muidugi ei ole peamine, mis paneb naist meeleheitlikult last tahtma. Peamine on ikka bioloogiline surve, enda seest tõusev tugev ohjeldamatu soov, emainstinkt.
Kõlas ka erinevaid põhjendusi, miks ei tohiks niimoodi teha. Ühe tüdruku arvamus oli eriti omapärane. Tema nimelt leidis, et kui naine on juba „nii vana“, siis ei tohiks ta enam lapsi saada ei vallalisena ega abielus olles, sest lapsel olevat suuremaks saades kohutavalt halb, kui tal on nii vana ema. Minu ema oli minu sündides 36-aastane ja ma ei ole osanud seda väga probleemiks pidada. Kui esimesse klassi läksin, siis sain aru küll, et teiste emad on enamasti nooremad. Imetlesin klassipildi pealt üht eriti ilusat noort ema. See naine sai aga hiljem rumalal kombel autoõnnetuses surma, kui tema vanem laps oli alles varateismeline.
Üks klassiõde tunnistas hiljem omavahel olles, et tema teeb ka nii nagu see õpetaja. Ta pidas end inetuks (kahjuks tuleb tunnistada, et mõnevõrra õigustatult) ja oli veendunud, et tema küll mehele ei saa. Nii palju arvas ta aga suutvat ühe mehe tähelepanu köita, et lapse kätte saaks, sest „ega mees sellisest asjast naljalt ära ei ütle“. Noored inimesed tunnevad sageli end oma tuleviku suhtes ebakindlalt. Ma ei tea, kuidas kõikide teiste tolleaegsete koolikaaslaste elu on kulgenud, kuid temal küll selle variandi kaalumist vaja pole läinud. Minu tutvusringkonnas on vähe inimesi, kellel oleks elus sedavõrd „kõik olemas“ kui sellel klassiõel.
Mehe ja turvalise abielu olemasolu on esmatähtis naise jaoks, kes soovib lapsi. Vähemalt on see Jumala ideaalses plaanis niimoodi ette nähtud. Paraku isegi sellest ei piisa. Paljud väga soovitud rasedused ei kesta lõpuni, vaid katkevad või peetuvad. Portaali viljatus.ee andmetel tuleb igal viiendal paaril tegemist viljatuse probleemiga. Viljatuseks loetakse seda, kui paarisuhtes oleval naisel ei õnnestu rasestuda aasta jooksul peale järjekindlat ja eesmärgipärast proovimist (ei hoia mehest eemale, ei tarvita mingeid rasestumisvastaseid vahendeid). Piibelgi sisaldab päris mitu lugu viljatuse tõttu kannatavatest naistest ning nende äärmuslikest võtetest oma probleemi lahendamisel. Tänapäeval on võimalik kasutada viljatusravi ning kunstlikku viljastamist, aga odav või lihtne see muidugi ei ole.
Naisel, kes väga soovib rasedaks jääda, aga kuidagi ei jää, võib välja kujuneda pseudorasedus. See on olukord, kus raseduse tunnused (iiveldus, söögiisu muutumine, menstruatsiooni ärajäämine) on olemas, aga rasedust tegelikult ei ole. Need naised, kes on juba pikemalt vaeva näinud ja oma keha eripäraga harjunud, nendivad vastava ala netifoorumites sõbraliku tüdimusega, et „hakkab aga jälle peale“.
Ühest äärmuslikust pseudoraseduse juhtumist kõneles mulle meditsiini valdkonnas töötav ja õppiv tuttav. Loengut pidav günekoloog tõi nende grupi jaoks näite oma isiklikust töökogemusest. Tegemist oli mitte enam esimese sünnitamise vanuses kõrgharitud naisega, kes saabus korrapäraste tuhudega sünnitusosakonda. Mees oli tal samuti toeks kaasas. Kõik oli täiesti tavapärane – emaka kokkutõmbed, piimavool rindadest, täpselt raseduse üheksandale kuule vastava suurusega kõht. Ainult kui hakati süvenema emaka täpsemasse sisusse, siis loodet (või peaks selleks ajaks ütlema ’last’?) seal ei olnud. Parasjagu suur ehmatus kõigile asjaosaliste, eriti aga mehe jaoks, kes tõesti oli elanud usus, et ta saab nüüd lõpuks ometi isaks. Asi kujunes niivõrd äärmuslikuks seetõttu, et endal ise raseduse diagnoosinud naine keeldus uskumast professionaalsete meditsiinitöötajate diagnoose ning lubamast end täielikumalt ja põhjalikumalt kontrollida.
Usklik olemist ja kristlane olemist on ikka aeg-ajalt võrreldud rase olemisega. Öeldakse, et sa ei saa olla natuke kristlane, nii nagu sa ei saa olla natuke rase. Samuti ei ole võimalik väita, et sa oled natuke päästetud. Endal oleks muidugi hästi tore sellise jabura väite abil küsijast lahti saada („ma ei tea, vahel justkui midagi natuke oleks“), aga hea kaasvõitleja on see, kes torkimist ei jäta ning edasi urgitseb.
Kui loeme Piiblist Matteuse evangeeliumi 25. peatükist tähendamissõna viimsest kohtust, siis näeme tõesti, et kõik ei pääse. Inimesed jaotatakse paremale ja vasakule, sikkudeks ja lammasteks. Tegemist on tõsise asjaga – kõik ei pääse. On vaja tõelist Jumalat tõeliselt tundma õppida ja usus edasi minna ka siis, kui tõde ei meeldi. Painutada ennast tõe järgi, mitte tõde enda järgi. Fakt on see, et nii nagu naine ei saa ennast ise rasedaks teha, vaid vajab selleks mingisugust abi, nii ei saa ka ükski inimene ennast ise päästa, vaid ta vajab selleks Jeesust! Jeesus olgu kiidetud!
In English