I sajandi juudi ühiskond oli tugevalt mõjutatud traditsioonidest. Sajandeid olid rabid uurinud Moosese seadusi ning neid tõlgendanud oma arusaamiste kohaselt. Sellest tulenevalt sündisid tavad, mis mõjutasid inimeste igapäevast elu. Need tavad olid saanud sama oluliseks kui Piibli seadused ning nende järgi elamist peeti Jumalale meelepäraseks. Jeesuse õpetused olid aga üsna tihti vastuolus populaarsete arusaamistega Moosese seadustest. Jeesus tavatses öelda: “Te olete kuulnud, et on öeldud/.../, aga mina ütlen teile...” Selliselt õpetades šokeeris Jeesus tihti oma kuulajaid ning pahandas seaduse tõlgendajaid ja tavade ülalpidajaid. Sellekuises rubriigis analüüsime Jeesuse šokeerivat ütlust eunuhhide kohta (Matteuse 19:10-12).
Jeesuse poole olid pöördunud variserid kiusliku küsimusega abielu lahutamise kohta (Mt 19:3). See oli I sajandi rabide seas kuum teema. 5Ms 24:1 oli tekitanud erimeelsusi erinevate koolkondade vahel. See tekst sätestas, et kui mees leiab naise juures midagi ebameeldivat ning ta seejärel lahutuskirjaga ära saadab ning see naine uuesti abiellub, siis ei tohi nad enam kunagi taas abielluda (5Ms 24:1–4.) Vaidlust oli aga tekitanud küsimus, mis on see “ebameeldiv”, mille puhul mees võis naise minema saata. Mõni koolkond läks nii kaugele, et õpetas, et ka kõrbenud toit oli põhjus naise minema saatmiseks. Jeesus aga teatas, et ainus põhjus lahutamiseks on truudusetus (Mt 19:9). Selline õpetus šokeeris Jeesuse kuulajaid. Isegi tema jüngrid protesteerisid, et kui nõnda on lood, siis tasub jätta pigem abiellumata (19:10). Miks põhjustas see ütlus Jeesuse kuulajates imestust?
Jeesuse kuulajate arvates oli vähemalt üks põhjus veel, mille puhul lahutus oleks pidanud olema õigustatud – selleks oli viljatus. Juutide jaoks oli järglaste saamine äärmiselt oluline. Nad lähtusid Jumala käsust täita maa (1Ms 1:28) ning Aabrahamile antud tõotusest (1Ms 15:5). Nõnda oli oma rahva nime edasi kandmine tihti olulisem kui truudus abikaasa vastu. Jeesus aga väitis, et viljatuse pärast lahutamine on lubamatu. Veel enam, Ta tõi eriliselt esile neid, kellel polnud võimalik järglasi saada. Ta kirjeldas jüngritele kolme tüüpi suguvõimetuid mehi ehk eunuhhe. Esiteks need, kes olid sündimisest saadik suguvõimetud. Teiseks need, kes olid suguvõimetuks tehtud oma ameti pärast. Mitmed valitsejad kastreerisid teatud ametnikud oma õukonnas, et ära hoida võimalikke seksuaalseid suhteid valitseja nais(t)ega. Selliseid mehi liikus ka juutide seas ringi ning neile tunti kaasa nende suguvõimetuse pärast. Kolmandaks aga tõi Jeesus esile sellised mehed, kes olid ennast eunuhhiks teinud Jumala kuningriigi pärast (Mt 19:12). Kuigi juutide hulgas oli küll neid, kes olid loobunud abiellumisest selleks, et täielikult pühenduda Jumala teenimisele (esseenid), polnud keegi veel kuulnud juudist, kes oleks iseennast kastreerinud Jumala kuningriigi pärast. Küll võis aga hellenistlikes linnades näha ringi liikumas pikkade juustega Kübele, kreeka jumalanna preestreid, kes olid ennast kastreerinud oma ameti pärast. Selline käitumine oli aga juutide jaoks vastuvõetamatu. Pealegi oli Moosese seadus keelanud vigastatud suguelundiga mehel kuulumast kogudusse (5Ms 23:2). Mida pidas Jeesus siis selle šokeeriva ütlusega silmas?
Esiteks tuletas Jeesus oma jüngritele meelde, et Jumala kuningriiki pääsemine ei põhine rahvuslikul identiteedil või sugulisel võimekusel, vaid isiklikul suhtel Jumalaga. Jumal oli läbi Jesaja andnud tõotuse: “Ärgu rääkigu ega öelgu Issandaga liitunud võõras: “Issand eraldab mind muidugi oma rahvast!” Ja kohitsetu [eunuhh] ärgu öelgu: “Vaata, ma olen kuivanud puu!” Sest nõnda ütleb Issand: Kohitsetuile [eunuhhidele], kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust, neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada.” (Js 56:3-5) Nendele, kes tavainimeste silmis olid haletsusväärsed ning kes omasid vähem privileege, oli Jumal lubanud anda midagi, mida pea iga juut ihkas. Jeesus andis jüngritele mõista, et käes on aeg, mil Jumala kuningriiki kuuluvus sõltub vaid inimese isiklikust suhtest Jumalaga. See, kas inimene on abielus või üksik, kas tal on järglasi või mitte, pole Jumala kuningriigi kodakondsuse saamisel määrav.
Teiseks tuletas Jeesus oma jüngritele meelde, et Jumala kuningriigi kodakondsuse vastuvõtmine nõuab tihti radikaalsete otsuste tegemist. Jeesus oli õpetanud oma kuulajaid, et on “kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse” (Mt 5:29). Tervis ning rikkused olid juudi jaoks märgid Jumala õnnistusest. Mõeldamatu oli see, et keegi teeks enesele Jumala kuningriigi pärast viga. Kindlasti ei propageerinud Jeesus nende ütlustega enese vigastamist, kuid Ta nägi ette, et paljud Tema järgijad kaotavad kehaosasid, perekondi ning elu Tema nime pärast. Siiski, igavikulises mõttes on see parem kui kogu tervise ning rikkusega hävida põrgus. “Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!” (Mt 10:28) Paljud kristlased on läbi ajaloo pidanud oma elus vastu võtma radikaalseid otsuseid, et jääda Jumalale ustavaks. Mitmed on selle tõttu kaotanud oma elu, kuid võime olla kindlad, et Jumal kingib neile igavese elu (Mt 19:27–30).
Oluline on siin mõista, et kindlasti ei õpetanud Jeesus, nagu oleks enese kastreerimine vajalik Jumala kuningriiki pääsemiseks. Piibel annab selgelt mõista, et need, kes keelavad abiellumast, on valeõpetajad (1Tm 4:3). Selle šokeeriva ütlusega õpetas Jeesus pigem oma kuulajaid paremini mõistma Jumala kuningriigi olemust. Juudid uskusid, et Messias tuleb selleks, et hävitada nende maised vaenlased ning seeläbi saab Iisraeli rahvas maailma valitsejaks ning see ongi Jumala kuningriik (Ap 1:6). Siiski, vaid mõnikümmend aastat hiljem hävis Jeruusalemm ning juudi rahvas pillutati laiali. Unistused maisest kuningriigist haihtusid, kuid tõeline Jumala kuningriik levis jõudsalt erinevatesse kultuuridesse ning rahvustesse, südamest südamesse. Sellest ajast peale on kristlased erinevates kultuurides seisnud silmitsi erinevate väljakutsetega. Tihti võivad mõne teise kultuuri inimese otsused Jumalale pühendumisel jääda meie jaoks arusaamatuks, kuid meie ülesanne pole kohut mõista. Pigem peaksime keskenduma oma isiklikule suhtele Jumalaga ning paluma, et Ta aitaks meil teha õigeid valikuid, et võiksime jääda ustavaks Jumalale.
Aldar Nõmmik
Loetud kirjandus:
1) Stephen C. Barton Discipleship and Family Ties in Mark and Matthew (1994)
2) A.E. Harvey, Eunuchs for the sake of the Kingdom. The Ethel M Wood Lecture 1995. Delivered before the University of London on 15 March 1995 Prepared for the Web in September 2006 by Robert I Bradshaw. http://www.biblicalstudies.org.uk/
In English